Mehed on Marsilt, naised Veenuselt. John GrayЧитать онлайн книгу.
et enne kui hoolt kanda kellegi teise eest, tuleb hoolt kanda enda eest. Kui naine näeb mehe sellist hoiakut, protesteerib ta selle vastu ning pahandab mehega.
Ta võib nõudval toonil paluda mehelt tuge, otsekui võitleks ta oma õiguste eest selle hoolimatu tüübiga. Kui naisel oleks meeles, et mehed pärinevad Marsilt, saaks ta õigesti tõlgendada mehe käitumist stressi puhul kui tema toimetuleku moodust ning mitte näha siin mehe tunde-väljendust naise vastu. Pahandamise asemel võiks siis naine leida koostöö võimalusi ning kokkuvõttes saavutada seda, mida ta vajab.
Teisalt on meestel vaevalt aimu, kui kaugele nad eralduvad, kui poevad oma koopasse. Kui mees teaks, kui väga ta oma urgu pugemisega naist riivab, võiks ta naisele kaasa tunda, kuna too tunneb end mahajäetuna ning tähtsusetuna. Meeles pidamine, et naine pärineb Veenuselt, aitaks tal olla mõistvam ja lugupidavani naise reaktsiooni ja tunnete suhtes. Mõistmata naise käitumise põhjendatust hakkab mees end tavaliselt kaitsma ning lähebki vaidluseks. Toogem ära viis levinud möödarääkimise juhtu:
1. Kui naine ütleb: „Sa ei kuula mind,” vastab mees: „Miks sa arvad, et ei kuula. Ma võin sulle korrata iga sõna, mis sa ütlesid.”
Kui mees on koopas, salvestab ta naise sõnad oma teadvuse 5 % abil kui kuuldu. Mees järeldab, et kui ta on kuulanud 5 %, siis ta on kuulnud kõike. Tegelikult on naine taotlenud temalt täit ja jagamatut tähelepanu.
2. Kui naine ütleb: „Mulle tundub, et sa oled kusagil ära,” vastab mees: „Miks sa arvad, et ma olen ära. Ma olen ju siin. Kas sa ei näe mind?”
Ta arvab, et kui keha on kohal, siis ei tohiks naine öelda, et ta on kusagil ära. Aga sellest hoolimata tunneb naine, et kuigi mehe keha on kohal, on ta ometi kusagil kaugel. Ja seda naine silmas peabki.
3. Kui naine ütleb: „Sa ei hooli minust,” vastab mees: „Loomulikult ma hoolin sinust. Miks ma siis sinu arust püüan seda probleemi lahendada?”
Ta arvab, et kuna ta on ametis probleemi lahendamisega, mis mingis mõttes toob kasu ka naisele, siis peaks naine teadma, et mees hoolib temast. Naine aga vajab otsest tähelepanu ja hoolt ning seda ta oligi ju tegelikult palunud.
4. Kui naine ütleb: „Mul on tunne, et ma ei tähenda sulle midagi,” vastab mees: „Loll jutt. Tähendad ju küll.”
Ta on kindel, et naise tundmused on põhjendamatud, kuna tema ju lahendab oma probleemi ka naise hüveks. Ta ei taipa, et kui tema keskendub ühele probleemile ning eirab neid, mida naine nii oluliseks peab, siis on iga naise reaktsioon loomulik: ta võtab asja isiklikuna ning tunneb end tähtsusetuna mehe silmis.
5. Kui naine ütleb: „Sa oled tundetu. Sa oled ainult ise endal meeles,” vastab mees: „Mis siis lahti on? Kuidas ma peaksin siis sinu meelest oma probleemi lahendama?”
Ta arvab, et naine on liiga nõudlik ja kriitiline hetkel, kui tema tegeleb millegagi, mis on probleemi lahendamiseks just kõige olulisem. Mees tunneb, et teda ei hinnata. Talle näib naise tuju olevat põhjendamatu. Mehed ei adu tavaliselt, kui kiiresti ja põhjalikult nad võivad muutuda hellast ja tundlikust kaasast kaugeks ja lugupidamatuks mühakaks. Koopas on mees ülihõivatud oma probleemi lahendamisega ega ole teadlik, kuidas tema ükskõikne olek mõjub teistele.
Et täiustada kooselu, peavad mõlemad – nii mees kui ka naine – püüdma teineteist paremini mõista. Kui mees hakkab naisest kõrvale hoidma, võtab too asja kohe isiklikuna. Teadmine, et mees võitleb stressiga omal viisil, aitab hästi, ometi ei leevenda see hingevaeva täielikult.
Just sellel tunnil võib naisel olla suur pakitsus rääkida oma tunnetest. Seepärast on oluline, et mees ei peaks naise tuju põhjendamatuks. Mees peab mõistma, et naisel on õigus rääkida oma tundmustest, otsekui oleks ta eiratud või toeta. Just samuti, nagu mehel on õigus kaevuda oma urgu ning olla seal vait. Kui naine seda ei mõista, ei vabane ta oma asjatust solvumistundest.
LEEVENDUSE LEIDMINE RÄÄKIMISEST
Kui naine on stressis, tunneb ta instinktiivset vajadust rääkida oma tunnetest ja kõikvõimalikest probleemidest, mis on tema tunnetega seotud. Kui ta hakkab rääkima, siis ei sea ta neid probleeme tähtsuse järjekorda. Kui ta on häiritud, siis ta on häiritud kõigest, suurest ja väikesest. Ta ei keskendu kohe oma probleemide lahenduste leidmisele, ta saab kergendust enese väljendamisest ning sellest, kui teised teda mõistavad. Tema häiritus väheneb ka siis, kui ta kõneleb oma probleemidest huupi.
Kui mees kaldub stressis keskenduma ühele probleemile ning unustab teised, siis naine kipub stressis olles tegelema kõikide probleemidega korraga. Ta tuju paraneb, kui ta saab rääkida kõikvõimalikest probleemidest keskendumata nende lahendamisele. Rääkimise ajal ta nagu uurib ise oma tundeid ning saab teadlikumaks, mis teda õieti vaevab. Seejärel ta polegi enam nii häiritud.
Oma tuju parandamiseks räägivad naised kunagistest probleemidest, tulevastest probleemidest, võimalikest probleemidest ning isegi lahendamatutest probleemidest. Mida rohkem nad räägivad ja seega asja uurivad, seda paremini nad hakkavad end tundma. Selline on naiste meetod. Oodata neilt midagi muud tähendab naisterahva enesetunnetuse eiramist.
Kui naine on häiritud, leiab ta leevendust oma erinevate probleemide üksikasjalikust jutustamisest. Ja kui ta tunneb, et teda kuulatakse, siis stress kaob. Ära rääkinud ühe teema, peab ta pausi ning hakkab kõnelema järgmisest. Sel moel jätkab ta teemade ringi laiendamist, tuues jutuks uusi probleeme, muresid, pettumusi, frustratsiooni. Need teemad ei pea olema mingis kindlas järjekorras ega loogilises seoses. Kui talle tundub, et teda ei mõisteta, võib tema teadvus asju paisutada sedavõrd, et ta saabki häiritud üha rohkematest probleemidest.
Just samuti nagu koopasse pugenud mees vajab väikesi probleeme, et hajutada keskendatust, nii vajab ka naine – eriti, kui talle tundub, et teda ei kuulata – kõnelemist muudest probleemidest, mida pole tarvis kohe lahendama hakata. Et unustada oma tundepiina, võib ta lasta end emotsionaalselt kaasa kiskuda muudesse probleemidesse. Ta võib leida leevendust ka oma sõprade, sugulaste, kolleegide probleemide arutamisest. Räägib ta omadest või võõrastest probleemidest, igatahes on rääkimine juba iseenesest stressis vaevlevale veenuslasele loomulik ja tervendav.
KUIDAS MEES REAGEERIB NAISE RÄÄKIMISE-VAJADUSELE
Kui naised kõnelevad oma probleemidest, kutsub see meestes tavaliselt esile protesti. Mees arvab, et naine räägib probleemidest sellepärast, et just mees on nende eest vastutav. Mida rohkem on probleeme, seda enam süüdistatuna ta ennast tunneb. Ta ei mõista, et naine räägib selleks, et parandada oma meeleolu. Mees ei tea, et naine soovib, et ta kuulaks.
Marslased räägivad probleemidest vaid kahel juhul: kas keegi on neid süüdistanud või nad küsivad nõu. Kui naine on tõsiselt häiritud, arvab mees, et naine süüdistab teda. Kui naine näib olevat vähem häiritud, siis mees oletab, et naine küsib nõu.
Kui mees oletab, et naine küsib nõu, tõmbab ta härra Korraldaja maski pähe ning asub probleemi lahendama. Kui ta oletab, et naine süüdistab teda, siis tõmbab ta välja mõõga ning asub end rünnakute eest kaitsma. Mõlemal juhul leiab ta peagi, et raske on naist kuulata.
Kui mees pakub naise probleemidele lahendusi, jätkab too aina uutest probleemidest kõnelemist. Pärast paari-kolme lahenduse pakkumist loodab mees, et naise tuju nüüd paraneb.
Sest marslased ise tunnevad kergendust kohe, kui nad tänu palutud nõuandele on leidnud lahenduse. Kui naise tuju aga paremaks ei lähe, arvab mees, et tema nõuanne on tagasi lükatud, ning tal on tunne, et teda ei hinnata.
Ja kui mehele näib, et teda rünnatakse, hakkab ta end kaitsma. Ta usub, et kui ta asja ära seletab, lõpetab naine süüdistamise. Mida ägedamalt ta end kaitseb, seda häiritumaks naine saab. Mees ei taipa, et naine ei vaja selgitusi. Ta vajab seda, et mees mõistaks teda ning laseks tal asuda aina uute probleemide kallale. Kui mees on tark ja tõesti naist kuulab, muudab naine juba mõne minuti pärast meelt ning räägib sama õhinal muudest asjadest.
Mees nördib, kui naine kõneleb asjadest, mille vastu ta