Päästja. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
ütles Thea ehmunult. „Sa oled parim, kes meil on. Sind peab rakendama seal, kus sind kõige rohkem vaja on. Rikard on minu vend, kuid tal puudub… sinu arukus. Meie võime kihlumisest teatamisega oodata, kuni sind on tööle võetud.”
Jon kehitas õlgu.
Thea vaatas kella.
„Sa pead täna enne kahtteist minema. Emma ütles eile liftis, et tunneb minu pärast muret, kuna kuulis keset ööd, kuidas mu uks käis.”
Jon heitis jalad põrandale.
„Ma ei mõista, kuidas me suudame nii elada.”
Tüdruk vaatas Jonile korralekutsuvalt otsa. „Siin me vähemalt hoolitseme üksteise eest.”
„Jajah,” ütles Jon väsinult. „Me hoolitseme üksteise eest. Head ööd siis.”
Tüdruk klammerdus tema külge ja libistas käe vargsi mehe särgi alla ning too tundis oma üllatuseks, et käsi oli higist märg, nagu oleks see rusikas olnud, midagi mudinud. Tüdruk surus end tema vastu ja ta hingamine muutus raskemaks.
„Thea,” ütles Jon. „Me ei tohi…”
Tüdruk kangestus. Siis ta ohkas ja tõmbas käe ära.
Jon oli üllatunud. Kuni tänaseni polnud Thea erilist huvi üles näidanud, talle oli vastupidi jäänud mulje, nagu oleks tüdruk füüsilist kontakti natuke peljanud. Ja mees oli tema häbelikkust hinnanud. Ja tundus, et tüdruk oli täielikult rahunenud, kui Jon oli pärast esimesi kohtamisi öelnud, et põhikirjas seisab: „Päästearmee peab abielueelsest seksuaalsuhtest hoidumist kirstlikuks eeskujuks.” Ja kuigi osad leidsid, et „eeskujul” ja „keelul”, mida põhikiri kasutas tubaka ja alkoholi kohta, on vahe, ei pidanud ta sääraste nüansside pärast vajalikuks Jumalale antud tõotust murda.
Ta kallistas tüdrukut kergelt, tõusis ja läks tualetti. Lukustas ukse enda järel ja keeras kraani lahti. Lasi veel kätele voolata, vaadates sulatatud liiva siledat pinda, mis peegeldas inimese näojooni, kes kõigi väliste tunnuste järgi oleks pidanud olema õnnelik. Ta peab Ragnhildile helistama. Asjale kriipsu peale tõmbama. Ta tõmbas sügavalt hinge. Ta oli õnnelik. Mõni päev oli lihtsalt teistest raskem.
Ta kuivatas näo ja läks tüdruku juurde tagasi.
Oslo traumapunkti ooteruumi Storgatal majas number 40 täitis hele, kalk valgus. Siin oli esindatud selle kellaaja kohta tavaline issanda loomaaed. Üks värisev narkomaan ajas end kakskümmend minutit pärast Harry tulekut püsti ja lahkus. Tavaliselt ei viitsinud nad kauem paigal istuda kui kümme. Harry sai tast väga hästi aru. Ta tundis suus ikka veel viski maitset, see oli äratanud vanad vaenlased, kes sügavuses ahelaid lõgistasid. Jalg tegi põrgulikult valu. Ja retk konteinerisadamasse oli – nagu üheksakümmend protsenti politseitööst – olnud tulutu. Ta andis endale lubaduse Bette Davisega sõlmitud kokkuleppest järgmine kord kinni pidada.
„Harry Hole?”
Harry tõstis pilgu ja vaatas valges kitlis meest, kes ta ette seisma oli jäänud.
„Jah?”
„Ole hea ja tule kaasa.”
„Tänan, kuid ma arvan, et tema seal oli enne mind,” ütles
Harry ning noogutas peaga tüdruku suunas, kes istus vastasrea toolil, pea käte vahel.
Mees kummardus talle lähemale.
„Ta on ainuüksi täna siin juba teist korda. Temaga pole midagi hullu lahti.”
Harry järgnes arsti valgele kitlile, longates piki koridori, ning sisenes kitsasse kabinetti, kus oli vaid laud ja riiul. Ta ei näinud ühtegi isiklikku eset.
„Ma arvasin, et teil politseinikel on oma meditsiinitöötajad,” ütles kittel.
„Kus sa sellega. Meid ei lasta tavaliselt isegi järjekorras ette. Kust sa tead, et ma olen politseinik?”
„Vabandust. Ma olen Mathias. Ma läksin lihtsalt läbi ooteruumi ja nägin sind.”
Arst naeratas ja sirutas käe. Harry nägi, et tal olid ühtlased hambad. Nii ühtlased, et teda oleks võinud kahtlustada proteeside kasutamises, kui kogu ülejäänud nägu poleks olnud sama sümmeetriline, puhas ja sirgete joontega. Silmad olid sinised ja neid ümbritsesid naerukurrud ning käepigistus oli kindel ja kuiv. Nagu arstiromaanis, mõtles Harry. Soojade kätega arst.
„Mathias Lund-Helgesen,” täpsustas mees ning vaatas Harryt uurivalt.
„Ma saan aru, et sa leiad, et ma peaks sind tundma,” ütles Harry.
„Me oleme kohtunud. Eelmisel suvel. Rakeli pool aiapeol.”
Harry kangestus, kuuldes teise suust Rakeli nime.
„Või nii?”
„See olin mina,” ütles Mathias Lund-Helgesen kiiresti ja vaikselt.
„Mhm.” Harry noogutas aeglaselt. „Ma jooksen verd.”
„Ma mõistan.” Lund-Helgesen manas näole tõsise ja kaastundliku ilme.
Harry käänas püksisääre üles. „Siit.”
„Ah sedamoodi.” Mathias Lund-Helgesen naeratas kerges segaduses. „Mis juhtus?”
„Koer hammustas. Saad sa midagi teha?”
„Siin pole suurt midagi teha. Verejooks lakkab ise. Ma puhastan haava ja panen midagi peale.” Ta kummardus. „Kolme hamba jäljed, nagu ma näen. Ja me peame sulle ka marutaudisüsti tegema.”
„Ta hammustas luuni välja.”
„Jah, nii see tundubki.”
„Ei, ma pean silmas, ta hammustas tõesti…” Harry vakatas ja tõmbas ninaga. Talle oli just kohale jõudnud, et Mathias Lund-Helgesen arvas, et ta on purjus. Ja miks ta poleks pidanud olema? Katkirebitud mantli, koerahammustuse ja halva kuulsusega viinahaisune politseinik. Kas ta nii seda esitlebki, kui ta räägib Rakelile, et tolle ekskallim oli jälle jooma hakanud?
„Valusalt,” lõpetas Harry.
4. PEATÜKK
14. detsember. Hüvastijätt
„Ta-ta-taa!”
Ta ajas end võpatades voodis istuli ning kuulis hotelli valgete lagedate seinte vahel omaenda hääle kaja. Öökapil helises telefon. Ta haaras toru.
„This is your wake-up call…”
„Hvala,” tänas ta, kuigi teadis, et hääl tuli vaid lindilt.
Ta oli Zagrebis. Pidi täna Oslosse lendama. Kõige olulisem tööots. Viimane.
Ta sulges silmad. Ta oli jälle und näinud. Mitte Pariisist, mitte mõnest teisest tööotsast, ta ei näinud neist kunagi und. Alati Vukovarist. Alati sellestsamast sügisest, piiramisest.
Täna öösel oli ta unes jooksmist näinud. Ta jooksis nagu tavaliselt vihmas ja nagu tavaliselt oli see samal õhtul, mil nad vastsündinute palatis tema isal käe otsast olid saaginud. Neli tundi hiljem oli isa korraga surnud, kuigi arstid olid öelnud, et operatsioon õnnestus. Nad ütlesid, et süda oli lihtsalt lakanud löömast. Siis oligi ta ema eest ära jooksnud, jooksnud välja pimeduse ja vihma kätte, jõe äärde, isa püstol käes, serblaste laagri suunas, ja nad olid õhku rakette tulistanud ja tema pihta lasknud ja tal oli olnud ükskõik ning ta oli kuulnud langevate kuulide pehmeid potsatusi, mis olid korraga lakanud, ning ta oli kukkunud suurde pommiauku. Ja vesi oli ta endasse neelanud, vaigistanud kõik helid, ning oli siginenud vaikus ja ta oli vee all jooksu jätkanud, kuid ei liikunud edasi. Kui ta liikmed juba kangestusid ning unisus ta tuimestas, oli ta keset ümbritsevat pimedust näinud liikumas midagi punast, mis oli nagu aegluubis tiibu lehvitav lind. Ja kui ta teadvusele tuli, lebas ta villatekki mähituna ning tema kohal kõikus edasi-tagasi paljas elektripirn ja talle sadas kaela ja suhu krohvi ja mulda, kui serblaste kahurvägi muusikat mängis. Ta oli sülitanud ja keegi oli tema kohale kummardunud ning öelnud, et see oli Bobo, kapten isiklikult, kes ta vett täis pommiaugust välja oli toonud,