Klaasmeri. Mari JärveЧитать онлайн книгу.
Aga tuleb tunnistada, et ega teised laevad ei vea ka nii palju reisijaid. Kaupmehed on ihnsad, kaubalaevadel on iga jalatäis pinda lasti jaoks kinni pandud, või kui võetaksegi keegi peale, nõutakse selle eest hingehinda. Ju siis leiab postiteenistus, et kuna neil on iga laeva peal mõni reisija ja tavaliselt päris palju, on vaja neid alla suruda, muidu võib tont teab mis juhtuda. Tekitavad äkki postipakkidel siivutuid mõtteid või midagi.”
Reu turtsatas endalegi ootamatult naerda.
Piiritajal oli reisijaid tõesti üsna palju, umbes paarkümmend. Nad majutati kajutitesse, mis olid pisikesed ja mida eraldasid üksteisest ainult ühekordsed hööveldamata laudadest seinad. Reu kuulis, kuidas keegi vihaselt pomises: „Kanakuudid!” Reu ja Aseli kajutis oli peaaegu pime, sest väikesest räpasest aknast ei pääsenud valgus eriti sisse. Niipalju oli siiski näha, et kajutis on kaks purjeriidest rippvoodit ja muud ei midagi. Nad tõstsid oma pambud vooditesse ja läksid tagasi üles tekile, sest kajut ei kõlvanud ilmselgelt muuks kui magamiseks.
Siis ei olnudki Reul ja Aselil muud teha kui istuda reelingu äärde, püüda purjeid üles tõmbavatel ja otsi lahti päästvatel madrustel (siivsalt!) teelt eest hoida, vaadata Pärli tõusva päikese valguses roosatavaid müüre, oodata teeleasumist ja esimest söögikorda, mida vähemalt Reu kõht juba igatses. Ta oli laeval, nagu plaanitud. Aga tal oli ka kaasreisija, mis polnud sugugi plaanis olnud.
Reu ei saanud sinna midagi parata, et ta jäi Aselit vahtima. Mererahva naine nägi välja nii võõrapärane, et lihtsalt pidi huvi äratama. Kergelt lainelised mustad juuksed olid üle pea kammitud, pealael hoidsid neid kinni ehistikandiga nahkpael ja mõned klambrid, aga seljale langesid need vabalt. Naine kandis tumesinist linast kleiti, mille pikad varrukad olid mitmest kohast puhvi õmmeldud ja mille kaelusest paistis imeõhukesest riidest kollane pluus. Kleit ulatus talle poolde säärde, selle all olid veel mustad püksid. Jalas olid Aselil head mustast nahast kingad. Reu mõistatas, kui palju oli sellise riietuse valmistamine pidanud võtma aega ja vaeva. Rahas ei osanud ta mõelda, aga ükski hõimuliige ei hakkaks üksnes igapäevasele väljanägemisele niimoodi raiskama.
Asel kallutas pead, mis tõi tätoveeringu tema vasakul oimukohal eriti hästi nähtavale. Need olid tal mõlemal meelekohal, ühesugused, ilusad ja arusaamatud sinise tindiga nahka torgitud keerud. Reu oli Pärlis näinud päris paljudel mereinimestel oimudel tätoveeringuid – inimestel olid need erinevad, aga alati mõlemal oimul samasugused. Tolgaril neid polnud ja ta polnud neist kunagi rääkinud.
„Mida te minust praegu mõtlete?” küsis Asel.
Reu tundis end nii otsese küsimuse peale ebamugavalt. „Kust te võtate, et ma teist midagi mõtlen?”
„Muidugi mõtlete. Mina näiteks mõtlen teist praegu seda, et te ei ole eriti talumatsi moodi, kelleks too sadamavaht teid nimetas.”
Reu läks ärevile ja püüdis seda naeratusega varjata. „Mina jällegi mõtlen, et jõukal rahval on ikka veidrad riided.”
Asel muigas samuti. „Paistab, et me mõlemad eksime. Mind võib jõukaks pidada küll ainult talumats.” Viimane avaldus oleks võinud kõlada ülbelt, kui seda poleks saatnud lõbus silmapilgutus.
„Minul ei oleks selliste riiete jaoks ilmaski raha.”
„Aga ometi on teil raha üle mere reisimiseks.”
Reu vaatas kõrvale. „See on teine asi. Me oleme seda kaua kogunud.”
Asel noogutas. „Usun. Ma otsustasin, et tahan teiega koos reisida, kui te tollele nõmedale ametnikule vastu hakkasite. No tõesti, miks te peaksite oma venda otsima minema?” osatas ta.
Reu ei osanud midagi öelda. Tal oli hea meel, et teda oli uskuma jäädud, aga samas oli tal ka piinlik. Tegelikult ei meeldinud valetamine talle üldse, aga selle reisi ajaks tuli oma meeldimised muidugi kõrvale jätta.
„Mis tööd teie vend Tuules tegi?” küsis Asel.
„Ee… ta ehitas maju. Vähemalt alguses. Paari aasta pärast ei tulnud temalt enam teateid. Mis edasi sai, ma ei tea.”
Mererahva naine nägi pisut üllatunud välja. „Ja kust te pärit olete?”
„Ühest külast Pärlist lõuna pool, metsa äärest. Õieti pole see mingi küla, ainult paar talu.” Hetkeks haaras teda ärevus, sest ta polnud olematule külale nime välja mõelnud, aga siis tuli talle midagi pähe: „Pähklisalu.”
„Noh, kui te Tuulde jõuate, uurige kõigepealt müürseppade vennaskonnalt, ehk teavad nemad teie vennast midagi.” Asel paistis siiralt tahtvat aidata ja Reul oli jälle piinlik.
„Kas teil on õdesid või vendi?” küsis Reu, et juttu endalt mujale viia.
Asel noogutas. „Kaks vanemat venda ja noorem õde.” Hõimunaine jälgis, kuidas teise tumedad silmad tühjusse vaatama pöördusid, ning mõtles oma tõelistele õdedele-vendadele, Kindla ja Ettenägija lastele. Vanim vend Kõigutamatu, sõnaaher ja morn, kuid küla parim kütt. Õde Rahu, nüüd juba lapseootel abielunaine, kes polnud kunagi oma nimega kokku sobinud, olles püsimatu ja naeruhimuline. Vend Meel, alati käre ja vihane, suurimaks kiindumuseks relvad ja võitlemine. Õde Kergus, alles plikaohtu iludus, kes hoolis rohkem metsas hulkumisest kui külapoistest, kes tal järel jooksid. Noorimad, kaksikvennad Hakkaja ning Aru, olid imikueas kopsupõletikku surnud. Meele ja Kerguse vahele jäi Julgus.
Järsku kõlas laeval pasunahääl ja tekk õõtsatas tugevamini. Reu ja Asel raputati oma perekondadele mõtlemisest ärkvele. Mererahva naine jäi istuma, aga Reu hüppas püsti ja kummardus üle reelingu kai äärest lahkumist vaatama. Otsad olid juba lahti päästetud, mõned inimesed kaldal viipasid hüvastijätuks ja laev hakkas maast eemalduma. Tema pea kohalt kostsid valjud plaksatused ja ehmunult üles vaadates nägi ta, kuidas purjed tuult koguvad.
Mingi hääl pani Reu ümber pöörama. Tekil istuv Asel oli kägarasse tõmbunud, käsivarred ümber põlvede, ja nuttis.
Hõimunaine pööras pilgu uuesti üle reelingu, tundes häbi, et oli oma kaaslast niimoodi näinud. Maa oli veel lähedal, aga linn varjas vaate täielikult, nii et tal ei õnnestunud korrakski silmata metsa, mis pidi olema silmapiiril, kuid mille puhul ta ei olnud järsku enam kindel, kas see ikka on seal. Ümberringi polnud ainsatki asja ega inimest, mis oleks talle tuttav ja kindlust andnud. Kuid taganemine oli võimatu, ta oli nüüd pääsmatult teel üle mere.
Ratker tõmbas peoga üle naise rindade ja tundis läbi õhukese kleidiriide, kuidas nibud kõvaks läksid. Mehe suust pääses abitu kähe hääl – pakitsus kubemes oli peaaegu valus.
See naine oli hoor, aga Kaksikjumalate nimel, ta oli ilus. Paksud kastanpruunid lokid olid padjal laiali, pikkade tumedate ripsmetega laud varjasid pooleldi söesilmi. Punaseks tätoveeritud täidlased huuled paotusid. „Tule, isand,” sosistas naine. Kindlasti oli ta seda sosistanud kümnetele, kui mitte sadadele. Aga Ratkerile sellest piisas.
Kui ta end pükstest vabastas ja hoora kleidi üles lükkas, suutis mees täiesti selgelt kujutleda, et see on tema naine, seaduslik ja armastav kaasa, kes teda enda juurde kutsub. Ta surus end pehmete pruunide reite vahele ning unustas selle, et tema laev väljub varsti, selle, et nende vahel on ainult raha ja iha ega kübetki armastust, ning mis kõige tähtsam, unustas iseenda. Seni, kuni ta kirvendava, hõõguva, lainetava iha võimuses kiikus, ei olnud Ratker Orissi olemas. Selleks pettekujutelmaks oligi tal hoorasid vaja.
Need olid alati hoorad, kellega ta põgenes iha unustusse. Kodutul ei saanud olla kallimat, kes teda kodusadamas ootaks. Autul ei saanud olla ausat abikaasat. Mehel, kes oli pärast julguseproovis läbikukkumist häbiga kodulinnast põgenenud ja lõpuks madrusena piraadilaevale jõudnud, said olla ainult naised, kes ootasidki temasuguseid. Naised, kelle vallutamine ei nõudnud mingit julgust.
„Tule, isand,” sosistas hoor jälle, ta tuli, maailm lahvatas tema ümber naudingus, ja siis meenus talle jälle kõik.
Selge meri, mida mererahvas kutsus Klaasmereks, oli üsna madal, ja oma nime oli ta saanud vee järgi. Paljudes kohtades, kus meri läks aeglaselt sügavaks, võis veel kaldast üsna kaugel näha