Mehed minu sohval. Tõsilood seksist, armastusest ja psühhoteraapiast. David RensinЧитать онлайн книгу.
neist on mind idealiseerinud ja mõned devalveerinud – nende reaktsioonid minule on paljastanud nende sügavamaid soove ja tumedamaid motiive, kui nad mulle oma isiklikus elunäidendis rolli annavad. Tavatsesin olla valvel selle suhtes, kes ma nende arvates olin või kellena nad mind näha tahtsid. Kas ma esindasin naisi, kes olid nad pika ninaga jätnud? Naisi, keda nad kätte ei saanud? Või olin nende jaoks hoopis ideaal? Davidi puhul: kas ta nägi mind ühena oma paljudest potentsiaalsetest vallutustest?
Tavaliselt võtan ma erootilise ülekande otsemaid käsile, kuid tol hetkel otsustasin tema flirtimisele läbi sõrmede vaadata ja minna selle juurde, mida tajusin tema käitumise pealispinna all olevat.
„Mulle tegi meie viimane sessioon muret,” ütlesin ma. „Sa lahkusid päris tormakalt.”
„Jaah. Mul oli koosolek.”
Selle asemel et tema ebaveenva selgituse peale kulmu kergitada, püsisin edasi isiklikul tasandil. „Ma tundsin end meie viimase teema juures ebamugavalt,”
„Mina ka,” kostis David ilmetul häälel.
„Kas sa saaksid täpsemalt kirjeldada, mis sul ebamugavust põhjustas?”
„Ma lihtsalt pole kunagi arvanud, et kõik see võiks illusioon olla.”
„Mis sulle selle taipamise juures kõige raskem oli?”
David jättis mu küsimusele vastamata. „Ma arvan, et see, et tüdrukud mind tahavad, paneb mu tõesti käima,” ütles ta. Soostusin tema kibedusega, selle asemel et seda kritiseerida.
„Nii et see, et tüdrukud sind tahavad, on sulle väga tähtis?”
„Jaah. Arvan küll.”
„Mida see sinu arvates sinu jaoks tähendab?”
„Fakk, ma ei tea ju. Eks see ilmselt tähendab, et ma arvan endast paremini, kui naisi võrgutan.”
„Kas sa sellepärast käitud ka minuga võrgutavalt?”
„Ma pean sind veetlevaks naiseks – mis selles halba on?”
Nüüd oli minu kord küsimusele vastamata jätta. „Mida see sinu jaoks tähendab – sedalaadi vestluse pidamine minuga siin?” Säilitasin pehme hääletooni, kuid vaatasin talle otse silma.
„Ebamugavust, mõnikord. Aga ma saan sellega hakkama.”
„Tundub küll. Sa kõndisid uksest sisse. Sa ütlesid mulle, et ma olen seksikas. See on sinu tavapärane skeem naistega suhtlemisel. Sa oled enesekindel ja võrgutav… ja ometi,” manasin ette mureliku näo, „raskesti ligipääsetav. Mul on väga raske sinuga tegelikult kontakti saada. Mõtlen, et kas see on su suhetes ka nii.”
Olin tabanud närvi. „See on tõsi,” ütles David vaikselt. „Mu tüdruksõber Nikki kurdab, et ma ei ava ennast.”
„Mida ta sinu arvates sellega silmas peab?”
„Ma ei tea. Et ma ei ole võimeline armastama – vähemalt mitte nii, nagu armastus tema arvates peaks olema? Kas ma mitte just sellepärast siia ei tulnud?”
„Räägi mulle veel midagi Nikkist.”
„Arvan, et tema võiks minu jaoks olla see õige.”
„Miks sa nii arvad?”
„Ma tean, et ta armastab mind, ja arvan, et ta on mulle truu. Ja ta on seksikas. Just sellepärast ma ei suudagi aru saada, miks ma ei saa lõpetada teiste naiste tagaajamist.”
Mis sel kutil küll viga oli, et ta pidevalt selle teema juurde tagasi pöördus? Inimesed, kes on nii sisse võetud sellest, kui kuumad nad on, kui kuum nende armsam on, missuguse autoga nad sõidavad ja kui suur nende maja on, tunduvad mulle nõmedad ja ebaküpsed. Kippusin jälle hinnanguid andma, kuid ei suutnud end tagasi hoida. Niisugune kollanokalik pinnapealsus tundub lapsik ja üleshaibitud. Kujutlesin, kuidas David oma semudega mööda baare kruiisib, terve rida khakipükstes endiseid korporante, tüütud, banaalsed, proosalised. Kuid kõige hullem oli tema kõrkus ja tahumatus, niisuguste mõtteavalduste vulgaarsus nagu „tal on täiuslik keha ja supersile kõht”. Ta ei ülistanud selle lausega oma tüdruku füüsilist ilu – selles, kuidas ta kasutas sõna „keha”, polnud kübetki austust ega tunnustust.
Minu reaktsioon tema keelekasutusele ei põhine mitte mu lõunaosariikide ülikombekal moraalil, vaid sellise kõnepruugi dehumaniseerival mõjul. Tajusin sellegipoolest, et nördimus võib mind mõnede Davidi jaoks oluliste vastuste juurde viia.
Kuigi David oli Nikkit kirjeldanud, polnud me temast sügavuti kuigi palju rääkinud. Tahtsin rohkem teada sellest, kuidas tema ja David koos aega veedavad, milline on nende side (lisaks tüdruku ustavusele ja seksikas olemisele).
„Me hängime koos sõpradega väljas,” ütles ta. „Käime baarides või oleme kodus ja vaatame filme. Seksime ka kõvasti. Ta on voodis fantastiline.”
„Jah? Mis sulle Nikkiga seksimise juures kõige rohkem meeldib?”
„Ta läheb sellest täiega pöördesse.”
„Mis tähendab, et…”
„Ta ei hoia ennast tagasi, talle meeldib see ka.” See on kommentaar, mis on osutunud kõige populaarsemaks vastuseks küsimusele „Mis see on, mis naise voodis heaks teeb?”. „Ta teeb mida iganes,” ütles David võrgutava naeratusega, mulle ainiti otsa vaadates.
David flirtis minuga jälle. Tema toon meelitles mind küsima, mis täpselt see „mida iganes” on. Keeldusin talle seda rõõmu pakkumast. Aga ta rääkis mulle ikkagi. „Ta karjub ja huilgab, ta vingerdab, ta saab mitu orgasmi järjest.”
„See on suurepärane,” ütlesin ma.
„Ja ma tean, et see pole ainult selleks, et mind õnnelikuks teha,” lisas ta pisut kaitsval toonil. Arvan, et mu varasem vihje, et David püüaks ette kujutada ebasiirast naist, pani temas mingid keeled helisema. „Ma valdan seda asja päris hästi. Ta tekitab minus hea enesetunde ja ma tean, et ta tahab mind. Tahad sa veel midagi teada?”
Ilmselt mitte.Tahtsin hoopis lausa sadistlikult tema grandioossuse mulli purustada. Tahtsin selle tegelikult kaikaga tükkideks peksta nagu piñata1. Aga ma teadsin, et nii ei saa ühegi patsiendiga terapeutilist suhet rajada, eriti veel niisugusega, kellel on nartsissistlikud kalduvused. Ta polnud võimeline nägema naises tõelisi väärtusi ja see tekitas minus solvumist, ning õigustatult, sest sedasorti dehumaniseerimine on igasuguse seksuaalse pahatahtlikkuse tuum. Tundsin tahtmist sellega võidelda, kuid mitte kaikaga, vaid pigem Davidit aidates. Kavatsesin kasutada oma suhet temaga selleks, et luua naisest uus ja teistsugune emotsionaalne ettekujutus.
Selleks et panna David autentsematele tundmustele avanema, tuli mul tegeleda tema nartsissismiga. Püüd eneseimetleja kärarikkale kaitsemehhanismile rammiga kallale minna ainult võimendab tema uhkeldamist. Selle asemel tuli mul need omadused, mida David endas nii edevalt hindas, talle tagasi peegeldada, näidata talle, et ma saan aru küll, miks ta nii fantastiline mees on. Selle triki abil saan panna nartsissisti endast lugu pidama. Kuid see oli raske, sest ma olin sunnitud tunnistama Davidi kohta tõtt, mida eelistasin mitte näha. Ta rikkus fantaasiapilti, mis mul meeste kohta oli: et nemad on viktoriaanlikust kosimistaktikast sama huvitatud kui mina. Selle asemel lasi ta mu romantilise mulli vastu taevast oma matslike sõnadega, mis tundusid nagu barbarite rüüstav sissetung, taandades mu kõrged ideaalid vulgaarsusteks ja kehaosadeks. Ta nägi naisi saakloomana. Kui ta oleks saanud need baaridest koju veetud naised täis toppida ja trofeena seinale riputada, oleks ta seda arvatavasti teinud.
Tõtt tunnistades polnud Nikki tulise loomuse tunnustamine tüdrukuga üldse seotud. See oli ühepoolne akt. David oli esitanud seisukoha hoopis iseenda suhtes. Nikki füüsilised mõõtmed kajastasid midagi Davidi minapildi kohta. Tüdruku „huilgamine, vingerdamine ja orgasmid” andsid Davidile teada, et tema on voodis hea; et tema suudab naisele mõnu pakkuda, ja et tema on seetõttu ihaldusväärne. Endaga rahulolus pole midagi halba, kuid Nikki tundus sellest võrrandist täiesti välja jäävat. Ta oli lihtsalt seksuaalselt stimuleeritud ja heade häälepaeltega publik Davidist rääkivas etenduses.