Karista ja lase surra. Mats OlssonЧитать онлайн книгу.
ei näinud hoopi, aga ilmselt koondas ta sellesse kogu oma jõu ja parem rusikas tabas otse mu nina. See ei olnudki eriti kõva hoop, kuid tuli nii ootamatult, et ma vaarusin tahapoole, komistasin vaibaääre taha ja lõin enne pikali lendamist pea vastu diivanilaua serva, nii et tuletõrjuja kiivri üle oli mul sel hetkel tõeliselt hea meel.
Ma lõpetasin poksiga tegelemise, sest mul hakkab nina väga kergesti verd jooksma, niisiis katsusin käega nina, et kontrollida, kas see, mis sealt voolab, ei ole veri.
„Välja!” karjus Ulrika Palmgren. „Sa oled haige, kuuled või? See kõik on haige! Ebanormaalne!”
Upitasin end jalule, mind ei ajanud segadusse niivõrd rusikahoop kui tema käitumine, ma arvasin, et oleme siin just sellel põhjusel, ja me olime sellest ju rääkinud, vahetanud meile, valmistunud mitu kuud, ning ma ei saanud mitte millestki aru. Aga ma taipan, kui minu isik pole soovitud, niisiis võtsin kitarrikohvri ja mantli ning läksin uksest välja, mille ta läbi trepikoja kajava pauguga minu järel kinni tõmbas. Ootasin lifti, kui ta ukse uuesti lahti lõi ja karjus:
„Kiiver, kavatsed sa kiivri pihta panna või? See maksis internetis kolmsada seitsekümmend viis krooni.”
Ta sai oma kiivri, tõmbas ukse taas kinni ja ma uskusin, et sellega kadus Ulrika Palmgren minu elust.
Erakorralise meditsiini osakondade vältimine on hea reegel. Eeskätt reede õhtuti.
Malmö haigla ei näinud välja samasugune nagu mu lapsepõlves, nüüd koosnes see suurte klaasakendega moodsatest ehitistest, kuid EMO on EMO, ja ma istusin seal kaks tundi koos peksa saanud noorte meeste ja naiste, purjus teismeliste ja ennast puruks kukkunute hordidega, enne kui üks noor õde mulle halastas, mu nina katsus, sõõrmed vatti täis toppis ja haava kulmu kohal kinni plaasterdas. Nähtavasti oli haav tekkinud liblikaga sõrmusest.
„Mis sinuga juhtus? Oled päris kõva paugu saanud,” ütles õde.
„Jooksin hotellis kogemata WC-ukse vastu,” vastasin ma.
„Oled sa muusik?” küsis ta ja osutas kitarrikohvrile. „Kas pidid täna kuskil esinema?”
„Jah, oli selline mõte küll, aga see jäi ära.”
Teised ootajad vajasid rohkem abi kui mina, ja mul oli piinlik, et ma sinna üldse läksingi, aga ma olin siiski rahul, kui noor õde leidis, et ninaluu on terve.
Ma läksin mööda Bergsgatanit linna poole tagasi, saamata õieti aru, mis oli juhtunud või millesse ma olen ennast mässinud. Kell oli üksteist läbi, kui ma rokiklubist KB möödusin, publik oli juba vahetunud ja disko pihta hakanud, aga ma nägi uksel käsitsi kirjutatud sedelit:
Tommy Sandell
Haigestumise tõttu jääb kontsert ära
See ei üllatanud mind.
4. peatükk
Malmö
Oktoober
Mitte kusagil mujal ei ole vihm nii petlik kui Malmös, ja säärasel räpasel, külmal ning rõskel sügisõhtul nagu tookord võib linna ja selle elanikke kummitada õige kummalisevõitu vihm, midagi seenevihma ja ülikõrge õhuniiskuse vahepealset.
Seda vihma pole olemas, vihmapiisku pole näha, kui seda ilmafenomeni üldse vihmaks saab nimetada, kuid kui piisavalt kaua väljas olla, siis on riided järsku märjad, ilma et oleks mingit sadu tajunudki. Täpselt sellisel õhtul, natuke aega pärast keskööd, seisin ma Larochegatanil, munakividega sillutatud maalilise Lilla Torgi väljaku ääres, mille keskel seisis suur tobe lambisirm, ja vaatasin väikese plaadi- ning koomiksipoe vaateakent ja oma nina peegeldust sellel. Kui käega üle suu tõmbasin, sai käsi veriseks, kui käe läbi juuste tõmbasin, sai see märjaks.
Märg ja verine – kõlab nagu jutustus minu elust.
Ninasõõrmed olid vatti täis, üle nina laius kümnesentimeetrine plaaster. Ninaluu ei olnud murdunud, aga nina oli turses, ja ühe kulmu kohal oli väike kinniteibitud haav. Haavast verd enam ei tilkunud, kuid ninast nirises seda ikka veel, ja varem nii valge vatt oli nüüd punane.
Mul oli küll ilus ülikond ja suhteliselt stiilne, jaapani disainiga pikk mantel, kuid mu välimus oli üsna jabur.
Saapad lasid vett läbi ja sokid olid niisked, aga käe otsas oli mul eritellimusel valmistatud kitarrikohver, kus olid mu parimad riided ja vaibaklopits.
Sellest hoolimata oli mu välimus jabur.
Mingil põhjusel oli vaateaknal üks Michael Jacksoni „Bad’i” eksemplar, säärased veidi paremat sorti teise ringi poed on tavaliselt suunatud traditsioonilise, soovitatavalt kuuekümnendate aastate roki austajatele.
Tänane õhtu oli katastroof.
Kes-ken-du … ma pean keskenduma.
Mu radar polnud mind kunagi petnud ja kui selles nüüd ühtegi hoiatuslampi ei süttinud, pidi viga olema võrgus.
Mul pole midagi interneti vastu, aga see ei suuda iialgi asendada inimlikku kontakti, impulssi või isegi ootamatut pilku.
Inimestega ei tohiks netis tutvuda, sest seal ei ole võimalik neid tundma õppida.
Selles mõttes on internet bluff.
Oli kõle novembriõhtu ja tänavad ebatavaliselt inimtühjad, kuigi kohvikute väliterrassidel, mis pärast suitsetamise keelamist olid ühtäkki aasta ringi atraktiivsed, oli üsna palju inimesi. Raskem oli aga leppida sellega, et vanast turuhallist oli saanud restoran Thank God it’s Friday.
Hotelli fuajee oli tühi, ma ei näinud vastuvõtulauas kedagi ja sõitsin liftiga oma korrusele. Mööda koridori oma toa poole suundudes märkasin ühte irvakil ust, aga ma läksin tuppa, panin kitarrikohvri käest ja uurisin vannitoapeeglist oma nägu. Vahetasin särgi, pühkisin lõualt ja kaelalt vere ära, istusin tugitooli ja hakkasin telekakanaleid läbi klõpsima. Bruce Springsteen kirjutas kunagi loo viiekümne seitsmest telekakanalist, kust ühestki pole midagi vaadata. Sõnad vastasid iga aastaga üha rohkem tõele.
Kaugjuhtimispult ja telekas olid nii moodsad, et mul tuli vastuvõttu helistada ja küsida, kuidas aparaati välja lülitada. Seejärel tegin ukse lahti ja vaatasin koridori. Põiki üle koridori oleva toa ust polnud ikka veel kinni pandud.
Ma olen nii uudishimulik.
See on omadus, mis on toonud kaasa niihästi head kui ka halba, enamasti oli mul töös sellest palju kasu, ja lõpuks ma lihtsalt pidin välja minema ja teise tuppa piiluma, sest … ma ei tea, keegi oli võib-olla välja läinud ja unustanud ukse kinni lükata, ja niimoodi on ju kellel tahes lihtne sinna sisse astuda ja midagi varastada. Kõikidel ustel olid automaatsed lukusulgurid, kuid see siin nähtavasti ei toiminud korralikult ja uks oli irvakil, sest lukukeel takistas selle sulgumist. Ukselingi küljes rippus Palun-mitte-häirida-silt.
Toas põles tuli. Seest oli kosta norskamist, mitte kõva norinat, vaid korrapäratut, vesist ja lurisevat joodikunorskamist.
Ma oleksin võinud ukse kinni lüüa ja oma tuppa tagasi minna, kuid selle asemel tegin ma selle ettevaatlikult lahti ja astusin sisse.
Tuba nägi välja täpselt samasugune nagu minu oma. Ühe seina ääres oli suur ja lai voodi, tumedast puust riidekapp, baarikapi kohal keeruka hingeeluga telekas, kaks akent, millele olid kardinad ette tõmmatud, ja kaks valge kattega tugitooli.
Siin oli pidutsetud.
Põrandal oli umbes kakskümmend tühja õllepurki läbisegi klaasikildude ja kommikottidega. Haises vana alkoholi, maha aetud õlle ja veel millegi järele, millele ma parema meelega ei tahtnud mõeldagi.
Mees, kes kõvasti norskas ja joobnult hingeldas, oli Tommy Sandell.
Ta lamas voodis paremal, akna pool.
Tema kõrval lamas naine. Ma ei taibanud, kuidas ta saab magada, kui Tommy Sandell nii hirmsasti norskab. Naine oli teki all, tundus, et tal on riided seljas.
See polnud sama naine, keda Tommy Sandell Bastardis oli emmanud.
Naine oli selili,