Igatahes…. John CleeseЧитать онлайн книгу.
staatuse vahe oli ületamatu. Nimelt oli isa pärit parimal juhul kesk-alam-keskklassist; täpsemalt kesk-kesk-alam-keskklassist. Samas aga Muriel Crossi tuli uhkest oksjonimajast, mis kuulus Marwood Crossile, kes oli peaaegu kesk-keskklass; nende madalaim võimalik ühiskondlik klassifikatsioon oli kõrg-kõrg-alam-keskklass. Nii palju kui Marwoodil oli sõna sekka öelda, ei tulnud seisusele mittevastav abielu kõne allagi.
Nii põgenesidki isa ja ema Londonisse, kaugesse, linlikku, kosmopoliitsesse, vabameelsesse Briti impeeriumi südamesse, kus kellelgi polnud sooja ega külma ühest ennast täis poolearulisest provintsi oksjonipidajast, kellel pea oli oma kõrg-kõrgalam-keskklassi perses kinni.
Vabadus! Golders Greenis, kus nad elasid rõõmsalt kaks aastat ning isa sai nii palju juudi sõpru, et omandas küllaltki uskumatul hulgal jidišit. Need semud nautisid väga, kui said tutvustada isa oma mitte midagi kahtlustavatele sõpradele, et näha siis nende näoilmet, kui see ilmeksimatult kristlane asus täie tõsidusega keskeuroopalikus lihtrahva keeles kõnelema. Minu arvates oli isa salamisi uhke oma juudi tutvuste üle; ajal, kui eelarvamusi oli tohutult, andis ta endast parima, et selle vastu võidelda, kuigi oli valmis (ema puhul) waleslastele erandi tegema. See on tugevalt kanda kinnitanud Edela-Inglismaa komme, mille välja juurimine võtab kardetavasti mitu põlvkonda aega.
Aga siis … astus nende vastu saatus. Toimus leppimine Marwood Crossiga ja nii, paratamatult, … kolisid nad tagasi Weston-super-Mare’i ning elasid seal täiesti põhjendamatult õnnelikult, kuni sündisin mina (samuti Westonis) 1939. aasta oktoobris, nende abiellumisest ainult kolmteist aastat hiljem. Paistab, et Cleese’ide maailmas viivad kõik teed Weston-kuradima-super-kuradima-Mare’i.
Selleks ajaks, kui isa mind oma India mälestustega üle puistas, olime asunud elama ühte väikesesse mereäärsesse linnakesse nimega Burnham-on-Sea, mis jäi Westonist mõni kilomeeter mööda rannikut edasi. (Burnhamil on Briti ajaloos oluline koht, sest just siin tappis mesilane El Alameini vikont Montgomery esimese naise. Monty armastas teda väga ning kui naine oleks nõelamise üle elanud, oleks mees ehk otsustanud õnnelikku pensionipõlve nautida. Aga kuna nii ei läinud, sõitis ta Põhja-Aafrikasse Rommelit alistama.) Ja põhjuseks, miks Burnhami kolida – kui seal üldse oli põhjus –, oli anda minule võimalus hakata kuueselt korralikus koolis käima.
Kuid mu vanemad valisid välja tõeliselt nõmeda kooli. Mu mälestused tunduvad justkui otse Dickensilt võetud: kaks suurt, üsna tumedat tuba, kaminavalgus, ligikaudu viisteist last, kõik minust vanemad, töötamas väikestes rühmades, ülevaatajaks üksik, järsk, ähvardav vanamoor, kes näis eeldavat, et ma peaksin teadma, mida teha, ilma et ta vaevuks enne selgitama. Pärast mõnda metsikut ärevuspäeva jõudis kätte murdepunkt. Viril vana lehm andis mulle arvutamiseks tehte, mis näis raskeim kõigist varasematest: ütleme siis, et neljakohaline arv jagatud kolmekohalise arvuga. Katsetasin selle lahendamist, kuid see ei õnnestunud. Abi pakkumata käskis ta mul tehte uuesti teha. Ebaõnn tabas mind ka teisel korral; ta nõudis, et püüaksin hoolega; püüdsin hoolega; ebaõnnestusin taas; ning siis käskis ta mul käe välja sirutada ja, võtnud sellest tugevalt kinni, lõi mulle kepiga kõvasti kolm korda vastu peopesa. Minu esimene reaktsioon oli hämming: mitte ükski lasteaed, kus käisin, polnud katoliiklik asutus, nii polnud ma seesuguseks rünnakuks valmis. Siis tuli valu, suur valu! Mu kallis peopesa! Kui hakkasin kakskümmend viis aastat hiljem teraapias käima, oli see üks esimesi traumasid, mis mulle meenus, ning mind hämmastas, kui võimsad tunded sellega riburada kaasnesid: viha – ei, raev; enesehaletsus; alandus; sügav, sügav valutunne ja tõeline nördimus mitte niivõrd ebaõiglusest, vaid pöörasusest karistada kedagi valesti vastamise eest füüsiliselt. On hirmuäratav, kuivõrd palju kasutati sellist tõeliselt õelat, täiesti mõttetut, lausa jõletult VASTUPIDISEID tulemusi tõotavat käitumist laste peal sajandite jooksul niisuguste poolearuliste, võimuihalusest segaste zombide poolt nagu see ilge vana eideköbi – suur hulk seesuguseid psühhopaate tegutsemas väidetavalt armastava Jumala nimel. (Üks mu sõber käis koolis, mida juhtisid kartusiaanidest vennad. Kui üks poiss nende klassis eksis, tõi preester piitsa, esitas küsimuse uuesti ja tõstis piitsa, et lüüa poissi, kui ta eksimust kordas. Poiss märkis seepeale: „Noh, aga see küll midagi ei aita, või mis?”)
Aga midagi ma sadismiga kokkupuutest vist ikkagi õppisin. Tugevaim tunne, mis teraapiasessioonil välja koorus, oli kõige viimane: erakordne, vankumatu veendumus, et MA EI KAVAT-SE LASTA SEL ENAM KUNAGI KORDUDA! Mingil moel hakkas midagi pulbitsema mu kallis, kuue-aastase südames, mis andis aimu, et kusagil mu sisemuses eksles paar selgroolüli ning et ühel päeval võisin neid isegi kasutada.
Esimene koolikogemus oli niivõrd sünge, et isa võttis mu järgmisel päeval sellest õudusunenäolisest asutusest ära ja pani mind preili Cresswelli akadeemiasse, tõeliselt kenasse, toredasse, rõõmsasse ja sõbralikku kooli, kus värvisin mütsides hiirte pilte ja lõikasin neid siis väga korralikult kääridega välja. Nii asusin oma akadeemilist enesekindlust taastama ja naasin möku eluviisi juurde.
Tagasi vaadates näen isegi, et olin üpris vaikne ja üksik laps (kuigi mitte üksildane). Ema rääkis, et ma ei nutnud lapsena kunagi – usutavasti arvasin, et nuttes ilmub tema kohale –, ja sellest peale, kui lugesin psühholoogi Hans Eysencki imeliselt selget introvertide ja ektravertide eristust, olen teadnud, et kuulun kindlasti esimeste hulka. Loomulikult jääb nende kahe äärmuse vahele kontiinum, sest osad indiviidid, keda nimetatakse ambivertideks, jäävad keskele, mõlemad kalduvused üpris sama pulga peal. Mõne jaoks loovad need kaks sõna vaid karikatuursed tegelaskujud mõlemasse otsa: ühel pool kidakeelne, eriti häbelik rootslasest aktivist ja teisel lärmakas, tundetu kesklääne autoärikas. Niisugused inimesed eeldavad, et näitlejad on ekstraverdid, aga paljud neist pole seda; nii mõnedki esinejad on laval suured karakterid, kuid päriselt üsna tagasihoidlikud. Lõppude lõpuks on suur vahe, kas teeskled kellekski olemist või oled sina ise.
Eysenck ütles ka, et introvertidele on looduse poolt antud suur vaimne aktiivsus, nii tunnevad nad harva igavust või vajadust ergutuse järele, sest neil toimub mõtetes juba niigi palju. Ekstravertidel on aga loium vaimutegevus: neil on soodumus igavusele ja nad vajavad palju välist stimulatsiooni, et erksana püsida. See kinnitab minu nägemust endast kui introverdist: ma ei tunne kunagi igavust, välja arvatud juhud, kui olen lõksus mõnel õhtusöögil, kus inimesed on võtnud otsuseks mulle muljet avaldada; aga ma tajun sageli, kuidas kõike on liiga palju, olgu see siis seisatades Harrodsi hiiglaslike vitriinide ees või liiga paljud meilid ja telefonikõned või hordide kaupa inimesi, kes mulle avalikult ligi astuvad, igaüks neist otsustanud mulle teatada: „Meil on midagi ühist!” („Minu õe abikaasa käis Cliftonis umbes kakskümmend aastat pärast teid ja ta külastas sama spordipoodi, kust väideti, et ostsite endale kunagi pesapallikindaid.” „Ei! Kas tõesti?”) Aga ma olen õppinud ekstravertsetes situatsioonides suurepäraselt toime tulema ja neid nautima, kuigi pärastpoole tundub, et vajan pisut rahu ja vaikust. Teisalt, kui veedan terve päeva kirjutades, ootan päris pikisilmi sotsiaalset õhtupoolikut. Kõik pole mustvalge, küsimus on pigem tasakaalus.
Kindlasti veetsin ma kuue-, seitsme- või kaheksa-aastaselt rohkem aega üksi ja vanematega kui eakaaslastega. Mängisin rõõmsasti üksinda, pidasin oma pehmete mänguloomade abil poodi, valmistasin Meccano konstruktoritest mudeleid, vormisin plastiliini, kogusin Briti lindudega postkaarte ning joonistasin ja maalisin, ilma et oleksin näidanud kübetki andekust. Mulle meeldisid koomiksid ja ma lugesin neid suure tähelepanelikkusega, üritasin justkui mõista, mis neid tegelasi ajendas. Nii jäigi mulle külge mõte, et inimestele jalaga tagumikku löömine oli väga naljakas, kuigi tegelikult ei ajanud see rahvast sugugi nii palju naerma, kui oleks pidanud. Mul oli hädasti vaja endavanuste lastega aega veeta.
Nii korraldasid vanemad mulle ühel pärastlõunal õhtusöögi kahe poisiga, kes elasid meiega samas kortermajas, ja me kuulasime viieteistkümneminutilist raadiosarja osa pealkirjaga „Dick Barton, eriagent”. Sellest tekkinud adrenaliinitulv ei lahtunud mitu päeva ja vanemad otsustasid, et seesugust kogemust ei tasu liiga tihti korrata. Teine kord jäeti mind mõneks tunniks korralike poiste ja tüdrukutega ning, pilgus üllatus, jälgisin neid Monopoli mängimas. Ma polnud lihtsalt kunagi varem taibanud, et elu võiks olla nii põnev. Suutsin lausa ette kujutada, kuidas ühinen ja mängin seesugust mängu, kui olen mõni aasta vanem ja seda on turvaline teha.
Kaht