Taeva orvud. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Robert A. HeinleinЧитать онлайн книгу.

      Hugh’ nägu peegeldas ülepingutatud kujutlusvõime haletsusväärseid ponnistusi. «Suuremad kui Laev?» kordas ta. «Aga… aga…»

      Jim raputas kannatamatult pead ja ütles Joele: «Mis ma sulle rääkisin? Sa raiskad selle jobuga oma aega. Tal pole piisavalt ajumahtu.»

      «Rahu, Jim,» vastas Joe leebelt, «ära oota, et ta jookseks enne, kui on õppinud roomama. See võttis meilgi tükk aega. Arvan, et mulle meenub, kuidas sa üpris aeglaselt oma silmi uskuma hakkasid.»

      «See on vale,» sõnas Jim tigedalt. «Hoopis sina olid see, keda tuli kaua veenda.»

      «Hea küll, hea küll,» andis Joe järele, «jätame selle. Kuid ikkagi läks tükk aega, enne kui me mõlemad hakkasime sellest kõigest aru saama.»

      Hoyland pööras vendade sõnavahetusele vähe tähelepanu. See oli tavaline asi: tema tähelepanu koondus küsimustele, mis olid täiesti ebatavalised. «Joe,» küsis ta, «mis sai Laevast sel ajal, kui me tähti vaatasime? Kas me vaatasime sellest otse läbi?»

      «Mitte päris,» vastas talle Joe. «Sa ei vaadanudki üldse päriselt tähti, vaid teatavat pilti nendest. See on nagu… Noh, nad teevad seda peeglitega või umbes nii. Mul on raamat, milles sellest räägitakse.»

      «Aga saab ju vaadata ka päriselt tähti,» sekkus Jim, olles hetkelise vimma unustanud. «Seal kõrgemal on üks ruum…»

      «Ah jaa,» pistis Joe vahele, «see läks mul meelest. Kapteni veranda. See on üleni klaasist, saad otse välja vaadata.»

      «Kapteni veranda? Aga…»

      «Mitte praeguse Kapteni. Tema pole sinna lähedalegi saanud. Selline on nimesilt ruumi uksel.»

      «Mis on «veranda»?»

      «Kui ma vaid teaks. See on lihtsalt koha nimi.»

      «Kas viite mu sinna üles?»

      Joe paistis peaaegu nõustuvat, kuid Jim katkestas teda. «Mõni teine kord. Tahan tagasi minna, mul on nälg.»

      Nad läbisid toru, äratasid üles Bobo ja võtsid ette pika tee tagasi alla.

      Läks tükk aega, enne kui Hugh suutis Joe-Jimi veenda end jälle uurimisretkele viima, kuid ka see vahepealne aeg sai hästi kasutatud. Joe-Jim laskis Hugh lahti suurima raamatukogu kallale, mida poiss kunagi näinud oli. Mõned neist olid eksemplarid raamatutest, mida Hugh varemgi teadis, kuid isegi neid luges ta nüüd uue pilguga. Ta luges vahetpidamata, mõistus uutest ideedest läbi imbumas, nende otsa komistamas, võitlemas ja pingutamas, et neid haarata. Ta magas vähe, unustas süüa, kuni hingeõhk muutus hapukaks ja nõudlik valu vahelihases sundis tähelepanu ka kehale pöörama. Nälg vaigistatud, oli ta jälle tagasi lugemise juures, kuni pea valutama hakkas ja silmad enam midagi näha ei suutnud.

      Joe-Jimil oli teenindamise osas vähe nõudmisi. Kuigi Hugh’l polnud kunagi vaba aega, ei teinud Joe-Jim ta lugemisest numbrit, seni kui poiss viibis kuuldekaugusel ja oli valmis kohale hüppama kohe, kui kutsuti. Kabemäng ühega peadest, kui teine parajasti mängida ei viitsinud, oli ülesanne, mille täitmist kõige rohkem nõuti, aga isegi see polnud täiesti mahavisatud aeg, sest kui mängijaks oli Joe, siis sai teda peaaegu alati tõmmata aruteludesse Laevast, selle ajaloost, masinavärgist ja varustusest, selle ehitanud ja mehitanud inimestest ning nende ajaloost Maal, uskumatul Maal, kummalises kohas, kus inimesed olid elanud väljas, mitte sees.

      Hugh imestas, miks nad siis alla ei kukkunud.

      Ta esitas Joega rääkides selle küsimuse ja sai viimaks mõningast aimu gravitatsioonist. Emotsionaalsel tasandil ei suutnud ta sellest kunagi päriselt aru saada, kuid intellektuaalse kontseptsioonina võis ta seda aktsepteerida ja palju hiljem ka kasutada oma esimestes ähmastes ettekujutustes ballistikateadusest ning avakosmoses navigeerimise ja laevaga manööverdamise kunstist. Aja jooksul pani see ta juurdlema ka kaalu üle Laevas, kunagi varem polnud see küsimus talle pähegi tulnud. Mida tasand allapoole, seda suurem kaal – see oli olnud lihtsalt loodusseadus, mille üle polnud põhjust imestada. Ta oli tuttav tsentrifugaaljõuga, kuna seda rakendati viskelingudes. Selle rakendamine kogu Laevale, mõte linguna pöörlevast ja seeläbi kaalu tekitavast laevast oli liiga keeruline; ta ei hakanudki seda kunagi päriselt uskuma.

      Joe-Jim viis Hugh veel üks kord juhtimisruumi tagasi ja demonstreeris talle seda vähest, mida ise juhtimisseadmete käsitsemisest ja navigeerimisinstrumentide andmete lugemisest teadis.

      Jordani Fondi poolt palgatud ja ammu unustatud insenerid ja disainerid olid saanud korralduse luua selline laev, mis ei vananeks isegi juhul, kui Rännak veniks eeldatavast kuuekümnest aastast pikemaks. Nad ehitasid paremini, kui ise arvata oskasidki. Peamootorite ning Laeva elamiskõlblikuna hoidva, suuremalt osalt automaatse abistava masinavärgi kavandamisel ning selliste juhtimisseadmete konstrueerimisel, mis olid vajalikud mitte täisautomaatsete masinate käsitsemiseks, loobuti liikuvate osade kasutamise mõttest hoopis. Mootorid ja abistav masinavärk töötasid mehhaanilisest liikumisest allapoole jääval tasandil, puhta jõu tasandil, nii nagu seda teevad elektritransformaatorid. Selle asemel, et kasutada vajutatavaid nuppe, lüliteid, hoobasid ja võlle, kavandati juhtimisseadmed ja nende juhitavad masinad, kasutades staatiliste väljade vahelist tasakaalu, elektronvoogude polaarsust ning vooluringe, mida sai katkestada või sulgeda käe asetamisega tulukesele.