Salamõrtsuka teekond II osa. Robin HobbЧитать онлайн книгу.
naist sa silmas pead?” küsis veel üks jäine hääl. Minu kohkumuseks tuiskas tuppa Kettricken, kannul Chade. Ta silmitses mind kohutava näoga. Lein oli teda laastanud, uuristanud ta suu veerde sügavad jooned ja söönud liha põskedelt. Nüüd marutas tema silmis lisaks raev. Koos nendega saabunud külm tuulepahvak jahutas mind hetkeks maha. Siis pandi uks kinni ning mu pilk libises ühelt tuttavalt näolt teisele. Väike tuba tundus tuubil täis põrnitsevaid nägusid, mis külmade silmadega alla minu peale vaatasid. Pilgutasin silmi. Neid oli nii palju ja nii lähedal ning nad kõik vahtisid mind ainiti. Keegi ei naeratanud. Ei tervitust ega rõõmu. Ainult raevukad tunded, mille olin ise kõigi omasepitsetud muutustega äratanud. Niimoodi tervitati Katalüsaatorit. Kellegi näol polnud seda, mida olin näha lootnud.
Välja arvatud Chade. Ta ületas pikkade sammudega toa, kiskudes samal ajal käest ratsakindad. Kui ta talvekeebi kapuutsi peast lükkas, nägin ma, et valged juuksed on seotud kuklasse sõdalasepatsi. Üle Chade’i lauba jooksis nahkpael, selle keskel oli hõbedane medaljon. Hirvepull, sarved rünnakuks langetatud. Märk, mille Verity oli mulle andnud. Starling astus tal kiirustades tee pealt eest. Ta ei heitnud naisele pilkugi, vaid seadis end vaevata voodi kõrvale põrandale istuma. Chade võttis mu käe pihku ja vidutas külmakahjustusi märgates silmi. Ta hoidis kätt hellalt. „Oh, mu poiss, mu poiss, ma uskusin, et sa oled surnud. Kui Burrich mulle sõna saatis, et ta leidis su surnukeha, arvasin ma, et mu süda murdub. Sõnavahetus, mis meil oli viimasel korral, kui lahku läksime … aga siin sa oled – elus, kuigi mitte terve.”
Ta kummardus ja suudles mind. Käsi, mille ta mu põsele pani, oli nüüd mõhnaline, rõugearmid ilmast parkunud näol vaevu nähtavad. Tõstsin pilgu ning nägin ta silmis tervitust ja rõõmu. Pisarad ähmastasid mu pilku, kuid ma pidin nõudma: „Kas sa tõesti võtaksid mult trooni pärast tütre? Veel üks Farseeride soost sohik … Kas sa laseksid teda samamoodi ära kasutada, nagu on kasutatud meid?”
Midagi tema näos tardus. Suujoon jäigastus otsustavalt. „Ma teen, mida tahes on vaja, et näha Kuue Hertsogkonna troonil jälle tõelist Farseeri valitsejat. Nagu ma olen vandunud, et ma teen. Nagu ka sina oled vandunud.” Meie pilgud kohtusid.
Vaatasin teda jahmunult. Ta armastas mind. Hullem veel, ta uskus minusse. Ta uskus, et minus on seesama jõud ja pühendumus kohustusele, mis oli olnud tema elu alustala. Nii et ta võiks teha minuga asju, mis on rängemad ja südametumad, kui Regal kogu oma vihkamises välja mõelda suudaks. Tema usk minusse oli selline, et ta ei kõhkleks paiskamast mind ükskõik millisesse lahingusse, ootamast minult ükskõik millist ohvrit. Minust murdis järsult välja kähe nuukse, mis rebis noolt seljas. „Sel pole lõppu!” karjatasin ma. „See kohustus tõukab mu surma. Parem, kui oleksingi surnud! Laske mul siis surra!” Tõmbasin järsult käe Chade’i pihust, hoolimata sellest, kui väga see liigutus haiget tegi. „Minge minema!”
Chade isegi ei võpatanud. „Ta kuumab palavikus,” ütles vanamees süüdistavalt Narrile. „Ta ei tea, mida ta räägib. Sa oleksid pidanud talle pajukooreteed andma.”
Narri huultele kerkis õõvastav naeratus. Enne, kui ta vastata jõudis, kostis terav kärisev heli. Läbi rasvatatud aknanaha suruti hall pea, milles välkus valgeid hambaid täis koon. Ülejäänud hunt tuli kohe selle järel ning ajas riiulitäie ürdipotte nende alla asetatud paari käsikirjarulli peale. Öösilm hüppas, nii et küüned puitpõrandal kidisesid, ja libises seisma minu ja kiiresti püsti karanud Chade’i vahel. Ta lõrises kõigi poole ümberringi. Ma tapan nad kõik sinu pärast, ütle ainult. Langetasin pea uuesti patjadele. Minu puhas, metsik hunt. Selliseks olin ma ta teinud. On see parem kui see, kelle Chade oli teinud minust?
Silmitsesin neid jälle. Chade seisis, nägu täiesti liikumatu. Kõigil ülejäänud nägudel oli veidi jahmatust, veidi kurbust, veidi pettumust, mille eest olin vastutav mina. Meeleheide ja palavik raputasid mind. „Andke andeks,” ütlesin nõrgalt. „Ma pole kunagi olnud see, kelleks te mind pidasite,” tunnistasin ma. „Mitte kunagi.”
Vaikus täitis ruumi. Tuli pragises korraks.
Surusin näo patja ja sulgesin silmad. Ütlesin sõnad, mida olin sunnitud ütlema. „Aga ma lähen ja leian Verity. Kuidagimoodi toon ma ta teile tagasi. Mitte sellepärast, et ma olen see, kelleks te mind peate,” lisasin aeglaselt pead tõstes. Nägin Chade’i näol süttimas lootust. „Vaid sellepärast, et mul pole valikut. Pole kunagi olnud.”
„Sa usud tõesti, et Verity on elus!” Kettrickeni häälest kostis meeletu, näljane lootus. Ta sööstis minu poole nagu ookeanimaru.
Noogutasin. „Jah,” suutsin siis kuuldavale tuua. „Jah, ma usun, et ta on elus. Ma olen teda tugevana endas tundnud.” Kettrickeni nägu oli nii lähedal, hiiglaslik mu silme ees. Pilgutasin silmi, kuid ei suutnud pilku fokuseerida.
„Miks ta pole siis tagasi tulnud? On ta eksinud? Vigastatud? Kas ta ei hooli siis neist, kelle maha jättis?” Kettrickeni küsimused rabisesid üksteise järel vastu mind nagu lingukivid.
„Ma arvan,” alustasin ma ega suutnud siis enam. Ei suutnud mõelda, ei suutnud rääkida. Sulgesin silmad. Kuulasin pikka vaikust. Öösilm niitsus ja urises siis sügavalt kurgupõhjast.
„Ehk peaksime kõik mõneks ajaks lahkuma,” söandas Starling kõhklevalt välja pakkuda. „Fitz ei ole selleks praegu võimeline.”
„Teie võite minna,” vastas Narr talle suureliselt. „Mina õnnetuseks siiski elan siin.”
Läheme jahile. On aeg küttima minna. Ma vaatan sinnapoole, kust me sisse tulime, aga Lõhnatu on selle ava hirvenahatükiga sulgenud. Uks – osa meist teab, et seal on uks ja me läheme selle juurde, vingume vaikselt ja nügime ninaga. Uks lõgiseb vastu riivi nagu lõks, mis on valmis kinni langema. Tuleb Lõhnatu, ta astub vaikselt, ettevaatlikult. Ta sirutab oma keha minust mööda, tõstab kahvatu käpa uksele ja teeb selle mulle lahti. Ma lipsan välja, tagasi jahedasse öömaailma. On mõnus jälle lihaseid sirutada, pageda valu, umbse hüti ja keha eest, millest sellele metsikule lihast ja karusnahast pühamule tolku pole. Öö neelab meid ja meie peame jahti.
Üks teine öö, üks teine aeg, enne, pärast, ma ei teadnud, minu päevad ei olnud enam üksteisega seotud. Keegi kergitas mu laubalt sooja kompressi ja asendas selle jahedamaga. „Anna andeks, Narr,” ütlesin ma.
„Kolmkümmend kaks,” ütles hääl vaevatult. Ja lisas siis hellemalt: „Joo.” Jahedad käed kergitasid mu pead. Tassist loksus vedelik vastu mu huuli. Püüdsin juua. Pajukooretee. Pöörasin pea vastikusega kõrvale. Narr pühkis mu suu puhtaks ja istus voodi kõrvale põrandale. Ta naaldus mulle seltsi pakkudes vastu seda. Ta tõstis käsikirjarulli lambivalgusesse ja jätkas lugemist. Oli sügav öö. Sulgesin silmad ja püüdsin uuesti und leida. Aga suutsin leida vaid asju, mida olin valesti teinud, usaldusi, mida olin reetnud.
„Anna andeks,” ütlesin ma.
„Kolmkümmend kolm,” ütles Narr pilku tõstmata.
„Kolmkümmend kolm mida?” küsisin ma.
Ta heitis mulle üllatunud pilgu. „Oh. Sa oled päriselt ärkvel ja räägid?”
„Muidugi. Kolmkümmend kolm mida?”
„Kolmkümmend kolm andekspalumist. Eri inimeste käest, aga kõige enam minult. Seitseteist korda kutsusid Burrichit. Olen kardetavasti järje kaotanud, kui palju kordi sa Mollyt oled hüüdnud. Ja koguni kuuskümmend kaks kuulutamist: „Verity, ma tulen!””
„Küllap ma ajan su hulluks. Anna andeks.”
„Kolmkümmend neli. Ei. Sa oled lihtsalt soninud ja üsna monotoonselt. Ilmselt on asi palavikus.”
„Ilmselt.”
Narr jätkas lugemist. „Ma olen kõhuli lebamisest nii väsinud,” söandasin öelda.
„Sul on ju selg ka,” soovitas Narr, et näha mind võpatamas. Siis: „Kas sa tahad, et ma aitaksin sul end küljele keerata?”
„Ei. See teeb ainult veel rohkem haiget.”
„Ütle, kui meelt muudad.” Ta pilk läks tagasi käsikirjale.
„Chade