Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi StrugatskiЧитать онлайн книгу.
hajameelselt ja kirjutas kiiresti midagi mansetile.
«Jah,» rääkis ta. «Ja-jah. Kahjuks on see kibe tõde. Kahjuks meil seda ikka veel esineb. Formalismi, bürokraatiat, heuristilist lähenemist isiksusele… Muide, võite ka seda mainida. Võite, võite, kõik räägivad sellest. Mina aga püüan kooskõlastada teie esinemise direktsiooniga. Mul on pagana hea meel, Perets, et hakkate viimaks meie tööst osa võtma. Olen teid juba ammu ja väga tähelepanelikult jälginud… No nii, panin teid järgmiseks nädalaks kirja.»
Perets lülitas «Mercedese» välja.
«Järgmisel nädalal mind enam ei ole. Mul lõppes viisa ja ma sõidan ära. Homme.»
«Noh, selle me ajame kuidagi korda. Lähen direktori juurde, ta on ise klubi liige, saab aru. Võite arvestada, et jääte veel üheks nädalaks.»
«Pole tarvis,» ütles Perets. «Pole tarvis!»
«On tarvis!» ütles Prokonsul talle silma vaadates. «Teate väga hästi, Perets, et on tarvis! Head aega.»
Ta tõstis au andes kaks sõrme meelekoha juurde ja lahkus portfelliga vehkides.
«Nagu mingi ämblikuvõrk,» ütles Perets. «Mis ma olen neile – kärbes või? Mänedžer ei taha, et ma ära sõidaksin, Alevtina ei taha… Ja nüüd see kah veel…»
«Mina ka ei taha, et sa ära sõidaksid,» ütles Kim.
«Aga ma ei suuda siin kauem olla!»
«Seitsesada kaheksakümmend seitse korda nelisada kolmkümmend kaks…»
«Nagunii sõidan ära,» mõtles Perets klahve vajutades. «Nagunii sõidan ära. Ei hakka ma teiega lauatennist mängima, ei hakka malet mängima, ei hakka ma teiega magama ega moosiga teed jooma, ei taha ma teile rohkem laule laulda ega «Mercedesega» arvutada, teie tülisid lahendada ja nüüd veel teile ka loenguid pidada, millest te niikuinii aru ei saa. Ja mõtlema ma teie eest kah ei hakka, mõelge ise, aga mina sõidan ära. Sõidan. Sõidan. Nagunii ei saa te iialgi aru, et mõtlemine pole meelelahutus, vaid kohustus…»
Väljas poolelioleva müüri taga mütsus raskelt ramm, tärisesid suruõhuvasarad, varisesid mürinal tellised, aga müüril istusid kõrvuti neli töömeest, vööni paljad, nokkmütsid peas, ja tegid suitsu. Siis kostis otse akna alt mootorratta möirgamist ja plärinat.
«Keegi metsast,» ütles Kim. «Korruta mulle kähku kuusteist ja kuusteist.»
Uks kisti lahti ja tuppa jooksis üks mees. Tal oli seljas kombinesoon, lahtivõetud kapuuts tolknes rinnal raadiosaatja rihma küljes. Saabastest kuni vööni oli kombinesoon täis noori kahvaturoosasid võrseid, parema jala külge klammerdus lõputult pika liaani oranž köis, mis maad mööda järele lohises. Liaan tõmbles veel ja Peretsile tundus, et see on metsa enda kombits, et kohe tõmbub see pingule ja hakkab meest tagasi kiskuma – läbi Valitsuse koridoride, trepist alla, üle õue müürist mööda, sööklast ja töökodadest mööda, ikka allapoole, piki tolmust tänavat, läbi pargi, kujudest ja paviljonidest mööda, väljapääsu ja serpentiintee poole, kuid mitte värava juurde, vaid sellest mööda, järsakule, alla…
Mehel olid mootorratturiprillid peas ja nägu paksu tolmuga kaetud ning Perets ei saanud kohe aru, et see on Stojan Stojanov biojaamast. Käes oli tal suur pabertuutu. Ta astus paar sammu üle kahhelpõranda mosaiigi, mis kujutas duši all olevat naist, ja jäi Kimi ette seisma, peites tuutut selja taha ja tehes peaga imelikke liigutusi, nagu sügeleks tal kael.
«Kim,» ütles ta. «Jälle mina.»
Kim ei vastanud. Võis kuulda, kuidas ta sulg rebib ja kratsib paberit.
«Kimikene,» lausus Stojan meelitavalt. «Ma ju anun sind.»
«Käi välja,» ütles Kim. «Maniakk.»
«Viimast korda,» ütles Stojan. «Kõige-kõige viimast.»
Ta liigutas jälle pead ja Perets märkas ta kõhnal paljaksaetud kaelal otse kukla all lohus tillukest roosakat võrset, peenikest, teravat, juba spiraali keerduvat, justkui aplusest värisevat.
«Anna ainult üle ja ütle, et Stojanilt, muud midagi. Kui hakkab kinno kutsuma, siis valeta, et sul on õhtul kiire töö. Kui hakkab teega kostitama, siis ütle, et oled just joonud. Ja veinist keeldu samuti, kui pakub. Ah? Kimikene! Kõige-kõige viimast korda!»
«Mida sa kügeled?» küsis Kim tigedalt. «Noh, pööra ümber!»
«Jälle olen külge saanud?» küsis Stojan pöördudes. «Ah, pole tähtis. Anna ainult üle, kõik muu pole tähtis.»
Kim kummardus üle laua ja toimetas midagi ta kaela kallal, mudis ja masseeris, küünarnukid laiali, hambaid põlglikult irevile ajades ja vandesõnu pomisedes. Stojan tammus kannatlikult jalalt jalale, pea longus, kael kumaras.
«Tere, Pertšik,» ütles ta. «Pole sind ammu näinud. Kuidas sul siin läheb? Aga mina tõin jälle, ei saa midagi parata… Kõigekõige viimast korda.» Ta keeras paberi lahti ja näitas Peretsile kimbukest mürkrohelisi metsalilli. «Ja kuidas lõhnavad! Lõhnavad!»
«Ära rabele!» käratas Kim. «Püsi paigal! Igavene maniakk!»
«Maniakk,» nõustus Stojan vaimustatult. «Igavene. Aga! Kõige-kõige viimast korda!»
Roosad võrsed ta kombinesoonil närtsisid juba ja varisesid põrandale, duši all seisva naise tellistest näole.
«Kõik,» ütles Kim. «Kasi minema.»
Ta astus Stojanist eemale ja viskas prügiämbrisse midagi poolelusat, väänlevat, verist.
«Kasin,» ütles Stojan. «Silmapilk kasin. Muidu, tead ju küll, meil on Rita jälle imelikuks läinud, mul on nüüd kuidagi hirm biojaamast ära sõitagi. Pertšik, tuleksid õige meie juurde, räägiksid ehk nendega…»
«Või veel!» ütles Kim. «Peretsil pole seal midagi teha.»
«Kuidas pole midagi?» hüüatas Stojan. «Quentin jääb ju lausa silme all otsa! Sa kuula ainult: nädal tagasi laskis Rita jalga – noh, mis sinna parata… aga täna öösel tuli tagasi – üleni märg, valge, jääkülm. Valvur tahtis teda paljaste kätega kinni võtta ja Rita tegi mehele midagi, too vedeleb siiamaani meelemärkuseta. Ja terve katselapp on rohtu kasvanud.»
«Noo?» ütles Kim.
«Aga Quentin nuttis terve hommiku…»
«Seda kõike ma tean,» katkestas teda Kim. «Ma ei mõista, mis Perets siia puutub.»
«Kuidas – mis puutub? No mida sa räägid? Kes siis veel, kui mitte Perets? Ega’s mina ometi, õigus? Ja ka sina mitte… ega me siis Domaroštšineri ometi kutsuma hakka, Claudius-Octavianust!»
«Aitab!» ütles Kim, kämblaga vastu lauda laksates. «Kasi tööle ja et ma sind siin tööajal enam ei näeks. Ära aja mind marru.»
«Kõik,» lausus tõtakalt Stojan. «Kõik. Juba lähen. Aga sina annad üle?»
Ta pani kimbu lauale ja jooksis välja, hüüdes ukselt:
«Ja kloaak hakkas kah jälle tööle…»
Kim võttis luuakese ja pühkis kõik mahapudenenu nurka kokku.
«Hullumeelne lollpea,» ütles ta. «Ja see Rita… Nüüd tuleb kõik uuesti arvutada. Et nad oma armastusega maa alla vajuksid…»
Akna all hakkas jälle ärritavalt plärisema mootorratas ja taas jäi kõik vaikseks, ainult ramm mürtsus müüri taga.
«Perets,» ütles Kim, «aga miks sa hommikul järsakul käisid?»
«Lootsin direktoriga kokku saada. Mulle öeldi, et mõnikord käib ta järsaku ääres võimlemas. Tahtsin teda paluda, et ta mu ära saadaks, aga ta ei tulnud. Tead, Kim, minu arust kõik siin valetavad. Mõnikord mulle tundub, et isegi sina valetad.»
«Direktor,» lausus Kim mõtlikult. «Aga see on vist hea mõte. Sa oled tubli. Julge tegu…»
«Nagunii sõidan homme minema,» ütles