Peeglitants. Lois McMaster BujoldЧитать онлайн книгу.

      ESIMENE PEATÜKK

      Escobari suurima orbitaalvahejaama reisijatesaali ääristaval komkonsoolikabiinide real olid peegeluksed, mis olid vikerkaarevärviliste valgusjoontega diagonaalseteks sektsioonideks jagatud. Kahtlemata oli see kellegi arusaam kaunist disainist. Peeglid olid sihilikult seatud natuke viltu, nii et need killustasid pildi. Lühike halli ja valge mundriga mees põrnitses peeglist osadeks jagatud iseennast.

      Tema peegelpilt põrnitses vastu. Palgasõdurite ohvitseri eraldusmärkideta igapäevamunder – taskutega kuub ja avarad püksid, mille sääred olid saabastesse topitud – oli viimase pisiasjani selline nagu vaja. Mees uuris mundri sisse peidetud keha: pikaksvenitatud kääbus kõvera selgroo, lühikese kaela ja suure peaga. Pisut moondunud kehaga, ning tema lühike kasv röövis vähimagi võimaluse, et tema peaaegu-tavalisus jääks märkamatuks. Tema tumedad juuksed olid korralikult pöetud. Mustad kulmud hallide silmade kohal tõmbusid veelgi enam kortsu. Ka tema keha oli viimase pisiasjani selline nagu vaja. Ta vihkas seda keha.

      Viimaks libises peegeluks üles ja kabiinist tuli välja naisterahvas. Tal oli seljas pehme tuunika, jalas avarad püksid. Kalliskividega kaunistatud keti otsas rippus tal üle rinna moekas kallist elektroonikast padrunivöö, mis kuulutas kõigile tema kõrget staatust. Tema esimene samm takerdus, kui ta meest nägi, ta põrkas tema mornist ja tühjast pilgust kohutatult tagasi ja läks siis temast ettevaatlikult mööda, pomisedes: „Vabandust… andke andeks…”

      Mees kõverdas hilinenult suu millekski naeratusetaoliseks ja pomises samuti midagi poolkuuldavat, et oma rollile truuks jääda. Siis vajutas ta nuppu, uks laskus jälle alla ja varjas ta kõigi pilkude eest. Ta oli viimaks ometi üksi – ja ka viimast hetke üksi, kuigi komkabiini kitsastes oludes. Õhus püsis naise lõhnaõli imal aroom koos jaama lõhnade virrvarriga: ümbertöödeldud õhk, toit, kehad, pinge, mitmesugused plastikud, metallid ja puhastusvahendid. Mees hingas välja, võttis istet ja asetas pihud väikesele lauale, et need ei väriseks.

      Päris üksi ta siiski ei olnud. Selles neetud kabiinis oli ka järjekordne peegel, juhuks kui klient peaks soovima oma välimuse üle vaadata, enne kui sellega holovidieetrisse läheb. Mehe tumedate silmaalustega silmad välkusid talle peeglist kurjalt vastu, kuid ta ei teinud sellest välja. Ta tühjendas taskud lauale. Kogu tema maine vara mahtus ilusti alale, mis oli tema pihkudest natuke suurem. Viimane inventuur. Nagu võiks summa ülelugemisega muutuda…

      Krediitkaart, millel oli umbes kolmsada Beeta dollarit: selles orbitaaljaamas saaks selle eest hästi elada nädala, nende all pöörleval planeedil mõistliku majandamise ja kokkuhoiuga paar kuud. Kolm võltsitud isikutunnistust, millest ükski ei tunnistanud seda isikut, kes ta praegu oli. Ega seda, kes ta kunagi oli olnud. Kes iganes ta siis ka polnud. Tavaline plastmassist taskukamm. Mälukuubik. Oligi kõik. Ta pani kõik peale krediitkaardi oma mundrikuue välis- ja sisetaskutesse, sorteerides neid ükshaaval. Asjad, mida taskutesse panna, said otsa enne kui taskud, ja ta turtsatas. Sa oleksid võinud vähemalt oma hambaharja kaasa võtta… aga nüüd oli juba hilja.

      Ja aina hiljemaks läks. Samal ajal kui ta istus ja julgust kogus, toimusid õudsed, pidurdamatud sündmused. No kuule, sa oled seda ju enne ka teinud. Sa saad hakkama. Ta pistis krediitkaardi pilusse ja valis hoolikalt meelde jäetud koodi. Suutmata end tagasi hoida, heitis ta veel viimast korda pilgu peeglisse ning üritas näojooned enam-vähem rahulikuks sundida. Ta arvas, et õige naeratus käiks tal praegu üle jõu, kuigi ta oli seda nii kaua harjutanud. Pealegi jälestas ta seda naeratust.

      Vidiplaat lülitus sahinal tööle ja selle kohale ilmus naise kujutis. Naisel oli seljas hall-valge munder, täpselt nagu temalgi, kuid naisel olid selle peal eraldusmärgid ja nimelipik. Naine teatas asjalikult: „Sideohvitser Hereld, „Triumph”, Dendarii Vaba… Korporatsioon.” Escobari kosmoseruumis pidid palgasõdurite laevastikud oma relvad esimeses hüppejaamas planeedi militaarinspektorite valvsa pilgu all pitseerima ning esitama tõendid selle kohta, et neil on seal puhtalt ärilised kavatsused, enne kui neil lubati edasi tulla. Nähtavasti taheti Escobari orbiidil hoida viisakat pettekujutelma.

      Mees niisutas huuli ja ütles rahulikult: „Ühendage mind valveohvitseriga, palun.”

      „Admiral Naismith, härra admiral! Te olete tagasi!” Kuigi naise kujutis oli holovidis, oli temast uhkav heameel ja elevus tunda, tema selg tõmbus sirgemaks ja nägu lõi särama. See mõjus mehele nagu rusikahoop. „Mis toimub?” küsis naine. „Kas me hakkame varsti liikuma?”

      „Kui aeg on käes, leitnant… Hereld.” Kõlab nagu „heerold” – sobilik nimi sideohvitserile. Ta pingutas ja tema huultel tuksatas naeratus. Jah, admiral Naismith naerataks kindlasti. „Küll te õigel ajal kuulete. Praegu aga tahaksin ma, et mind orbitaaljaamast ära toodaks.”

      „Selge, härra admiral. Ma saan transpordi korraldada. Kas kapten Quinn on teiega?”

      „Ee… ei.”

      „Millal tema tuleb?”

      „… hiljem.”

      „Selge, härra admiral. Ma küsin siis load… kas mingit varustust tuleb ka?”

      „Ei. Ainult mina.”

      „Ma küsin siis eskobarlastelt loa väikese reisimooduli põkkumiseks…” Ta pöördus korraks kõrvale. „Ma saan kellegi saata, ta on umbes kahekümne minuti pärast põkkumissillal E17.”

      „Väga hea.” Tal läheb peaaegu sama kaua, et ootesaalist jaama õigesse harusse jõuda. Kas ta oleks pidanud leitnant Hereldile ka paar isiklikumat sõna ütlema? Hereld tunneb teda, aga kui hästi ta teda tunneb? Nüüd peitub risk igas lauses, mis mul üle huulte tuleb – ma olen tundmatul maal ja võin eksida. Ja eksimused saavad karistatud. Kas tema beeta aktsent on ikka päris õige? Ta vihkas seda ja kartis, nii et kõhus hakkas keerama. „Ma tahan, et mind viidaks otse „Arielile”.”

      „Selge, härra admiral. Kas ma teatan kapten Thorne’ile?”

      Kas admiral Naismithil on kombeks ootamatult ülevaatusi korraldada? Seekord jääb see igatahes ära. „Jah, teatage. Öelge, et nad oleksid valmis orbiidilt lahkuma.”

      „Ainult „Ariel”?” Naise kulmud kerkisid.

      „Jah, leitnant.” Seda venitas ta täiusliku beeta aktsendiga, tüdinult. Ta õnnitles ennast, naine tõmbus silmanähtavalt pingule. Tema toonis oli täpselt parajas koguses süüdistust turvalisuse- või viisakusnõuete või mõlemate rikkumises, et edasistele ohtlikele küsimustele juba eos lõpp teha.

      „Saab tehtud, härra admiral.”

      „Side lõpp.” Ta lülitas konsooli välja. Naine kadus sädemeuttu ja tema hingas puhinal välja. Admiral Naismith. Miles Naismith. Ta peab õppima jälle sellele nimele reageerima, une pealt. Lord Vorkosigani osa tuli esialgu täielikult kõrvale jätta, juba tema Naismithi-poole mängimine on raske. Hakkame siis harjutama. Mis su nimi on? Miles. Miles. Miles.

      Lord Vorkosigan teeskles, et on admiral Naismith. Seda teeskleb ka tema. Lõppude lõpuks, mis seal vahet on?

      Aga mis on sinu nimi tegelikult?

      Teda haaras meeleheide ja viha ning tal läks silme ees mustaks. Ta pilgutas silmi ja sundis end korrapäraselt hingama. Minu nimi on see, mille ma ise oma nimeks valin. Ja praegu on selleks Miles Naismith.

      Ta läks kabiinist välja ning hakkas läbi saali sammuma. Tema lühikesed jalad vehkisid käia, ta tõmbas lähedalolijate pilke endale ja peletas neid eemale. Vaadake, lapsed, see on Miles. Selle pildi peal Miles jookseb. Siin aga saab Miles teenitud palga. Ta marssis, pea maas, ja keegi ei jäänud talle ette.

      Ta sukeldus reisimoodulisse, tillukesse neljale inimesele mõeldud süstikusse otsekohe, kui luugi hermeetilisust näitavad tulukesed roheliselt vilkuma hakkasid ja mooduli uks avanes. Ta vajutas hetkegi ootamata nupule, et uks sulgeda. Moodul oli liiga väike, seal ei olnud kunstlikku gravitatsiooni. Ta hõljus üle tagumiste istmete ja tõmbas end ettevaatlikult istmele üksiku piloodi, dendarii tehniku hallis kombinesoonis mehe kõrval.

      „Olgu. Lähme.”

      Piloot naeratas laialt ja andis talle pealiskaudselt au, samal ajal kui ta end rihmadega kinni pani. Kuigi piloot tundus muidu olevat täiesti mõistlik täiskasvanud meesterahvas, oli tema näol samasugune ilme nagu sellel sideohvitseril, Hereldil: