Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi StrugatskiЧитать онлайн книгу.
andis aru eile järve lastud maimude kohta ja soovitas Kitamural roomajatega mitte kiirustada. Kõik see oli enam-vähem arusaadav, see-eest teisest, mis oli adresseeritud Keskinformatooriumile, taipasin ma vaid seda, et Komovil on hädasti tarvis andmeid üheksast numbrist ja neljateistkümnest kreeka tähest koosneva neljakordse indeksiga kahenormaalse humanoidi igrek-faktori kohta. See oli läbi ja lõhki läbitungimatu kõrgem ksenopsühholoogia, millest minusugune null-indeksiga normaalne humanoid mõhkugi ei taibanud. Ja polegi tarvis.
Tekst sisestatud, lülitasin teenistuskanali sisse ja edastasin kõik sõnumid ühe impulsiga. Seejärel radiogramme registreerides tuli äkki pähe, et ka mul oleks aeg esimene aruanne teele saata. Või mis aruanne õigupoolest… «Rühm ER-2, ehitustegevus 15. standardi järgi, täitmine nii mitu protsenti, kuupäev, allkiri.» Kõik. Tuli püsti tõusta ja oma puldi juurde minna, et täitmise graafikut vaadata, ning äkki oli selge, miks mulle ootamatult see aruanne pähe tuli. Asi polnud üldse aruandes, ilmselt olen ma juba piisavalt kogenud kübertehnik, et isegi midagi kuulmata ja nägemata tööseisakut tajuda: täpselt nagu eilegi, oli Tom asja ees, teist taga, jälle seisma jäänud. Ja nagu eilegi, vajutasin ma ärritunult kontrollväljakutse klahvi: «Mis lahti?» Ja nagu eilegi, kustus seisaku tuli kohe ning lahvatas rubiinpunane tuluke: «Meil on kõik korras, täidame ülesannet. Ega uusi korraldusi ei ole?» Andsin talle korralduse tööd jätkata ning lülitasin videoekraani sisse. Jack ja Rex rügasid usinalt, ka Tom läks liikvele, kuid tegi seda esimestel sekunditel kuidagi kentsakalt, külg ees, kuigi kohendas end kohe.
«Ei, vennas,» sõnasin valjult. «Näib, et sa oled üle töötanud, ja tarvis oleks sind, vennas, veidi puhastada.» Heitsin pilgu Tomi hoolduspäevikusse. Profülaktika oli ette nähtud täna õhtuks. «Hüva, õhtuni veame sinuga ehk kuidagi välja, mis sa arvad?»
Tom vastu ei vaielnud. Jälgisin mõnda aega, kuidas nad töötavad ja lülitasin siis videoekraani välja: jäämägi, udu soo kohal, sünged kaljud… Tuli tahtmine sellest kõigest pääseda.
Aruande saatsin siiski ära ja võtsin kohe ühendust ER-6ga. Vadik vastas kohe, nagu oleks oodanud.
«Noh, mis teil seal toimub?» pärisime teineteiselt.
«Meil ei toimu midagi,» vastasin.
«Meil kärvasid sisalikud ära,» teatas Vadik.
«Oh teid küll,» sõnasin. «Hoiatab ju teid doktor Mboga lemmikõpilane Komov: ärge kiirustage roomajatega.»
«Kes nendega siis kiirustab?» vaidles Vadik. «Kui sa minu arvamust kuulda tahad, siis nad lihtsalt ei kohanegi siin. Kuum ju!»
«Käite ujumas?» küsisin kadedusega.
Vadik vaikis.
«Kastame end sisse,» sõnas ta. «Aeg-ajalt.»
«Miks siis nii?»
«Tühjus,» ohkas Vadik. «Nagu jõletusuur vann… Sina ei saa sellest aru. Normaalne inimene ei suuda sellist ebareaalset vanni ette kujutada. Ujusin siin viie kilomeetri kaugusele, alguses oli kõik hästi, siis aga, kui kujutasin ette, et see ei ole ju bassein – ookean! Ja peale minu pole selles ühtegi elukat… Ei, vanapoiss, sellest sa aru ei saa. Ma oleksin peaaegu ära uppunud.»
«Mnjah,» ütlesin ma. «Nii et teil siis kah…»
Lobisesime veel mõne minuti, siis kutsus Vadikut baas ja me jätsime kiirustades hüvasti. Kutsusin ER-9t. Hans ei vastanud. Oleks muidugi võinud kutsuda ka ER-1, ER-3, ER-4 ja nii edasi – kuni ER-12ni välja, rääkida, et näe, tühjus, elutus, aga mis sellest kasu on? Ei midagi, kui järele mõelda. Lülitasin raadio välja ja kolisin oma puldi taha ümber. Mõnda aega istusin lihtsalt niisama – jälgisin tööekraane ja mõtlesin, et see, mida me teeme, on topelt kasulik: me ei päästa ainult pantalasi vältimatust ja täielikust hukust, me päästame ka selle planeedi – tühjusest, elutust vaikusest, mõttetusest. Siis tuli mulle pähe, et pantalased on ilmselt üsna kummaline rass, kui meie ksenopsühholoogide arust sobib just see planeet neile kõige paremini. Küllap on nende eluviis Pantal üksjagu imelik. Tuuakse nad siia – esmalt loomulikult mitte kõik, vaid paar-kolm igast hõimust –, näevad need esindajad seda läbikülmunud randa, seda jäämäge, tühja jäist ookeani, tühja lillat taevast, näevad ja ütlevad: «Suurepärane! Täitsa nagu kodus!» Ei usu millegipärast. Tõsi küll, nende tulekuks ei ole siin enam nii tühi. Järvedes on siis kalad, tihnikus ulukid, madalikel – söödavad karbid. Võimalik, et isegi sisalikud kohanevad kuidagi… Pealegi pole pantalaste olukorras eriti valikuvõimalust. Kui näiteks meie Päike oleks kohe-kohe plahvatamas ja ähvardaks kõik elava Maal hävitada, poleks ka mina ilmselt nii noriv. Ütleksin ehk minagi endale: pole viga, elame kuidagi üle. Muide, pantalastelt ei küsi keegi midagi. Nad ei saa niikuinii millestki aru, kosmograafiat neil veel pole, isegi mitte kõige primitiivsemat. Nad ei saa ilmselt arugi, et teisele planeedile kolisid…
Äkki avastasin ma, et kuulen midagi. Mingit sahinat, nagu oleks sisalik mööda jooksnud. Sisalik tuli mulle pähe vist hiljutise jutuajamise tõttu Vadikuga, tegelikult oli heli vaevukuuldav ja täiesti määratlematu. Siis tiksatas ruhvi kaugemas otsas miski ja kohe nirises kusagil peene joana vesi. Kuuldavuse piiril pinises ja viskles võrku sattunud kärbes, ärritatud hääled pobisesid midagi kiirkõnes. Ja taas sibas üle koridori sisalik. Tundsin, kuidas kael pingest kangeks tõmbus, ning tõusin. Seda tehes läksin vastu puldi serval lebavat käsiraamatut ja see kukkus hirmsat müra tehes põrandale. Tõstsin ta üles ja lajatasin puldile tagasi. Reibast marssi ümisedes astusin marsisammul koridori.
Kõiges on süüdi vaikus. Vaikus ja tühjus. Wanderhuse selgitab seda meile igal õhtul ääretu täpsusega. Inimene pole loodus, tema tühja kohta ei salli. Tühjusesse sattudes üritab ta seda täita. Ja kui ta ei suuda seda täita millegi reaalsega, täidab ta selle nägemuste ja kujuteldavate häältega. Kujuteldavaid hääli olin ma nende kolme päeva jooksul küllastuseni kuulnud, varsti algavad nägemused…
Möödusin koridoris marssides tühjadest kajutitest, raamatukogust, arsenalist ning tundsin meditsiiniosakonnani jõudes äkki nõrka lõhna – värsket ja samas ebameeldivat, veidi nuuskpiiritust meenutavat. Jäin seisma ja nuhutasin. Tuttav lõhn. Aga mis täpselt – ei saa aru. Kiikasin kirurgiasse. Pidevalt sisselülitatud ja tegutsemisvalmis küberkirurg – lakke riputatud hiiglaslik valge kaheksajalg –, heitis mulle tohutute rohekate silmade külma pilgu ja kergitas varmalt manipulaatoreid. Lõhn oli siin tihkem. Lülitasin avariiventilatsiooni sisse ja marssisin edasi. Vahi siis, kuidas tajud on teravnenud. Olgu kuidas on, aga vähemalt haistmine on mul alati olnud allapoole arvestust…
Oma luuremarsi lõpetasin ma köögis. Ka siin oli õhk lõhnadest paks, aga nende aroomide vastu polnud mul midagi. Räägitagu mida tahes, aga köögis peabki lõhnama. Teistes laevades polnud vahet, oli see köök või ruhv. Minul sellist asja pole ega saagi olema. Mul on oma kord. Puhtus puhtuseks, aga köögis peab ka hästi lõhnama. Maitsvalt. Erutavalt. Minu asi on siin neli korda päevas menüü kokku panna, ja seda, pange tähele, täieliku isutuse tingimustes, sest näib, et söögiisu ja tühjus-vaikus on omavahel täiesti kokkusobimatud…
Menüü koostamiseks kulus mul vähemalt pool tundi. See polnud lihtne, aga ma tegin kõik, mida suutsin. Seejärel lülitasin koka sisse, tegin talle menüü selgeks ning läksin vaatama, kuidas mu poisid töötavad.
Juba ruhvi lävelt oli näha, et väljas on erakorraline olukord. Kõik kolm tööekraani mu puldil näitasid täielikku seisakut. Jooksin puldi juurde ja lülitasin videoekraani sisse. Süda jättis löögi vahele: ehitusplats oli tühi. Midagi sellist polnud mul varem juhtunud. Ma polnud isegi kuulnud, et midagi sellist üldse võimalik oleks. Pead väärutades tormasin väljapääsu poole. Keegi on küberid minema viinud… Juhuslik meteoriit… Põrutas Tomile ristluude vahele… Programm läks hulluks… Võimatu, võimatu! Hüppasin lüüsi ja haarasin parka. Käed ei leidnud varrukaid, kinnised olid kuhugi kadunud, ja kuni ma seal parun Münchausenina oma marutõbise kasukaga maadlesin, seisis mu silme ees jube vaatepilt: keegi võõras ja võimatu veab mu Tomi järel nagu kutsikat ning küberid libisevad kuulekalt otse uttu, mulksuvasse mülkasse, sukelduvad pruunikasse mutta ja kaovad igaveseks… Virutasin jalaga membraanile ja hüppasin välja.
Silme