Demelza. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.
teadis, et ükskõik mis pööret päev nüüdsest ka ei võtaks, temale tähendab see kibedat läbikukkumist. Latataradel on pikaks ajaks kõneainet. Noh, tulgu mis tuleb. Tema ei saa sinna enam midagi parata. Ta oli katsunud olla nendesugune, aga see polnud õnnestunud. Rohkem ta ei proovigi. Ratsutagu parem kohe koju, et kõik oleks lõpuks ühel pool. Et ta saaks ometi rahu.
Mõni hetk pärast seda, kui Demelza oli läinud, õnnestus Ruthil sokutada oma seltskond Tom Carne’i kuuldekaugusesse.
„Mis minusse puutub,” lausus ta, „siis minu poolest võiksid olemata olla kõik joogid peale brändi ja portveini; mulle meeldib hea kange märjuke, mis on maheda maitsega ja hammustab alles siis, kui on alla neelatud. Kas oled minuga nõus, Francis?”
„Sa meenutad mulle tädi Agathat,” vastas Francis. „Sama taktitundeline ja enesekindel.”
Jälle naerdi, sedapuhku Ruthi üle.
Nad möödusid Tom Carne’ist ning too astus neile ette, täpselt nagu Ruth oli soovinudki.
„Üks teist on vist latse ristiisa.”
Francis kummardas kergelt. Tagant vaadatuna tundus pisut naeruväärne, kuidas paisuv tuul tema kuuesabasid keerutas.
„Mina olen.”
„Mis õigusega?”
„Ah?”
„Mis õigus on teil seista tolle latse eest Issanda aujärje ees?”
Francis oli läinud ööl farolauas kõvasti võitnud ja seepärast heas tujus.
„See õigus, et mind kutsuti ristiisaks.”
„Kutsuti?” ütles Carne. „Jah, äkist kutsutigi. Aga kas te olete ka päästetud?”
„Päästetud?”
„Jah, päästetud.”
„Millest päästetud?”
„Saadanast ja põrgutulest.”
„Selle kohta ei ole mulle tulnud ühtegi teadet.”
John Treneglos pahvatas naerma.
„Vaat selles te küll eksite, ärra,” ütles Carne. „Nendel, kes ei kuula Jumala kutset, on kõrv kindlasti valla saadana ahvatlustele. Meil kõigil tuleb valida kas üks või teine. Miskit vahepealset põle. On kas taevas ja inglid või põrguauk ja väävlituli!”
„Meie keskel on jutlustaja,” lausus George Warleggan.
Proua Carne sikutas meest varrukast. Ehkki sõnades põlastas ta härrasrahvast, ei tundnud ta erinevalt Carne’ist nende vastu tõelist põlgust. Ta teadis, et väljaspool nende palvemaja kitsast ringi valitsevad need inimesed materiaalset maailma. „Tule ää, Tom,” ütles ta. „Las nad olla. Nemad on surmavarju orus ja sialt ei liiguta neid miski.”
Ross, kes oli läinud koos Demelzaga majja, et julgustada naist kõige kiuste pead püsti hoidma, tuli nüüd uksele. Tuul oli muutunud iilitiseks. Ta nägi, et on puhkenud vaidlus, ja seadis kohe sammud sinnapoole.
Carne oli pühkinud naise käe eemale.
„Neli aastat tagasi,” kuulutas ta ja tema hääl kostis üle kogu aia, „olin ma Jumala ees patune ning teenisin porduelus ja joomarluses saadanat. Mul oli juba väävliais külges ja olin sama äste kui põrgus. Aga Issand näitas mulle suurt valgust ja laskis mul saada pääsemise ja rõõmu osaliseks oma auiilguses. Aga neil, kellele ei ole saanud osaks õnnistust ning kes elavad jõleduses ja patus, ei ole õigust ega luba vastutada Issanda palge ees ilmsüita latsekese eest.”
„Loodetavasti tunned nüüd, kui raske süü sul lasub, Francis,” lausus Ruth.
Francis ei lasknud end provotseerida.
„Pean tunnistama,” ütles ta Carne’i silmitsedes, „et niisugune sikkude ja lammaste lahutamine ajab mind pisut segadusse, ehkki tean, et teie temperamendiga inimesed kipuvad seda tegema. Milles see vahe seisneb? Kas teie ja mina oleme ihuliselt nii erinevad, et teie pärite surma järel kuldkrooni ja mind heidetakse põrguhauda? Kes võtab endale õiguse otsustada, et teie kannate selle lapse hinge eest paremini hoolt kui mina? Ma küsin seda siirast uudishimust. Ütlete, et olete päästetud. Need on teie sõnad. Aga mis seda tõendab? Mis takistab mind ütlemast, et mina olen suurvesiir ja seitsme pitseri hoidja? Mis takistab mind jooksmast ringi ja kuulutamast, et mina olen päästetud ning pärin taevariigi, samal ajal kui teile saab osaks hukatus: mina lähen taevasse ja teie lähete põrgu?”
Nüüd John Treneglos lausa möirgas naerust. Carne’i lihav morn nägu oli vihast lilla ja lapiline.
„Las ta olla,” sõnas proua Carne teravalt, püüdes meest uuesti eemale tõmmata. „Saadan ise tahab sind ukutada selle tühja vaidlusega.”
Ristimispeo külalised hakkasid otsekui magnetist tõmmatuna koonduma sinna, kus hääled olid valjuks paisunud.
Ross astus selle rühma juurde.
„Tuul tõuseb,” sõnas ta. „Daamidel oleks parem minna tuppa. Oled ehk nii kena ja aitad tädi Agathat, Francis?” Ta osutas sinnapoole, kus vanadaam aetuna ürgsest instinktist olla seal, kus pruulib tüli, oli juba tõusnud aknaaluselt istmelt ja komberdas tulla üksipäini üle muru.
„Ei,” ütles Carne. „Mina’i tule nii jumalavallatute inemistega ühe katuse alla.” Ta heitis Ruthile range pilgu. „Kata oma rind kinni, naesterahvas, see on kõlvatu ja patune. Naesi on vähemagi eest tänaval piitsutatud.”
Tekkis kohutav vaikus.
„Neetud häbematus!” kähvas Ruth ja lahvatas näost punaseks. „Kui siin üldse piitsutamisest juttu on, siis tuleb see vastu võtta sinul. John! Kas sa kuulsid, mida ta ütles?”
Tema mees, kelle mõte ei olnud just eriti vilgas ja kes oli harjunud nägema asjades ennekõike naljakat poolt, polnud suutnud end jalamaid ümber häälestada, aga nüüd vaibus temagi naer.
„Sa häbematu räpane siga!” ütles ta. „Kas sa üldse tead, kellega räägid? Palu proua Trenegloselt otsekohe vabandust või muidu, kurat võtaks, koorin sul naha seljast.”
Carne sülitas rohule. „Kui tõde kedagi solvab, siis ei ole selles süidi tõde. Naene piab olema riides tagasioidlikult ja sündsalt, mitte ennast äbitult ja jultunult meeste jauks vällänäitusele panema. Kui ta oleks minu naene, kirevase päralt …”
Ross astus otsustavalt nende vahele ja haaras Treneglosel käsivarrest. Hetke vaatas ta naabri vihast lõkendavasse näkku.
„Kulla John! Säärane lihtlabane kaklus! Daamide juuresolekul!”
„See ei puutu sinusse, Ross! See vennike on väljakannatamatu …”
„Las ta tuleb,” ütles Carne. „Ma põle juba kaks aastat ringis käind ja näitaks talle ea meelega, kuda Luukas õlut pruulib. Kui Issand …”
„Tule ää, Tom,” ütles proua Carne. „Tule ää, Tom.”
„Aga see puutub minusse,” vastas Ross, vaadates ikka veel Treneglosele silma. „Ära unusta, et te mõlemad olete minu külalised. Ja ma ei saa sul lubada oma äia lüüa.”
Järgnes jahmunud vaikus; ehkki kõik teadsid, kuidas asjalood on, tundus, otsekui oleks see lihtne kinnitus löönud kõik sõnatuks.
John püüdis oma käsivart Rossi haardest lahti rapsata. See ei õnnestunud. Ta läks näost veel punasemaks.
„Loomulikult,” ütles Ruth, „toetab Ross seda, kes on seisnud kõigi tema sepitsuste taga.”
„Loomulikult,” lausus Ross ja vabastas Johni käsivarre, „sooviksin ma oma naabritega hästi läbi saada, aga see ei tähenda, nagu lubaksin ma oma ukse ees kakelda. Daamidele ei meeldi lõhkirebitud särgid ja verised ninad.” Ta heitis pilgu Ruthile, kelle põskedele tekkinud väikesi punaseid laike ei suutnud varjata isegi puudrikiht. „Vähemalt mõnele daamile ei meeldi.”
Ruth lausus: „Imelik küll, Ross, kuidas