Vaenlane. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
siis?”
„Öelge teie,” kostsin ma. „Pakkuge mõni põhjus, mida ma ei oleks kaalunud, ja ma annan teie ületoomisele oma soovituse.”
„Te ei saa. Te ei ole mu ülemus.”
„Võib-olla olen,” ütlesin. „Vähemalt sel nädalal.”
„Miks te üldse siin olete? Kas on midagi juhtunud, mida ma peaksin teadma?”
„Ma ei tea, miks ma siin olen,” ütlesin ma. „Sain käsu. Rohkem ma ei tea.”
„Oletegi päriselt major?”
„Viimati kui kontrollisin, olin.”
„Ma mõtlesin, et saja kümnenda uurijad on tavaliselt allohvitserid. Kes töötavad erariides või maskeerunult.”
„Tavaliselt ongi.”
„Miks siis saata siia teid, kui võiks saata mõne allohvitseri, kellele on majorimunder selga pandud?”
„Hea küsimus,” ütlesin ma. „Võib-olla mul õnnestub kunagi välja uurida.”
„Kas ma tohin küsida, mis käsu te saite?”
„Määratud ajutiselt Fort Birdi sõjaväepolitsei ülema asetäitjaks.”
„Ja politseiülemat ei ole,” ütles ta.
„Ma tean,” laususin. „Märkasin isegi. Ta viidi üle samal päeval, kui mina siia jõudsin. Samuti ajutiselt.”
„Nii et te oletegi ülema kohusetäitja.”
„Nagu ma ütlesin.”
„Sõjaväepolitsei ülema amet ei ole eriosakonna mehe töö,” ütles ta.
„Küll ma oma osa välja mängin,” ütlesin ma. „Alustasin tavalise armeevõmmina nagu teiegi.”
Summer ei kostnud midagi. Lihtsalt sõitis.
„Kramer,” ütlesin ma. „Miks pidi ta tegema kuuesajamiilise haagi? Kaksteist tundi sõitu tema käsutuses olevast kahekümnest. Vaid selleks, et kulutada viisteist dollarit toale ja kakskümmend prostituudile?”
„Mis tähtsust sel on? Südamerabandus on südamerabandus, kas pole? Tähendab, kas selles osas oli mingeid kahtlusi?”
Raputasin pead. „Walter Reedis tehti juba lahkamine.”
„Järelikult pole eriti oluline, kus või kunas see juhtus.”
„Tema portfell on kadunud.”
„Või nii,” ütles Summer.
Nägin, kuidas ta mõttesse jäi. Tema alumised silmalaud kerkisid pisut.
„Kuidas te teate, et tal oli portfell?” küsis ta.
„Ma ei teagi. Aga kas te olete kunagi näinud kindralit, kes sõidaks konverentsile ilma portfellita?”
„Ei,” möönis ta. „Ja te arvate, et prostituut jooksis sellega minema?”
Noogutasin. „See on praegu minu tööhüpotees.”
„Järelikult tuleb prostituut üles leida.”
„Kes ta oli?”
Summeri silmalaud võbelesid taas.
„Pole oluline,” ütles ta.
Noogutasin uuesti. „Täpselt.”
„On neli võimalikku põhjust, miks Kramer Washingtoni ei jäänud,” lausus Summer. „Esiteks reisis ta võib-olla koos teiste ohvitseridega ja ei tahtnud ennast piinlikku olukorda panna, tellides oma tuppa lõbutüdruku. Kolleegid oleksid võinud viimast näha koridoris või kuulda midagi läbi seina. Niisiis mõtles ta välja mingi vabanduse ja läks mujale. Teiseks, isegi kui ta reisis üksi, võis tal olla kaitseministeeriumi reisivautšer ja ta kartis paranoiliselt, et administraator märkab tüdrukut ning helistab Washington Posti. Selliseid asju juhtub. Järelikult eelistas ta maksta sularahas mingis anonüümses motellis. Kolmandaks, isegi kui tal polnud valitsuse reisivautšerit, võis ta ise olla suurlinna hotellis hästituntud külaline või vana tuttav. Nii et ka sel juhul otsinuks ta anonüümsust kuskil väljaspool linna. Või neljandaks, tema seksuaalsed huvid väljusid neist raamidest, mida suudavad rahuldada Washingtoni telefoniraamatu kollased leheküljed, mistõttu ta pidi sõitma kusagile, kus ta võis olla kindel, et saab, mida tahab.”
„Aga?”
„Esimene, teine ja kolmas põhjus oleksid kõrvaldatavad kümneviieteist miili kaugusele sõites, võib-olla vähemgi. Kakssada üheksakümmend kaheksa on absoluutselt üleliia. Ja ehkki ma usun, et leidub seksuaalseid sättumusi, mida isegi Washingtonis ei ole võimalik rahuldada, on mul raske uskuda, et neid saab rahuldada kuskil Põhja-Carolina kolkas, ja kui saabki, siis maksaks see kaugelt rohkem kui kakskümmend dollarit – ükskõik kus see siis lõpuks õnnestub.”
„Ja miks ta siis selle kuuesajamiilise ringi ette võttis?”
Leitnant ei vastanud. Lihtsalt sõitis ja mõtles. Sulgesin silmad. Hoidsin neid kinni umbes kolmekümne viie miili jagu.
„Ta tundis seda tüdrukut,” ütles Summer.
Avasin silmad. „Kuidas?”
„Mõnel mehel on lemmikud. Võib-olla kohtusid nad kunagi ammu. Kiindus temasse omal kombel. Nii võib juhtuda. See võib olla peaaegu armastus.”
„Kus ta temaga kohtuda võis?”
„Sealsamas.”
„Birdis on ainult jalavägi. Tema on soomusvägedes.”
„Võib-olla olid neil ühisõppused. Peaksite kontrollima.”
Ma ei öelnud midagi. Soomusväed ja jalavägi teevad ilmast ilma ühisõppusi. Kuid neid korraldatakse seal, kus on tankid, mitte seal, kus on jalavägi. Mehi on palju lihtsam üle mandri vedada kui tanke.
„Või kohtas ta teda Irwinis,” jätkas Summer. „Kalifornias. Võibolla tüdruk töötas Irwinis, kuid pidi mingil põhjusel Kaliforniast lahkuma, kuid kuna talle meeldis tegutseda sõjaväebaasi juures, siis kolis ta Fort Birdi lähedale.”
„Millisele lõbunaisele meeldiks töötada sõjaväebaasi lähedal?”
„Sellisele, keda huvitab raha. Nagu neid kõiki, ma oletan. Sõjaväebaasid toetavad kohalikku ettevõtlust väga mitmel moel.”
Ma ei öelnud midagi.
„Või töötas ta alati Birdis, kuid järgnes tookord, kui neid ühisõppusi peeti, jalaväele Irwinisse. Sellised õppused võivad kesta mitu kuud. Pole ju mõtet kodus passida, kui kundesid ei ole.”
„Mis oleks kõige tõenäolisem?” küsisin ma.
„Et nad kohtusid Kalifornias,” kostis Summer. „Kramer käis aastaid aeg-ajalt Irwinis. Siis kolis tüdruk Põhja-Carolinasse, kuid mees igatses teda ikka nõndapalju, et alati, kui Washingtoni sattus, tema juurest läbi sõita.”
„Aga kahekümne dollari eest ei saa midagi erilist.”
„Võib-olla ta ei vajanudki midagi erilist.”
„Me võiks leselt küsida.”
Summer muigas. „Võib-olla see naine lihtsalt meeldis talle. Võib-olla nägi too selleks ka vaeva. Lõbunaised oskavad meeldida. Ja kõige rohkem meeldivad neile kindlad kunded. Neile on kõik palju turvalisem, kui nad meest juba tunnevad.”
Panin silmad uuesti kinni.
„Kuis siis on?” küsis Summer. „Kas ma pakkusin välja midagi, millele te ise ei ole mõelnud?”
„Ei,” kostsin ma.
Jäin magama enne, kui me osariigist välja jõudsime, ja ärkasin ligemale nelja tunni pärast, kui Summer võttis liiga kiirelt Green Valley mahapööret. Mu pea veeres paremale ja kolksas vastu klaasi.
„Vabandust,” ütles ta. „Te peaksite uurima Krameri