Kuidas elad, Ann?. Aidi VallikЧитать онлайн книгу.
seda hoolega ja kogu selle ürituse tagajärjel oli mul rohkem õppida kui varem iganes. Rääkimata klassikaaslaste ilkumisest. See jama kestis nädal aega, ja ema oli valmis jätkama. Ma andsin alla ja hakkasin jälle ise päevikut täitma. See säilitas koduse õppimise suhtes siiski mingi vabaduse.
Jah, mis puutub teiste inimeste valitsemisse, siis on ema sellel alal väga andekas. Isegi isa kardab temaga sõnavahetusse sattuda. Ema ei pea piiri ka selles suhtes. Ta on võimeline inimese sõnadega maatasa tampima. Ta ei ropenda ega sõima, ei, ta väljendub vaiksel häälel viisakate sõnadega. Aga pärast on tunne, nagu oleksid peksa saanud, ja järgnev nädal läheb enesetunde taastamiseks. Ta on õel ja tujukas ning talle pole just lihtne meeldida. Ta solvub iga väikese asja peale ja kui ta halvasti ütleb, siis tahad, et sa poleks kunagi ilma sündinud.
Õnneks on ta vahel ka mõnus ja temaga saab siis igasuguseid asju arutada, või ta käib ringi ja lollitab nagu segane ja teda peab häbenema. Ometi inimesed armastavad teda, tal on lugematu arv tuttavaid ja sõpru vist igas Eesti linnas. Seepärast on meil ka tihti külalised. Mõned käivad iga nädal, aga paljusid olen näinud vaid kord või paar. Enamasti istuvad nad köögis, joovad veini või teed ja muudkui itsitavad mingite oma naljade üle. Ema üritab mind alati siis köögist ära ajada, ütleb, et lapsed ei pea kõike pikkade kõrvadega pealt kuulama, et minul on ju omad saladused ja nii temalgi. Ega nende jutud mind nii väga huvitagi, nad räägivad tihti inimestest, keda ma üldse ei tea, raamatutest, klatšivad igasuguseid kirjanikke ja kunstnikke ja ajavad tihti mingit täiesti mõttetut loba. Ükspäev lahterdasid nad maailma asju kolme liiki: koraan, Miki-Hiir ja Aphrodite titt. Mida see jama tähendas, sellest ei saanud nad vist ise ka aru. Aga lõbus oli neil seejuures küll, muudkui irvitasid ja ütlesid, et nad üritavad määratleda oleviku olemust. Idioodid. Annaks jumal, et ema mõne minu tuttava ees sellist jama suust välja ajama ei hakkaks.
Tegelikult ta meeldib mulle aeg-ajalt päris hästi. Ta on ikkagi mu ema.
2
Mind saadeti vanu ajalehti keldrisse viima. Ema lõi juba mitu nädalat lokku, et sahvrist tuleb tühjad pudelid ja ajalehed ära viia, tal pole seal enam üldse ruumi. Isa kuulas neid ettekandeid kannataja näoga ja ütles alandlikult muudkui jah-jah. Nüüd siis, pühapäeva õhtul, muutus asi otsustavaks, sest ema oli juba sellise näoga, et kohe hakkab ütlema. Ja siis isa ennetas konflikti ning asus püüdlikult pudeleid kilekottidesse pakkima ja ajalehti virnadesse siduma. Päris kõrged virnad said. Isa kutsus mind appi, et tule, Ann, viime pudelid ja lehed keldrisse. Ema pesi parajasti nõusid, oh sa jutt, kui ta sealt ennast välkkiirelt ümber keeras ja küsis terava häälega:
”Mida sa nende pudelite kohta ütlesid?”
Isa nohises ja pakkus, et võiks pudelid siis hoopis prügikasti kõrvale tassida, mõni asotsiaal saab õnnelikuks. Sellega ema enam-vähem leppis, kuid siiski ei saanud ta hoiduda kommentaarist:
“Ühtlasi võiks siis ju sama soojaga sinna sedeli jätta, et meil on keldris veel palju taarat, millel juba vähemalt kolm aastat äraviijat pole. Pluss korteri-ja telefoninumber.”
Isa oli vakka. Mul oli tast natuke kahju, aga midagi ütelda ka ei osanud, võtsin kolm pakki lehti ja keldrivõtme ning läksin alla.
Isaga on mul tegelikult tunduvalt lihtsam suhelda kui emaga. Isa ei torgi mind lakkamatult tagant, näiteks kui ta näeb, et ma niisama telekat vahin, ei sunni ta mind hoopis raamatuid lugema. See viimane on jälle puhtalt ema kiiks. Tal on vist ettekujutus, et kaheksateistkümnendaks eluaastaks pean ma läbi lugema kõik maailma raamatud. Ma loen küll, rohkem kui mõnigi meie klassist, nii et mõnikord kirjandustunnis hakkab päris imelik, kui õps alustab mingi teema arutamist ja ainus, kes oskab kaasa rääkida, olen mina. Noh, mõnikord kaks-kolm õpilast veel. Aga ma ei saa ju ainult raamatuid lugeda, pilli mängida ja joonistada. Ma olen normaalne noor inimene, kelle jaoks on maailmal peale selle veel üht-teist pakkuda. Ma pole mingi nohik.
Selles suhtes tundub ema natuke ebaõiglane. Miks alati ainult mina pean peolt kell pool üksteist tulema hakkama? Korra proovisin mitte tulla. Tantsisin rahumeeli edasi, kuigi hinges kripeldas teadmine, et ema ootab kodus ja jumal ise teab, mis ta võib ette võtta, kui ma kord sinna jõuan. Otsustasin siiski see üks kord olla just nii kaua, kui ise tahan. Ma pole ju enam mingi algklassipäga, kes koolipeolt kell üheksa ära saadetakse.
No ja mis siis sai. Kümme minutit üksteist läbi keerati puldist musa vaikseks. Kõik vaatasid sinnapoole, et mis värk on. Minu ema oli. DJ andis mikri tema kätte ja see hull ütles: “Ann Kees, diplomaatilised piirid on ületatud. Otsekohe välja auto juurde, muidu läheb asi tõsiseks.” Kõik. Tundsin, kuidas saali neli seina hakkavad mulle aeglaselt peale vajuma ja ümbritsevad inimesed väänlevad viimseni naerukrampides. Kevin, poiss, kellega ma tantsisin, ütles:
”Nonii. Mis sa nüüd teed?”
Mina pomisesin talle midagi läbi hammaste ja rabelesin ennast saaliukse poole, et sealt võimalikult kiiresti plehku panna. Isegi DJ-d puldi taga irvitasid.
Saaliukse peal seisis isa põigiti ees, võttis mul õlgade ümbert kinni ja ütles:
”Noh, neiu. Kas nii täidetakse kokkuleppeid? Ema on marus ja sinu käitumine inetu.”
Aga mina?! Tirisin isa ise rutem õue ja auto juurde, et lükata kohtumist emaga võimalikult kaua edasi. Jumala eest, ma ei tahtnud tema suust mitte midagi enam kuulda, ma kartsin iga ta oletatavat sõna.
Edasi ma parem ei räägi. Loomulikult tuli neid sõnu küll ja küll, nii et ma eelistasin edaspidi tõesti õigeks ajaks koju laekuda.
Aga kelder. Jah. Ma polnud seal peaaegu üldse käinud, vast paar korda ainult. Me ei hoia ju keldris mingeid talvekartuleid või moose. Ema vist ei oska üldse moosi keeta ja kartulit ostetakse paari kilo kaupa poest. Nii et meie keldriboks on lihtsalt üks õudne vanakraamiladu. Kui ma selle ukse lahti tegin, sain aru, miks ema suhtus nii allergiliselt isa ideesse pudelid keldrisse viia. Seal oli keeruline astudagi, kogu põrand oli täis kilekotte õlle-ja veinipudelitega. Kas nad tõesti nii palju joovad? Aga kolm aastat pole taarat viidud… ma ei tea. Külalised käivad ju tihti ka. Mõtlesin, et võiks ise mõni päev asja ette võtta ja sõbrannadega siit midagi ära viia. Muidugi juhul, kui nad nende eest saadud raha mulle lubavad. Siit saaks vist päris palju. Saaks endale mõne plaadi osta või riideid või midagi. Otsustasin, et räägin emale sellest kohe, kui üles tagasi lähen.
Panin lehed boksi ukse taha nurka arvutikasti peale. Siis, niisama uudishimust, vaatasin veel natuke ringi. Üritasin mõttes hinnata, kui palju pudeleid siin vedeleb ja kui palju ma nende eest raha võiksin saada. Tuleb suuri prügikotte osta ja nende sees taksoga viia. Või äkki on isa nõus sõitma, kui me ise pudelid kottidesse laome ja autosse tassime. Õudselt palju oli neid küll.
Siis langes mu pilk pooliti kastide all vedelevale kaustikuvirnale. Ema käekirjaga oli midagi kõige ülemise peale kirjutatud. Kummardusin vaatama. KÄRTSU OMA. VÕÕRAS, ÄRA PUTU! Häh. Kärtsuks hüüavad ema mõned ta vanad sõbrad, see oli ta noorpõlve hüüdnimi. Tegelikult on ta Kärt.
Sikutasin kaustiku välja.
16. 4. 1984. Nii kole on olla kogu aeg meeleheitel & ometi naerda, & ometi tunduda rõõmsa & rahulolevana teistele inimestele. Keegi ei tea, kuidas ma Tarvit armastasin. Ainult mina & see on hea. & paha ka, sest just see armastus on see, mis on mind sellesse pikka & kurnavasse depressi tõuganud. Ei ole enam midagi. Ma olengi tõeliselt mahajäetud kurb väike nõiaplika, kes laob päevas umbes 3X kaarte, endale ja Tarvile. & kaardid ei näita, et midagi muutux. & Kärts on nii surnud & miski ei suuda teda ellu äratada.
Ema päevik?! Tõesti või? Jumal küll, kas ema on sihukest asja pidanud, minu ema? Kui vana ta siis oli? Aasta kaheksakümmend neli. Ema on sündinud kuuekümne
seitsmendal. Seitseteist! Minust praegu kolm aastat vanem. Igatahes on ta jube kurb olnud. Kes oli Tarvi?
28. 4. 1984 Peegel näitab mulle koledaid asju, st mind. Olen nagu vana ja kole naine. Aga keegi peale minu ei tea seda, et ma olengi vana & väsinud. Las see olla minu saladus. Määrin endiselt näkku kilode kaupa meiki ja saan varsti 18 aastat vanax. & ometi on varemete tunne. Ich beneide