Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi StrugatskiЧитать онлайн книгу.
möiratas ümber pööramata:
«Ei lutsi! Öeldi teile juba, et hambaid ei ole.»
«Lähme siis allkirjakest kirjutama…»
Roman tõstis kulmud kõrgele, pööritas silmi, ajas hambad irevile ja raputas pead, kuid astus siiski välja. Vaatasin ringi. Mööblit oli toas vähe. Akna all seisis massiivne laud, kaetud hõreda halli, narmastega ääristatud laudlinaga, laua ees oli kõverjalgne taburet. Palja palkseina ääres seisis lahmakas diivan, teisel seinal, mis oli mitut masti tapeediga üle kleebitud, turritas riidenagi mingi rämpsuga (vatijopid, kiilaks kulunud kasukad, räbaldunud sonid ja kõrvikud). Tuppa ulatus suur vene ahi, mis hiilgas värskest lupjamisest, aga selle vastas nurgas rippus kooruva värviga raamis tuhm peegel. Põrand oli puhtaks kaabitud ja triibuliste põrandariietega kaetud.
Seina taga pomisesid kaks häält: vanaeide bass püsis ühel noodil, Romani hääl tõusis ja langes. «Laudlina, inventarinumber kakssada nelikümmend viis…» – «Panete veel põrandalauad kah ühekaupa kirja!..» – «Söögilaud…» – «Kas panete ahju kah kirja?..» – «Kord peab olema… Diivan…»
Astusin akna juurde ja tõmbasin kardina eest. Akna taga oli tamm, muud polnud midagi näha. Hakkasin tamme vaatama. See oli nähtavasti väga vana puu. Tema koor oli hall ja kuidagi surnud välimusega, aga maapinnale roninud koletislikke juuri kattis punane ja valge samblik. «Ja tamm pange kah kirja!» ütles seina taga Roman. Aknalaual lebas paks rasvaste lehtedega raamat, sirvisin seda midagi mõtlemata, astusin aknast eemale ja istusin diivanile. Ja uni tuli kohe peale. Mõtlesin, et olin täna neliteist tundi autot juhtinud, et poleks vist maksnud nii väga kiirustada, et mul valutab selg ja peas on kõik segamini, et lõpuks ma lihtsalt sülitan selle tüütu eide peale ja et lõppeks see kõik juba ükskord ära, nii et võiks pikali heita ja uinuda…
«No nii,» ütles lävele ilmunud Roman. «Formaalsused on lõppenud.» Ta raputas haraliaetud sõrmi, mis olid tindiga koos. «Sõrmekesed on meil väsin’d: kirjutasime ja kirjutasime… Heitke magama. Meie lähme ära, aga teie heitke rahulikult magama. Mida te homme teete?»
«Ootan,» vastasin loiult.
«Kus?»
«Siin. Ja postkontori juures.»
«Homme te vist ära ei sõida?»
«Homme vist mitte… Tõenäoliselt ülehomme.»
«Siis näeme veel. Meie armastus on alles ees.» Ta naeratas, viipas käega ja läks välja.
Mõtlesin laisalt, et peaks teda saatma minema ja Volodjaga hüvasti jätma, ning heitsin pikali. Kohe tuli tuppa vanaeit. Tõusin üles. Vanaeit uuris mind mõnda aega tähelepanelikult.
«Kardan küll, isake, et hakkate hambavahesid lutsima,» ütles ta murelikult.
«Ei hakka,» vastasin kurnatult. «Ma hakkan magama.»
«Eks heidagi siis pikali ja maga… Näh, maksa ainult ära ja võidki magada…»
Ajasin käe tagataskusse rahakoti järele.
«Kui palju?»
Vanaeit tõstis silmad lae poole. «Rubla paneme toa eest… Viiekümnekopikase voodipesu eest – see on minu, mitte kroonu oma. Kahe öö eest tuleb kolm rubla… Aga kui palju sa heldusest juurde viskad – tülitegemise eest tähendab – seda ma kohe ei teagi…»
Ulatasin talle viieka.
«Heldusest on esialgu rubla,» ütlesin. «Eks siis pärast paistab.»
Vanaeit haaras kähku raha ja kadus, pobisedes midagi tagasi andmise kohta. Teda polnud päris kaua näha ja ma tahtsin juba nii tagasi antava raha kui ka voodipesu peale käega lüüa, kui ta viimaks tuli ja lauale peotäie räpast vaskraha ladus.
«Siin on sulle tagasi, isake,» ütles ta. «Täpselt rublake, üle lugeda pole tarviski.»
«Ei hakka ma lugema,» ütlesin. «Kuidas voodipesuga jääb?»
«Kohe teen voodi ära. Sina mine õue, jaluta natuke, aga mina teen voodi ära.»
Läksin välja, taskust sigarette sikutades. Päike oli viimaks loojunud ja saabus valge öö. Kusagil haukusid koerad. Istusin maasse vajunud pingikesele tamme alla, panin suitsu põlema ja hakkasin heledasse tähtedeta taevasse vaatama. Kusagilt ilmus hääletult kõuts, vaatas mind helendavate silmadega, kribis siis kähku tamme otsa ja kadus tumedasse lehestikku. Unustasin ta kohe ära ja võpatasin, kui ta kusagil üleval kohmitsema hakkas. Pähe pudenes prügi. «Et sa…» ütlesin kuuldavalt ja rapsisin end puhtaks. Tahtsin enneolematult magada. Majast tuli eit ning komberdas mind märkamata kaevu poole. Mõistsin seda nii, et voodi on valmis, ja läksin tuppa tagasi.
Vastik vanaeit oli teinud mulle aseme põrandale. No ei, mõtlesin ma, panin ukse riivi, tirisin aseme diivanile ja hakkasin riidest lahti võtma. Aknast tuli hämarat valgust ja tamme otsas kohmitses lärmakalt kõuts. Raputasin pead, et prügi juustest välja saada. See oli imelik prügi ja täiesti ootamatu: suured kuivanud kalasoomused. Hakkavad magamise ajal torkima, mõtlesin, vajusin padjale ja jäin silmapilk magama.
Teine peatükk
…Tühjaks jäänud maja on muutunud rebaste ja mäkrade uruks ning sellepärast võivad siin end ilmutada kummalised libaloomad ja viirastused.
Ärkasin keset ööd üles selle peale, et toas räägiti. Vaevukuuldava sosinaga kõnelesid kaks isikut. Hääled sarnanesid väga teineteisele, kuid üks neist oli pisut allasurutud ja kähedavõitu, teine aga rääkis äärmiselt ärritatult.
«Ära kähise,» sosistas ärritatu. «Kas sa võiksid mitte kähiseda?»
«Võiksin küll,» vastas allasurutu ja hakkas köhima.
«Ole ometi vaiksemalt…» sisistas ärritunu.
«Ajab läkastama,» seletas allasurutu. «Suitsumehe hommikune köha..» Ta hakkas jälle köhima.
«Mine siit ära,» ütles ärritunu.
«Ta ju nagunii magab…»
«Kes ta selline on? Kust siia sadas?»
«Kust mina teadma pean?»
«Vaat kus jama… No lihtsalt fenomenaalne ebaõnn.»
Jälle pole naabritel und1, mõtlesin pooleldi magades. Arvasin, et olen kodus. Kodus on mul naabriteks kaks venda-füüsikut, kes armastavad öösiti töötada. Kell kaks öösel saavad neil sigaretid otsa ja siis nad ronivad minu tuppa ja hakkavad käsikaudu suitsu otsima, kolistades mööbliga ja omavahel sõimeldes.Haarasin padja ja virutasin tühjusse. Miski kukkus kolinal ja kõik jäi vaikseks.
«Andke padi tagasi,» ütlesin, «ja kasige minema. Sigaretid on laual.»
Omaenda häälekõla äratas mind lõplikult. Ajasin end istukile. Kuskil haukusid kurvalt koerad, seina taga norskas ähvardavalt vanaeit. Viimaks tuli mulle meelde, kus ma viibin. Toas ei olnud kedagi. Nägin hämaruses põrandal oma patja ja nagist alla kukkunud rämpsu. «Vanaeit kisub pea otsast,» mõtlesin ja hüppasin püsti. Põrand oli külm ja ma astusin põrandariidele. Eit katkestas norskamise. Tardusin. Põrandalauad naksusid, miski krabises ja sahises nurkades. Eit tõi kuuldavale kõrvulukustava vile ja hakkas jälle norskama. Võtsin padja üles ja viskasin diivanile. Kaltsud haisesid koera järele. Nagi oli naela otsast lahti tulnud ja tolknes küliti seinal. Panin selle tagasi ja hakkasin kaltse kokku korjama. Jõudsin vaevalt viimase räbala üles riputada, kui nagi pääses lahti, ja vajus tapeeti kraabates jälle ühe naela otsas rippu. Vanaeit katkestas norskamise ja ma kattusin külma higiga. Kusagil lähedal kires kukk. Supiks sind keeta, mõtlesin vihkamisega. Vanaeit seina taga hakkas vähkrema, vedrud kriiksusid ja raksusid. Ootasin ühel jalal seistes. Õues ütles keegi tasakesi: «Aeg on magama minna, oleme täna sinuga kauaks istuma jäänud.» See oli noor naisehääl. «Kui magama, siis magama,» vastas teine hääl. Kostis pikk haigutus. «Sulistama sa täna enam ei hakka?» – «Kuidagi külm on. Lähme tuttu.»
Möödunud sajandi 60. -70. aastatel oli tavaline, et elati ühiskorterites, kus köök oli ühine ja korteri igas toas elasid erinevad inimesed, tihti tervete peredena.