Väikeste naiste abielud II osa. Louisa May AlcottЧитать онлайн книгу.
aidaku mind, jah, ma tean, sest olen selle ise nooruspäevil läbi teinud, ja siis koos sinu isaga. Nüüd, mu kallis poiss, istu vaikselt maha ja kuula mu plaani. See on juba tehtud ja seda võib otsekohe ellu viia,” ütles Mr. Laurence, hoides noorel mehel käest, nagu kartes, et too võib end lahti rebida, nagu ta isa oli teinud enne teda.
“Hästi, sir, missugune see plaan on?” Ja Laurie istus vähimagi huvita näol ega hääles.
“Minu äri Londonis vajab ülevaatamist. Arvasin, et sina võiksid seda teha, kuid parem teen seda ise, ja mu asjad siin lähevad väga hästi ka siis, kui Brooke neid korraldab. Mu partnerid teevad peaaegu kõike, olen vaid ülevaataja, kuni sina minu kohale asud, ja võin igal ajal lahkuda.”
“Kuid sa ju vihkad reisimist. Ma ei saa seda sinult paluda, sinu vanuses,” alustas Laurie, kes oli tänulik ohvri eest, kuid eelistades minna üksi, kui üldse minna. Vana härrasmees teadis seda väga hästi ja soovis seda vältida, sest meeleolus, milles viibis tema lapselaps, poleks eriti tark teda omapead jätta. Seepärast, alla surudes kahetsust, et ta peab kodu mugavused seljataha jätma, ütles ta vapralt: „No tõesti, ma pole veel maha kantud. Mulle see mõte päris meeldib. See teeks mulle head ja mu vanad kondid kannataksid selle hästi välja, sest reisimine on tänapäeval peaaegu sama lihtne kui toolil istumine.”
Laurie rahutu liikumine näitas, et ta tool ei seisnud paigal või et talle see plaan ei meeldinud, ja vana mees lisas kiirustades: „Ma ei kavatse olla koormaks. Ma tulen, sest arvan, et oleksid siis õnnelikum. Ma ei taha sinuga igal pool ringi käia, vaid jätta sulle vabad käed, et saaksid minna, kuhu soovid, kui mina lõbustan end omal kombel. Mul on sõpru Londonis ja Pariisis ja ma tahaksin neid külastada. Vahepeal võid sina minna Itaaliasse, Saksamaale, Šveitsi, kuhu tahad, ja nautida maale, muusikat, teatrit ja seiklusi, nagu su süda soovib.”
Just sel hetkel tundis Laurie, et ta süda on täiesti murtud ja maailm on ulguv tühermaa, kuid teatud sõnade üle, mida vana härrasmees kunstipäraselt põimis oma lõppevasse lausesse, tegi ta piinlev süda ootamatu hüppe ja tühermaale ilmusid äkki üks või kaks rohelist oaasi. Ta ohkas ja ütles siis tuimalt: “Just nagu sa tahad, sir. Mul ükskõik, kuhu ma lähen või mida teen.”
“Kuid minul mitte, pea seda meeles, mu poiss. Annan sulle täieliku vabaduse, kuid palun, et sa seda ausalt kasutaksid. Luba mulle seda, Laurie.”
“Ükskõik, mida soovite, sir.”
“Hästi,” mõtles vanahärra. „Sa ei hooli nüüd sellest, kuid tuleb aeg, mil see lubadus hoiab sind õnnetusest eemal, kui ma väga ei eksi.”
Olles energiline mees, tagus Mr. Laurence rauda, kuni see oli tuline, ja enne kui see närbuv vaim suutis end mässamiseks küllalt kokku võtta, olid nad juba teel. Ettevalmistusaja jooksul käitus Laurie nii, nagu noor härrasmees ikka niisugusel puhul. Ta oli tujukas, ärrituv ja vahel mõtlik, kaotas isu, riietus lohakalt ja kulutas palju aega, mängides tormitsevalt klaverit, vältides Jod, kuid vaadates teda oma aknast traagilisel ilmel, mis kummitas tüdrukut unenägudes ja täitis teda päeval raske süütundega. Erinevalt mõnest kannatajast ei rääkinud ta kunagi oma vastamata armastusest ega lubanud kellelgi, isegi mitte Mrs. Marchil, end lohutada või endale kaasa tunda. Mingil määral oli see ta sõpradele kergenduseks, kuid nädalad enne tema lahkumist olid väga ebamugavad ja kõik rõõmustasid, et „see vaene, kallis sõber läks ära, et unustada oma mure ja tulla koju õnnelikuna”. Muidugi, ta naeratas süngelt nende pettekujutluse üle, kuid võttis seda kurva üleolekuga, teades, et ta truudus ja armastus on muutumatud.
Kui saabus lahkumiseaeg, käitus ta heatujuliselt, et varjata teatud ebameeldivaid tundeid, mis paistsid aeg-ajalt välja löövat. See lõbusus ei petnud kedagi, kuid nad püüdsid käituda, nagu petaks, ja Laurie pidas end ülal väga hästi, kuni Mrs. March suudles teda emaliku hoolitsusega. Siis, tundes, et ta tegutseb väga ruttu, embas ta neid kõiki kiirustades, unustamata nukrat Hannah’d, ja jooksis trepist alla, nagu oleks tal elu kaalul. Jo järgnes talle minuti pärast ja lehvitas talle, kui ta ringi pööras. Laurie vaatas ringi, tuli tagasi, pani käed tema ümber, kui too seisis temast kõrgemal trepiastmel, ning vaatas teda ilmel, mis pani teda korraks paistma väljendusrikka ja liigutavana.
“Oh, Jo, kas sa ei suuda?”
“Teddy, kallis, soovin, et suudaksin!”
See oli kõik, peale väikese pausi. Siis ajas Laurie end sirgu ja ütles: „Kõik on korras, ära pane tähele,” ja läks ära rohkem midagi lausumata. Ah, kuid kõik polnud korras ja Jo pani tähele, sest kui see lokkis pea kummardus hüvastijätuks ta käsivarre kohale pärast Jo rasket vastust, tundis ta, nagu oleks oma parimat sõpra pistodaga löönud, ja kui Laurie lahkus pilkugi seljataha jätmata, teadis Jo, et see poiss Laurie ei tule enam kunagi tagasi.
BETHI SALADUS
Kui Jo sel kevadel koju tuli, oli ta vapustatud muutusest Bethi välimuses. Keegi ei rääkinud sellest ega paistnud seda teadvat, sest see oli tulnud liiga pikkamööda, et ehmatada neid, kes teda iga päev nägid, kuid neile, kelle silmi oli äraolek teravdanud, oli muutus vägagi selge, ning Jo süda muutus raskeks, kui ta nägi oma õe nägu. Ta polnud kahvatum ja oli vaid pisut kõhnem kui sügisel, siiski oli tal kummaline, läbipaistev ilme, nagu oleks surelik vaikselt lahkunud ja vaid surematus säraks läbi hapra liha kirjeldamatult liigutavas ilus. Jo nägi ja tundis seda, kuid ei öelnud midagi ja peatselt kaotas esmamulje palju oma jõust, sest Beth tundus õnnelikuna ja keegi ei paistnud kahtlevat, et tal oli parem, ja viimaks unustas Jo teiste murede tõttu oma hirmu.
Aga kui Laurie oli läinud ja kõik oli jälle rahulik, tuli ähmane mure tagasi teda kummitama. Ta oli tunnistanud oma seiklusjuttude kirjutamise üles ja saanud andeks, aga kui ta näitas oma sääste ja pakkus mägiretke, oli Beth teda südamest tänanud, kuid palunud, et ta ei läheks kodust nii kaugele. Veel üks väike käik mere äärde sobiks talle paremini, ja kuna vanaema ei suutnud beebisid maha jätta, viis Jo Bethi ühte vaiksesse paika, kus ta võis olla palju värskes õhus ja lasta värskel meretuulel puhuda pisut värvi ta kahvatutele põskedele.
See polnud moodne paik, kuid isegi sealsete meeldivate inimeste hulgas seltsisid tüdrukud teistega vähe, eelistades olla omaette. Beth oli liiga arglik, et seltskonnast lõbu tunda, ja Jo liiga temale pühendunud, et hoolida kellestki teisest. Nii olid nad mõlemad vaid teineteise päralt ja tulid ning läksid üsna teadmatult huvist, mida nad tekitasid neis, kes kaastundlike silmadega vaatasid tugevat ja nõrka õde, kes käisid alati üheskoos, nagu tunneksid nad vaistlikult, et pikk lahusolek pole kaugel.
Nad tunnetasid seda, kuid ei rääkinud sellest. Jole paistis, nagu oleks tema ja Bethi vahele tekkinud loor, aga kui ta sirutas käe, et seda kergitada, paistis vaikuses olevat midagi pühalikku ja ta ootas, et Beth ise räägiks. Ta imestas ja oli tänulik, et ta vanemad ei paistnud märkavat seda, mida nägi tema, ja rahulike nädalate jooksul, mil asjad talle selgeks said, ei rääkinud ta sellest midagi kodustele, uskudes, et nad märkavad seda isegi, kui Bethil ei hakka parem. Ta mõtles ka seda, kas ta õde tõesti aimab ränka tõde, ja ta mõlgutas neid mõtteid pikki tunde, kui Beth lebas soojadel kaljudel, pea Jo süles, tuul näkku puhumas ja lained jalgade juures laksumas.
Ühel päeval rääkis Beth talle. Jo arvas, et ta magab, ta lebas nii vaikselt, ja raamatut käest pannes istus ta ja vaatas oma õde mõtlikult, püüdes näha lootusrikast värvi Bethi põskedel. Kuid ta ei suutnud seda leida küllaldaselt, et ta rahule jääks, sest põsed olid väga kõhnad ja käed paistsid olevat liiga nõrgad, et hoida isegi roosasid väikesi merekarpe, mida nad olid korjanud. Ta mõistis üha kibedamalt, et Beth kandus temast aeglaselt kaugemale, ja ta käed tugevnesid vaistlikult kalleima aarde ümber, mis tal oli. Hetkeks olid ta silmad nägemiseks liiga ähmased, ja kui need selginesid, vaatas Beth üles tema poole nii õrnalt, et tal polnud isegi vaja enam ütelda: “Jo, kallis, olen rõõmus, et sa seda tead. Püüdsin sulle rääkida, kuid ei suutnud.”
Ühtki vastust ei tulnud, peale õe põse tema põse vastas, isegi mitte pisaraid, sest Jo oli selleks liiga sügavalt liigutatud. Tema oli hetkel nõrgem pool ja Beth püüdis teda lohutada ja toetada ja sosistas talle trööstivalt kõrva:
“Olen seda juba päris kaua teadnud, kallis,