Saare võimalikkus. Michel HouellebecqЧитать онлайн книгу.
osaks punkaritega sarnane saatus. Nad muutusid hoobilt vanamoelisteks, kui ilmusid välja viisakad, sõbralikud, vagad Jamaat Tablighi taustaga moslemid: see oli umbes nagu new wave, kui sama paralleeli jätkata; tüdrukud kandsid tookord veel loori, aga need olid ilusad, kaunistuste ja pitsidega läbipaistvad loorid, tegelikult pigem erootilised aksessuaarid. Ja seejärel, täiesti enesestmõistetavalt, nähtus tasapisi taandus: suurte rahade eest ehitatud mošeed jäid tühjaks ja seksiturule ilmusid tagasi araablannadest prostituudid nagu ka kõik teised. Kõik see oli juba ette teada, arvestades, mis ühiskonnas me elasime, ei saanudki see kuidagi teisiti minna; aga ikkagi sattusin ma paariks hooajaks sõnavabaduse kangelase rolli. Mis puutub vabadusse, siis olin ma isiklikult pigem vastu; on lõbus tõdeda, et just nimelt vabaduse vastastel on varem või hiljem kõige rohkem vabadust tarvis.
Isabelle oli alati minu kõrval ja andis mulle nutikat nõu. „On tarvis,” ütles ta mulle kohe alguses, „et sa saaksid lihtrahva enda poolele. Kui lihtrahvas on sinu poolel, oled sa võitmatu.”
„Nad juba on minu poolel,” vaidlesin ma vastu, „nad käivad mu etendusi vaatamas.”
„Sellest ei piisa, sa pead veel rohkem gaasi vajutama. Eelkõige respekteerivad nad pappi. Sul on pappi, aga sa ei näita seda küllalt välja. Sa pead natuke rohkem eputama.”
Tema nõuande peale ostsin endale niisiis Bentley Coninental GT, „suurejoonelise ja puhtatõulise” kupee, mis ajakirja L’Auto-Journal sõnul „sümboliseerib Bentley tagasipöördumist oma algse kutsumuse juurde: pakkuda luksuslikke sportautosid”. Kuu aega hiljem olin ma Radikal Hip-Hopi esikaanel – või eelkõige mu auto oli. Enamik räppareid ostis Ferrarisid, mõned originaalsemad Porsche; aga Bentley, see lõi nad täiega pahviks. Absoluutselt harimatud, isegi autoasjanduses, need väikesed kõlupead. Keith Richardsil näiteks oli Bentley, nagu ka kõigil teistel tõsiselt võetavatel muusikutel. Oleksin võinud osta ka Aston Martini, aga see oli kallim, ja lõpuks oli Bentley ka kenam: kapott oli pikem, sinna oleks võinud muretult kolm tibi ritta istuma panna. Sada kuuskümmend tuhat eurot oli tegelikult üsna soodsalt saadud; lihtrahva usalduse võitmiseks oli see igatahes tulus investeering.
See etendus tähistas ka mu lühikese – kuid tasuva – karjääri algust filmimaailmas. Olin etendusse miksinud ühe lühifilmi; juba minu esialgset projekti pealkirjaga „Viskame miniseelikud Palestiina peale!” iseloomustas jämekoomiline ja kergelt moslemifoobne toon, mis hiljem mu renomeele kõvasti kasuks tuli; kuid Isabelle’i soovituse peale lisasin ka tibake antisemitismi, mis pidi tekitama vastukaalu etenduse üldiselt araabiavastasele meelestatusele; see oli tark otsus. Niisiis otsustasin teha pornofilmi, õigemini pornofilmi paroodia – seda žanrit on ka tõesti kerge parodeerida – pealkirjaga „Laku mu perset, Gaza sektor (minu paks juudi asunik)”. Näitlejad olid ehtsad araabia näitsikud, pärit kõige hullematest Gaza eeslinnadest – tõelised sekspommid, aga looritatud, täpselt see, mida vaja; õuestseenid filmisime Ermenonville’i Mer de Sable’i lõbustuspargis. See oli tõeline koomika – tõsi küll, veidi peenemat sorti koomika. Inimesed naersid; enamik inimesi naeris. Ühes intervjuus, mille käigus me Jamel Debbouze’iga teineteist vastastikku küsitlesime, nimetas ta mind „üli-cool’iks kutiks” – ühesõnaga paremat poleks osanud tahtagi. Tõtt-öelda astus Jamel vahetult enne saadet minu garderoobist läbi. „Tead, mees, ma ei saa sind vihale ajada. Meil on sama publik.” Saatejuht Marc Fogiel, kes kohtumise oli korraldanud, taipas kiirelt meie vandeseltslust ja tegi püksid täis, tõtt-öelda olin juba ammugi tahtnud sellele väikesele sitapeale ära teha. Aga hoidsin end vaos, käitusin igati kenasti – ühesõnaga olin tõesti üli-cool.
Etenduse produtsendid käskisid mul lühifilmist osa välja lõigata, see ei olnud tõesti eriti naljakas osa; olime seda filminud ühes lammutamisele minevas kortermajas Franconville’is, aga tinglikult oli tegevuspaigaks Ida-Jeruusalemm. Toimus Hamasi terroristi ja saksa turisti vaheline dialoog, mis meenutas kord Pascali vaimus inimolemuse põhialuste üle arutlemist, kord majandusteemalist debatti – umbes midagi Joseph Alois Schumpeteri laadis. Palestiina terrorist väitis alustuseks, et metafüüsilises plaanis on pantvangi väärtus null, kuna tegemist on uskmatuga; ometi polnud tema väärtus negatiivne, nagu oleks see olnud näiteks juudi puhul; pantvangi hävitamine polnud niisiis soovitatav, see oli lihtsalt täiesti tähtsusetu. Majanduslikus plaanis see-eest oli pantvangi väärtus märkimisväärne – kuna sakslane kuulus rikka ja oma kaasmaalaste vastu solidaarsust üles näitava rahva hulka. Pärast sellist sissejuhatust viis Palestiina terrorist läbi hulga eksperimente. Kõigepealt kiskus ta pantvangil ühe hamba välja – paljaste kätega – ja tõdes seejärel, et tema väärtus läbirääkimistel on siiski endine. Seejärel tegi ta sama ühe küünega, kasutades seekord tange. Sekkus teine terrorist ja kahe palestiinlase vahel toimus lühike üpris darvinistlikus vaimus arutelu. Selle lõppedes kiskusid nad pantvangil küljest munandid, kuid õmblesid haava hoolikalt kinni, et ta liiga vara otsi ei annaks. Nad olid täiesti ühel meelel selles, et pantvangi bioloogiline väärtus oli ainus, mis selle operatsiooni käigus muutus; tema metafüüsiline väärtus oli endiselt null ja tema hind läbirääkimistel endiselt väga kõrge. Ühesõnaga, kogu asi kiskus aina pascallikumaks ja visuaalselt aina talumatumaks; sain seejuures oma üllatuseks teada, kui odavad olid splätterfilmides kasutatud eriefektid.
Minu lühifilmi täispikk versioon linastus mõni kuu hiljem L’Étrange Festivali raames ja selle peale hakkas mulle robinal tulema filmitööpakkumisi. Ootamatult võttis Jamel Debbouze minuga uuesti ühendust, ta tahtis välja saada oma tavapärasest koomiku rollist ja kehastada bad boy’d, tõelist lurjust. Tema agent tegi talle aga kiiresti selgeks, et see oleks viga, ja lõpuks ei tulnudki sellest midagi välja, ometi näis see vahejuhtum mulle tähenduslik.
Selleks et näha suuremat pilti, tuleb meenutada, et neil aastatel – viimastel, kui veel eksisteeris majanduslikult sõltumatu Prantsuse kino – olid komöödiad, vahet polnud, kas peenekoelised või labased, ainsad arvestatavad kassahitid, ainsad, mis võisid üritada konkureerimist Ameerika filmitoodanguga ja teinekord tegidki seda või suutsid vähemasti enam-vähem ära katta tootmiskulud. Samas kui kunstiline tunnustus, mis võimaldas ligipääsu viimastele riigitoetustele ja tagas sündsa kajastuse erialases meedias, läks eelisjärjekorras – nii kinos kui ka teistes kultuurivaldkondades – teostele, mis ülistasid kurjust või siis vähemasti seadsid tõsiselt kahtluse alla harjumuspäraselt „traditsioonilisteks” nimetatud moraalsed väärtused, omamoodi institutsionaalne anarhia, mis mini-pantomiimidena lõputult kordudes ei kaotanud ometi oma võlu kriitikute silmis, seda enam, et neist oli kerge kirjutada kindlat malli järgivaid ja klišeedest kubisevaid arvustusi, mis võisid ometi esitleda end novaatorlikena. Kokkuvõtvalt võib öelda, et moraali mõrvamisest oli saanud omamoodi ohverdusrituaal, mis kinnitas üha uuesti rühma domineerivaid väärtusi – need olid viimased paarkümmend aastat olnud orienteeritud pigem konkurentsile, innovatsioonile ja energilisusele kui truudusele ja kohusetundele. Ja kuigi arenenud majandusest tingitud paindlikud käitumismallid ei sobinud kokku piirangutele allutatud käitumisnormidega, sobisid need see-eest suurepäraselt tahte ja mina pideva ülistamisega. Igasugune julmus, küüniline egoism ja vägivald olid teretulnud – mõne teema eest, nagu vanemate tapmine või kannibalism, sai isegi väikese lisapunkti. Tõsiasi, et koomik ja pealegi tunnustatud koomik võiks end tunda kodus ka julmuse ja kurjuse vallas, mõjus paratamatult selle elukutse esindajatele tervikuna nagu elektrišokk. Minu agent reageeris võrdlemisi leigelt sellele, mida võis tõepoolest nimetada tormijooksuks – vähem kui kahe kuuga tehti mulle nelikümmend stsenaariumi kirjutamise ettepanekut. Ta ütles, et ma teeniksin kindlasti palju raha ja tema siis koos minuga; aga tuntuse mõttes ei võidaks ma midagi. Stsenarist võib küll olla üks filmitootmise peamisi lülisid, laiem avalikkus ei tea temast aga midagi; ja et stsenaariumite kirjutamine on siiski suur töö, oli oht, et minu showman’i karjäär jääb unarusse.
Kui tal oli õigus esimeses punktis – minu mainimine stsenaristina, kaasstsenaristina või lihtsalt konsultandina kolmekümne filmi tiitrites ei annaks raasugi juurde minu tuntusele –, siis teise argumendiga pani ta puusse. Taipasin kiiresti, et filmitegijad ei ole väga nutikad: piisab, kui anda neile üks idee, situatsioon, loo fragment – kõik see, mida nad ise ei suuda välja mõelda –, lisaks paar dialoogi, kolm-neli totakat vaimukust