Bellagrand. Paullina SimonsЧитать онлайн книгу.

      Proloog

      Rongis istub naine, kes oli kord ilus, ja väriseb, vana mantel seljas. Tema kõrval istub peaaegu täisealine noormees. Noormees ei värise. Ta vaatab otse enda ette, külm kui kivi, ilme läbitungimatu. Naise oma samuti. Kui värisemist mitte arvestada, ei liiguta kumbki. Naine tahaks rääkida, kuid tal pole midagi öelda. Ta heidab pilgu noormehele. Ka tollel pole midagi öelda.

      Sõit on pikk. Kaheksasada kilomeetrit. Viissada miili läbi ääretult kõleda maastiku. Jõed on peaaegu liikumatud, sulav jää rudjub voolu, vesi on raske. Lamenenud põllud on mustad, trööstitud, ahtrad, ja see kõik lendab mööda. Oh maailm! Oh elu! Oh aeg! Mille viimseile astmeile tõusen.

      Noormees vaatab sihikindlalt, visalt aknast välja. Poiss, ja ometi mitte enam poiss. Tema juuksed on tumedad, silmad kohvikarva. Kõige vähem tahab ta arutada seda, millest rääkida ei saa. Vagun on peaaegu tühi. Nad läksid nimme hilisema rongi peale, selle peale, millega keegi ei sõida, sest see jõuab kohale hilisõhtul. Nad ei taha, et neid nähtaks.

      Naine püüab noormehe kätt pihku võtta. See on külm. Noormees laseb tal selle võtta, ja samas ei lase. Ta tahab, et ta rahule jäetaks. Ta tahaks karjuda mõningaid sõnu, aga teab, et just neid ta karjuda ei tohi, lausuda mõningaid sõnu, aga teab, et just neid ta lausuda ei tohi. Ta hoiab end tagasi üksnes ema pärast, seepärast, et ta peab temast lugu – ikka veel ja kõigest hoolimata. Naine pole küllalt tugev, et kuulda sõnu, mida noormees tahaks sosistada, ja ta pole neid ka ära teeninud. Kuidas sa võisid mind siia tuua, tahaks noormees temalt oma kõige pelglikuma häälega küsida. Kuidas sa võisid mind siia tuua, teades, et mu elu on ohus? Nüüd on hilja öelda „oleks vaid”. Miks sa toona liiga vähe teadsid?

      Kuula mind, sosistab ema pinevalt, kui rong on kriginal seisma jäänud ja vähesed reisijad jalgu järele vedades väljuvad. Midagi pole parata. Sa ei tohi möödunule mõelda.

      Millele muule veel mõelda? Tulevikule?

      Ma tahan, et sa tagasi ei vaataks. Unusta, kust sa pärit oled. Unusta kõik, kas kuuled?

      Kogu elu oled sa mulle just vastupidist rääkinud.

      Rong kihutab edasi.

      Kahe pealinna vahemaa on pikk. Neil on küllaga aega istuda ja sõnatult maastikku vahtida.

      Noormees tahab teada vaid üht. Ta tahab pärida koha järele, mida ta ei mäleta. Ema keeldub tema küsimustele vastamast, sellest tema uus käsk: ära vaata tagasi. Kogu elu on noormees kuulnud vaid üht: ära kunagi unusta, kust sa pärit oled. Nüüd äkki tahab ema, et ta unustaks.

      Noormees pärib emalt paiga järele, mille on unustanud. Et ema aitaks tal meenutada seda, mida ta ise meenutada ei suuda.

      Ära esita mulle mõttetuid küsimusi, vastab ema.

      Kas minevik on nüüd mõttetu? Miks sa ei või mulle vastata?

      Miks sa seda nii kangesti teada tahad? Mis sellest kasu on? Jumal küll, sa oled viimasel ajal ainult sellest rääkinud. Miks?

      Miks sa ei või mulle vastata?

      Ema pöörab näo poja poole. Kas lubad, et ei unusta raha?

      Alles käskisid mul kõik unustada. Niisiis unustangi.

      Pea ainult raha meeles. Kanna hoolt ja peida see mujale. Hoia seda ohutus kohas. Kuid ära unusta, kus see on. Ära hoia seda kodus, juhuks kui nad tulevad otsima, aga peida see kusagile lähedusse, turvalisse kohta, kust sa selle hõlpsalt kätte saad. Kas sul on selline koht olemas? Kui pole, pead selle leidma.

      Raha! Raha tekitab pojas veel suurema, mitte väiksema tahtmise ema kiruda. Raha teeb tema südame külmaks ning teeb ta külmaks ka ema vastu. Just raha karjub talle näkku julma tõde: Sa teadsid, mida teed, kui mu siia tõid. Sellepärast sa kogusidki raha, võtsid selle kaasa, peitsid ära, hoidsid kõik need aastad peidus. Sest sa teadsid. Sa ei saa teeselda, et ei teadnud, ehkki mina tahaksin üle kõige uskuda just seda – et sa ei teadnud, millise pöörde võivad asjad võtta meie jaoks. Minu jaoks. Kuid sina tuletad mulle ikka ja jälle raha meelde. Ja see meenutab mulle, et sinu tegu – minu siiatoomine – oli mulle hukatuseks.

      Noormees ei lausu sõnagi.

      Kas sa kuuled mind?

      Püüan kõigest väest mitte kuulda.

      Luba, et sa ei unusta.

      Minu arust käskisid mul äsja unustada? Otsusta lõpuks ära.

      Asi pole rahas.

      Sa käsid mul meeles pidada, et asi pole rahas?

      Jäta naljad.

      Kes siin nalja teeb? Kuidas sinu raha peaks mind aitama pärast seda, mis täna juhtus?

      Siin mitte eriti, sul on õigus. Kuid mujal võid selle eest uue elu osta. See võib su vabaks teha. See pole võluvits. Sa pead enda päästmisele ise kaasa aitama. Jõud. Otsusekindlus. Julgus. Kas need on su loomujooned? Ma ei tea. Naine kehitab oma longus, ahtaid õlgu. Ma loodan.

      Noormees kehitab oma üpris laiu õlgu. Vahest võin selle hoopis ära raisata. Võib-olla maha juua? Ta silmitseb, lausa põrnitseb ema. Endale uhkeid kingi ja punaseid villaseid palituid osta?

      Kust sa siin neid saad? küsib ema.

      Raha eest saab kõike. Ise ütlesid.

      Palun ära naljata. Aeg pole sobiv.

      Nad sosistavad rataste katkematu kolina, auruveduri sisina saatel.

      Räägi mulle sellest kohast, ütleb noormees. Räägi, või ma ei luba sulle midagi.

      Ma ei tea sellest midagi.

      Soe valge paik, kus on paadid ja konnad. Kuradiratas sinise vee ääres. Mis mulle meenub?

      Ma ei tea, ütleb ema poja kätt lahti lastes, istmele naaldudes. Võib-olla õudusunenägu.

      Poeg raputab pead.

      Ema paneb silmad kinni.

      Luba mulle, et sa leiad rahale ohutu peidukoha, kordab ta ainsa hingetõmbega. Kõik muu, kaasa arvatud valgete kardinatega marmorpalee, saab ühel päeval avalikuks.

      Mitte täna?

      Täna pole miski selge ega saa veel niipea selgeks.

      Nad istuvad nii lähestikku. Poeg istub roidunult ema kaenlas. Ta pöörab näo ema poole, jäisest aknast eemale. Ütle ausalt, kas me jääme sinu meelest terveks. Noormehe värisev hääl on kehaga võrreldes liiga jõuetu. Või arvad sa, et selle tõttu, millega me hakkama saime, oleme ohus?

      Ema vaatab pojale otsa, tuige, teine, silmad pilguvad, ja siis ema naeratab. Ei, ütleb ta. Meiega saab kõik korda. Ta suudleb poja laupa, juukseid, nägu. Ära muretse. Kõik läheb hästi. Nad istuvad, pead kokku puutumas.

      Ti voglio bene 1, ütleb naine. Sind armastan ma oma elus üle kõige.

      Nüüd võib-olla küll. Kunagi armastasid ka kedagi teist.

      Jah, mu poeg, ja armastan ikka veel, ütleb ema vaibuva häälega, väljas vilksatavad mööda soohein, pruunikad ja hallid linnad. Klin, Kalašnikovo, Okulovka, Luuga. Mu südames oli kord veel üks Calais. Kord armastasin rohkem kui lihtsalt üht inimest.

      Sic transit gloria mundi, sosistab naine. Nii