Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
mulle tundub,” sõnas krahv naeratades, “et te mängisite selles loos küllalt tähtsat rolli, et teada niisama hästi kui mina, mis seal juhtus.”
“Kas te lubate, juhul kui ma ütlen kõik, mida mina tean,” lausus Morcerf, “et teie siis omalt poolt räägite kõigest sellest, mida ma ei tea.”
“Küllalt õiglane nõudmine,” ütles krahv.
“Asi oli nii,” sõnas Morcerf. “Kuigi minu eneseuhkus selle all kannatab, aga ma pean tunnistama, et uskusin end umbes kolme päeva jooksul olevat maski õrritusobjekt, keda pidasin mõneks otseseks Tulliate või Popaeade järeltulijaks, tegelikult õrritas mind lihtsalt üks contadina1; pange tähele, ma ütlesin contadina, et mitte öelda külatüdruk. Igatahes tean ma seda, et ma olin tobu, veelgi tobum kui too, kellest ma praegu rääkisin, ja pidasin nooreks külatüdrukuks viieteistkümne- kuni seitsmeteistkümneaastast röövlit, habemeta lõua ja peene pihaga noormeest, kes sel hetkel, kui mina üritasin suudelda tema vooruslikku õlga, torkas mulle püstoli kõri vastu ja koos oma seitsme-kaheksa kaaslasega viisid või õigemini tirisid mind San Sebastiano katakombidesse, kust ma leidsin eest, jumala tõsi, haritud röövlipealiku, kes luges Caesari “Märkmeid…” ja kes suvatses oma lugemise katkestada ja öelda mulle, et kui ma järgmisel hommikul kell kuus pole tema kassasse maksnud neli tuhat piastrit, siis hommikul kell veerand seitse on minu eksistentsil kindlalt lõpp. See kiri on olemas, see on Franzi käes, minu allkirjaga ja maestro Luigi postskriptumiga. Kui te selles kahtlete, kirjutan ma Franzile, kes nende allkirjade olemasolu kinnitab. Seda kõike ma tean. Mida ma aga ei tea, on see, kuidas õnnestus teil, härra krahv, äratada nii sügavat aukartust Rooma röövlites, kes peaaegu millegi ees aukartust ei tunne. Pean tunnistama, et me mõlemad Franziga olime ülimas vaimustuses.”
“See oli väga lihtne, härra,” vastas krahv, “ma tundsin kuulsat Vampat juba üle kümne aasta. ühel päeval, ta oli siis noor ja pidas karjuseametit, andsin ma talle ma ei mäleta enam millise kuldraha tasuks selle eest, et ta oli mulle teed juhatanud, ja tema andis mulle, et mitte võlgu jääda, oma käega nikerdatud pussi, mida te vist nägite minu relvakogus. Kunagi hiljem, kas ta oli nüüd unustanud selle väikese kingituste vahetamise, mis oleks pidanud meie sõbralikke suhteid säilitama, või ei tundnud ta mind ära, igatahes püüdis ta mind kinni võtta; aga läks hoopis vastupidi, mina võtsin ta koos tosina tema mehega kinni. Oleksin võinud ta anda Rooma kohtu kätte, mis tegutseb nobedalt ja tema auks oleks arvatavasti veelgi kiirustanud, aga ma ei teinud seda. Lasksin neil lihtsalt minna, temal ja ta meestel.”
“Tingimusel, et nad enam ei patustaks,” sõnas ajakirjanik naerdes. “See rõõmustab mind, et nad on nii hoolega sõna pidanud.”
“Ei, härra,” vastas Monte-Cristo, “vaid lihtsalt tingimusel, et ta mind alati respekteeriks, mind ja minu tuttavaid. Võib-olla mu sõnad paistavad imelikud teile, härradele sotsialistidele, edumeelsetele, humanitaarlastele: aga ligimene mind ei huvita, ma ei püüa iial kaitsta ühiskonda, mis mind ei kaitse, ma ütleksin veel enam, üldiselt tegeleb ühiskond minuga ainult selleks, et mulle kahju teha; ma ei jaga ühiskonnale ja inimestele oma lugupidamist, vaid säilitan neutraalsuse, ja sellegipoolest on nii ühiskond kui ligimesed mulle veel tänu võlgu.”
“Jumal tänatud!” hüüdis Château-Renaud. “Esimene julge inimene, keda ma kuulen ausalt ja brutaalselt egoismi jutlustavat. See on ju suurepärane! Braavo, härra krahv!”
“Igatahes on see avameelselt öeldud,” ütles Morrel. “Sellele vaatamata olen ma kindel, et härra krahv ei kahetse, et ta on üks kord murdnud põhimõtteid, mida ta meile siin nii kategoorilises vormis esitas.”
“Millega ma olen oma põhimõtteid murdnud, härra?” küsis Monte-Cristo, kes oli aeg-ajalt tahtmatult nii teraselt silmitsenud Maximilieni, et vapper noormees oli juba paaril korral krahvi kindla ja selge pilgu ees silmad maha löönud.
“Minu arvates,” jätkas Morrel, “sellega, et te vabastasite härra de Morcerfi, keda te ei tundnud, tegite teene nii ligimesele kui ka ühiskonnale.”
“Mille kauneim ehe ta on,” ütles Beauchamp surmtõsise näoga ja jõi šampanjaklaasi tühjaks.
“Härra krahv!” hüüdis Morcerf. “Arutlusekäik näitab, et te eksite, kuigi olete kõige rangema loogikaga inimene, keda ma tunnen; kohe näidatakse teile täiesti selgelt, et te pole kaugeltki egoist, vaid hoopis vastupidi – filantroop. Te väidate end olevat idamaalase, levantiini, malailase, hindu, hiinlase, metslase; teie perekonnanimi on Monte-Cristo, teie ise nimetate end Sindbad Meresõitjaks, ja nüüd selgub päeval, mil te tõstate jala Pariisi, et teilgi on meie ekstsentriliste pariislaste suurim voorus või suurim pahe, ühesõnaga, te pakute üle pahedega, mida teil ei ole, ja varjate voorusi, mis teil on!”
“Kallis vikont,” ütles Monte-Cristo, “ma ei näe minu poolt öeldus või tehtus kõigevähematki, mis õigustaks teie või nende härrade kiidukõnet minu aadressil. Teie ei olnud mulle võõras, ma tundsin teid, sest olin loovutanud teile kaks tuba, te käisite minu juures hommikueinel, me vaatasime koos maske via del Corsol, me vaatasime ühest Piazza del Popolo aknast hukkamist, mis avaldas teile nii sügavat muljet, et teil peaaegu halb hakkas. Ja nüüd ma küsin kõigi siinviibivate härrade käest, kas ma võisin jätta oma külalise nende kohutavate röövlite kätte, nagu teie neid nimetate? Pealegi, mul oli teatavasti tagamõte teie päästmisega, tahtsin kasutada teie abi, et pääseda Pariisi salongidesse, kui ma peaksin Prantsusmaale tulema. Mõne aja vältel te võisite seda kavatsust pidada ebamääraseks ja mööduvaks, aga täna. näete isegi, on see kõige puhtam reaalsus, millele te peate alluma. kui ei taha osutuda sõnamurdjaks.”
“Ma pean oma sõna,” ütles Morcerf. “Aga ma kardan, et teid ootab suur pettumus, kallis krahv, te olete ju harjunud vaheldusrikaste maastikega, värvikate sündmustega, fantastilise silmapiiriga. Meie juures ei leia te pisimatki episoodi seda laadi sündmustest, millega te oma seiklusrohkes elus harjunud olete. Meie Chimborazo on Montmartre, meie Himaalaja on Mont Valerien, meie Suur kõrb on Grenelle’i tasandik, kus ka puuritakse arteesiakaevu, et karavanid vett saaksid. Ka meil on vargaid, isegi palju, kuigi mitte nii palju, kui räägitakse, aga need vargad kardavad kaugelt rohkem tühist nuhki kui mõnda suurt isandat. Lõpuks, Prantsusmaa on nii proosaline maa ja Pariis nii kõrgelt tsiviliseeritud, et te ei leia isegi siis, kui otsite, meie kaheksakümnes viies departemangus, ma ütlen kaheksakümnes viies departemangus, sest ma jätan Korsika Prantsusmaast välja, te ei leia meie kaheksakümnes viies departemangus ühtegi mäge, millel poleks telegraafi ja ühtegi pisut hämaramat koobast, kuhu mõni politseikomissar poleks gaasilaternat pannud. Niisiis saan ma teile osutada vaid ühe teene, kallis krahv, ja selleks annan ma ennast teie käsutusse – ma esitlen teid kõikjal või, mõistagi, lasen seda teha oma sõpradel. Tegelikult, muide, ei vaja te selleks mitte kedagi. Teie nime, varanduse ja mõistusega inimene (Monte-Cristo kummardas kerge iroonilise muigega) esitleb ennast igal pool ise ja teda võetakse kõikjal hästi vastu. Nii et praktiliselt võin ma teile kasulik olla vaid ühes küsimuses. Kui minu Pariisi-elu teatav tundmine, mõningad kogemused mugavuse alal, mõningad teadmised meie äridest ja turgudest võiksid teile kasulikud olla, olen ma teie käsutuses, et aidata teil leida sobivat eluaset. Ma ei söanda teile teha ettepanekut jagada minu elupaika, nagu mina teie oma Roomas jagasin, sest mina ei jutlusta egoismi, vaid ma olen tõeline egoist. Minu juures ei peaks vastu isegi ükski vari, vahest ehk ainult mõne naise vari.”
“Ohoo!” hüüatas krahv. “See on ju lausa abielumehe tagasihoidlikkus. õigus jah, te ju rääkisite mulle Roomas mingitest abieluplaanidest. Kas ma võin teid õnnitleda eelseisva õnne puhul?”
“Kõik on ikka veel plaanide järgus, härra krahv.”
“Plaan ei ole veel midagi kindlat,” sõnas Debray.
“Siiski!” ütles Morcerf. “Mu isa tahab seda ja ma loodan teile varsti esitleda kui mitte oma abikaasat, siis vähemasti tulevast abikaasat: preili Eugénie Danglars’i.”
“Eugénie Danglars!” kordas Monte-Cristo. “Oodake, kas tema isa pole parun Danglars?”
“Seda
Talunaine, taluneiu (it. k.).