Sinimägesid teab Eestis igaüks. Tallinnast Narva või Narvast Tallinna sõites pole kolmest tee äärde jäävast kõrgendikust lihtsalt võimalik mööda vaadata. Need kõrgendikud kontrollivad Soome lahe ja Alutaguse soode vahele moodustunud kitsast looduslikku läbipääsu, mistõttu vahel on neid kutsutud ka Eesti Termopüülideks – Kreeka mäekitsuse järgi, kus Sparta kuningas Leonidas ja tema 300 sõdalast langesid pärslaste vastu võideldes.

Sinimäed on moodustunud hiiglaslikest, mandrijää survel klindi servast lahti murtud ja siia kantud rändpankadest, mis moodustavad läänepoolse mäe aluse. Keskmise mäe lõunaserval lasuvad moreeni all lubjakivid, lubjakividest koosneb ka idapoolsema mäe tuum. Läänepoolsem kõrgendik kannab Tornimäe nime, sest väidetavalt lasknud Peeter I sinna Põhjasõja ajal vaatetorni püstitada. Mäe tipus on tõepoolest asunud mingi ehitis, sest Tornimäge tuntakse rahvasuus ka Majakamäena. Räägitakse ka mäel asunud allikast, kus kuradid tavatsenud jaaniööl suplemas käia. Keskmise mäe ehk Põrguhauamäega seob rahvasuu rohkeid legende kuraditest, keda olla siit välguga põrgu löödud, või maa sisse varisenud põrgust, mille ahju köetavat väävliga, mistõttu olevatki Sinimäed sinised. Põrguhauamäe ja Tornimäe vahel on väike kääbas, kuhu legendi kohaselt maeti Põhjasõja ajal suur varandus, mida pandi valvama Rootsi soldat. Luukere olevat sellest paigast küll leitud, varandust aga mitte. Tornimäe jalamil asub eelmise sajandi algul rajatud Vaivara uus kalmistu, selle lõunaserval aga 18. sajandil alguse saanud vana kalmistu.

Sinimägede kõige idapoolsem mägi kannab Pargimäe nime, II maailmasõja ajal tunti seda Lastekodumäena. Vanades ürikutes on selle nimi siin elanud Poppa Knuti (poppa – soome keeles nõid, posija) järgi Poppamägi. Pargimäel on kolm astangut, selle kuppeljal harjal asus suur sõõrjas tasane plats. 18. sajandil ehitati mäe läänepoolsele nõlvale Vaivara paruniloss, mille viimaseks valdajaks oli von Korffide perekond. 1926. aastal asus Narva Punase Risti Selts lossi ümber ehitama. Lossi suurte saalide asemele rajati 55 tuba, kuhu mahtus elama 150 last. 1932. aastal avati siin Eesti esimene riiklik lastekodu. 1941. aastal evakueeriti või õigemini küüditati lastekodu kasvandikud Venemaale. 1869. aastal asutas parun Konstantin von Korff Pargimäel Vaivara kihelkonnakooli, mida hakkas juhatama Valgas Cimse seminari lõpetanud Heinrich Masing, kellest sai ärkamisaja ettevõtmiste hing Vaivara kihelkonnas. Siit saadeti kaastööd rahvuslikele lehtedele, korjati raha Aleksandrikooli heaks ning koguti Jakob Hurdale rahvaluulet. 1890. aastal kolis kihelkonnakool Pargimäelt alla, vana postijaama asemele ehitatud kahekorruselisse punastest tellistest majja.1

1939. aastal olid Sinimäed kaunis koht täis kihavat elu. Jaanipäeval kogunes Pargimäe sõõrjale lagendikule rahvast kogu kihelkonnast. Lõunanõlva laululaval korraldati kontserte. Oma lapsepõlve Sinimägede nõlval veetnud Sergei Soldatovi mälestuste kohaselt oli see tema elu üheks õnnelikumaks ajaks. Soldatov meenutab Oskar Endleri ja Volli Kraaviku talusid, mis asusid Sinimägede nõlvadel ja kus Soldatovi lapsesilmadele avanes erakordselt mulje- ja elamusterikas maailm, kus tehti kõvasti tööd, kuid hoiti ka vanu pärimusi ja tavasid au sees.2

Praeguseks on see maailm koos toonaste inimeste, suveõhtutel kääksuvate kiikede, hommikuse piima ja õhtase õllega möödapääsmatult kadunud. 1940. aastal maale tunginud võõras võim lõi selle halastamatult kildudeks. Ning kuigi Eesti on juba üle kümne aasta taas vaba ning iseseisev, pole viiekümne aasta jooksul löödud haavad kerged paranema.

Ometi pole Sinimäed mitte ainult kadunud maailma, vaid ka uskumatult ohvrimeelse ja kangekaelse vastupanu sümboliks. Kuigi kommunistlik võim üritas rahva mälust pühkida väiksematki mälestust võitlustest, mida peeti II maailmasõja ajal Eestisse tungiva Punaarmee vastu Sinimägedes, on mitu eestlaste põlvkonda üles kasvanud, kuulates jutte Sinimägede lahingutest. Neist ei räägitud avalikult, kuid ühel või teisel kombel levisid nad ometi. „Jah, Sinimägedest tulime me lõpuks ära, kuid teised mäed jäid meist sinna maha – langenud vastastest.” – See oli sõnum, mida ikka ja jälle tuhandel erineval kombel korrati.

1939. aastal oli tollane Eesti Vabariigi juhtkond otsustanud uskuda rahvusvahelistesse lepetesse ning õiglasse maailmakorraldusse ning lubanud sõja vältimiseks maale Nõukogude sõjaväebaasid. Lepingutest polnud Eestile aga kasu ning 1940. aastal okupeeriti Eesti täielikult ja liideti NSV Liidu koosseisu. Järgnenud terrori tulemusel kaotas Eesti 1944. aasta novembriks üle 200 000 inimese, hävitati iseseisev majanduselu ning tsiviilühiskond, raske surve alla sattus rahvuskultuur. Kõige raskem oli aga see, et võõra võimuga käis kaasas vaimne muserdamine, elu- ja püsimistahte hävitamine, alaväärsustunde külvamine rahva hinge. Okupatsioonivõim tahtis Eesti rahva muuta hingelt orjarahvaks, selleks tuli temalt röövida mälu ning arusaamine, et suudetakse ise oma saatuse üle otsustada.

1944. aastal Eesti piiridel löödud lahingud ning maailmasõja lõpu järel jätkunud relvastatud vastupanuliikumine päästsid rahva hinge. Siin peetud lahingute mälestusele tuginedes teadsid järgnevad sugupõlved, et Eestit ei loovutatud võitluseta ning et neil lasub kohustus jätkata vastupanu.

Maailma jaoks on Sinimägede lahingud peaaegu tundmatud. II maailmasõja kaotajatel pole kerge oma võitudest raamatuid kirjutada, võitjad ei taha aga kaotustest rääkida. Nii võimegi lahti lüüa ükskõik millise tavalise uurimuse Teisest maailmasõjast ning avastada, et Narva all 1944. aastal peetud lahingutest on selles minimaalselt kirjutatud. Kuigi ühelt poolt oli idarinde põhjaosa 1944. aastal Punaarmee jaoks tõepoolest vaid üks pealöögi suund kümnest, on Narva all toimunud lahingute ignoreerimist raske mõista. Albert Seaton pühendab näiteks oma Leningradi lahinguid kirjeldavas monograafias Narva lahingutele napilt ruumi ning palju parem pole olukord ka hiljuti ilmunud David Glanzi samale teemale pühendatud raamatus. Muidu detailirohke Paul Carell on Narva lahingud oma käsitlustest peaaegu täiesti välja jätnud, vaid veidi rohkem kirjutab neist John Erickson oma klassikaliseks saanud ülevaates II maailmasõjast. Ka kapitaalses kuueköitelises koguteoses Saksamaast II maailmasõjas eraldatakse Narva lahingutele minimaalselt ruumi.Скачать книгу

S. Soldatov, Sinimägede taustal. Tallinn, 2001, lk. 14–15.