Politsei. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.

      I OSA

      Eellugu

      See põõnas seal ukse taga.

      Nurgakapi sisemusest õhkus vana puidu, püssirohujääkide ja relvaõli lõhna. Kui päike toaaknast sisse paistis, langes lukuaugust kappi liivakellakujuline valguslaik, ja kui päike juhtus olema täpselt õige nurga all, läikis püstol kapi keskmiselt riiulilt tuhmilt vastu.

      Püstol oli vene Odessa, märksa tuntuma Stetškini püstoli koopia.

      Relv oli elanud hulkurielu, rännanud Leedu kulakutega Siberisse, kolinud ühest Lõuna-Siberi kriminaalide peakorterist teise, kuulunud ühele atamanile, kasakapealikule, kelle politsei tappis, kui tal seesama Odessa pihus oli, ning sattunud lõpuks Nižni Tagili relvakollektsionäärist vangladirektori koju. Norrasse oli selle näotult rohmaka automaatpüstoli toonud Rudolf Assajev, kes jõudis enne ärakadumist kehtestada endale ainuõiguse kaubelda Oslo narkoturul heroiinitaolise opioidiga, mida nimetati violiiniks. Relv oli endiselt sessamas linnas, täpsemini Holmenkollveienil Rakel Fauke pool kodus. Odessa pidemesse läks kakskümmend üheksamillimeetrist padrunit – sama kaliiber, mis Makarovil – ja ta laskis nii üksiklaskude kui ka valangutega. Pidemes oli alles kaksteist padrunit.

      Kolmest kuulist, mis olid lastud Kosovo albaanlaste, konkureerivate narkodiilerite poole, tabas ainult üks.

      Kaks järgmist lasku olid tapnud Gusto Hansseni, noore varga ja narkodiileri, kes oli pannud pihta Assajevi raha ja narkootikumid.

      Püstol lõhnas ikka veel viimase kolme lasu järele, mis olid tabanud pähe ja rinda endist politseinikku Harry Holet, kui ta tollesama Gusto Hansseni tapmist uuris. Ja sündmuspaik oli olnud sama, Hausmanns gate 92.

      Politsei ei olnud Gusto juhtumit veel lahendanud ja kaheksateistaastane poiss, kes algul vahistati, päästeti vabaks. Muu hulgas sellepärast, et mõrvarelva ei õnnestunud leida ega teda sellega siduda. Poisi nimi oli Oleg Fauke ja ta võpatas igal ööl ärkvele, vahtis pimedusse ja kuulis kõrvus laske. Mitte neid, millega ta Gusto tappis, vaid teisi. Neid laske, mis ta oli tulistanud politseiniku pihta, kes oli talle lapsepõlves olnud isa eest. Kellest ta kunagi oli unistanud, et ta abielluks tema ema Rakeliga. See oli Harry Hole. Tema pilk põles Olegi ees pimeduses, ja poiss mõtles püstolile, mis oli taamal nurgakapis, ja lootis, et ei näe seda enam iial. Et seda keegi enam ei näe. Lootis, et see põõnab igavest und.

      Ta põõnas seal ukse taga.

      Valve all haiglapalat lõhnas ravimite ja värvi järele. Mehe kõrval registreeris monitor tema südamelööke.

      Oslo raekojas resideeruv linnavolikogu sotsiaalnõunik Isabelle Skøyen ja vastne politseiprefekt Mikael Bellman lootsid, et ei näe teda enam iial.

      Et keegi ei näe teda enam.

      Et ta põõnab igavest und.

      1. PEATÜKK

      Oli olnud pikk ja soe septembripäev, mille valgus muundas Oslofjordi sulahõbedaks ja pani hõõguma lauged oosid, mis olid juba esimestes sügisvärvides. Oli niisugune päev, mis sundis oslolasi tõotama, et nad ei koli sellest linnast iial ära. Päike hakkas laskuma Ullerni taha ja selle viimased kiired hellitasid maastikku, madalaid ilutuid üürimaju, mis andsid tunnistust linna tagasihoidlikust päritolust, hirmkalleid katusekortereid, mille terrassid vestsid naftamuinasjuttu, mis oli teinud riigi üleöö maailma rikkaimaks, ja narkareid, kes redutasid ülal Stensparkenis selles väikeses hästitoimivas linnas, kus esines rohkem narkosurmi kui kaheksa korda suuremates Euroopa linnades. Hellitasid aedu, mille batuute ümbritses turvavõrk ja millel lapsed ei hüpanud rohkem kui kolmekesi, nagu ohutuseeskirjad ette nägid. Ning oose ja metsi, mis piirasid ühelt poolt niinimetatud Oslo katelt. Päike ei raatsinud linnal minna lasta, vaid sirutas oma kiirenäpud pikaks nagu lõputul hüvastijätul läbi rongiakna.

      Päev oli alanud külma õhu, selge taeva ja kaleda valgusega, mis meenutas operatsioonisaali prožektoreid. Päeva peale temperatuur tõusis, taevas omandas sügavama sina ja õhk sõbraliku tekstuuri, mis tegi septembrist aasta võrratuima kuu. Ning kui saabus mahe ja diskreetne õhtuhämarus, lõhnasid Maridalsvannet’ kaldanõlvade eramurajoonid õunte ja päikesekuuma kuusemetsa järele.

      Erlend Vennesla lähenes viimasele tõusuharjale. Ta tundis juba piimhapet, kuid keskendus sellele, et klotspedaalidele õigesti ülalt alla vajutada, nii et põlved hoiaksid sissepoole. Sest õige tehnika oli väga tähtis. Eriti kui ära väsisid ja ajul tekkis soov asendit muuta, et koormata vähem väsinud, aga ka vähem arenenud lihaskonda. Ta tundis, kuidas jäik jalgrattaraam võttis vastu ja kasutas ära pisimagi jõuraasu, mille ta sellesse väntas, kuidas kiirus kasvas, kui ta käigu raskema vastu vahetas ja raami kohale püsti tõusis, püüdes hoida ühtlast pedaalimissagedust, umbes üheksakümmend pööret minutis. Ta heitis pilgu pulsikellale. Sada kuuskümmend kaheksa. Ta suunas laubalambi GPS-i ekraanile, mille oli kinnitanud juhtraua külge. See näitas Oslo ja selle ümbruse detailkaarti. Ratas ja lisavarustus olid maksnud rohkem, kui äsja pensionile jäänud mõrvauurija oleks kulutada tohtinud. Aga nüüd, kus elul oli talle muud pakkuda, tuli katsuda heas vormis püsida.

      Tunduvalt vähem pakkuda, kui aus olla.

      Piimhape kõrvetas reites ja säärtes. Tegi haiget, aga samal ajal oli kui imeline lubadus, mis tõotas enamat. Endorfiinipidu. Valutavaid lihaseid. Puhast südametunnistust. Ja õlut naise seltsis rõdul, kui pärast päikeseloojakut liiga jahedaks ei lähe.

      Ja korraga oligi ta mäeharjal. Tee muutus tasaseks ja tema ees laius Maridalsvannet. Ta vähendas kiirust. Ta oli nüüd maal. See oli absurdne, et pärast veerandtunnist kõva sõtkumist ühe Euroopa pealinna südamest siia mäeharjale ümbritsesid teda ühtäkki talud, põllud ja tihe mets, kus jalgrajad looklesid õhtuhämarusse. Higi pani peanaha kihelema Belli söekarva jalgrattakiivri all, mis oli juba üksipäini maksnud sama palju nagu lasteratas, mille ta oli kuuendaks sünnipäevaks ostnud oma lapselapsele, Line Mariele. Aga Erlend Vennesla jättis jalgrattakiivri pähe. Suurema osa surmaga lõppenud jalgrattaõnnetuste puhul oli tegemist peavigastustega.

      Ta vaatas pulsikella. Sada seitsekümmend viis. Sada seitsekümmend kaks. Väike armas tuulepahvak kandis alt linnast kaugeid hõiskeid. Küllap Ullevaali staadionilt, kus toimusid täna õhtul maavõistlused. Slovakkia või Sloveeniaga. Erlend Vennesla kujutas pilguks ette, et hõisatakse temale. Sellest oli juba jupp aega, kui talle viimati aplodeeriti. Viimane kord oli nähtavasti kripos Brynis, kui ta pensionile saadeti. Vahukooretort, kõne ülemuselt Mikael Bellmanilt, kes oli sestsaadik kindlalt politseiprefekti ametikoha poole tüürinud. Ja Erlend oli aplausi vastu võtnud, neile otsa vaadanud ja tänanud ning tundnud klompi kurgus, kui oma lihtsa, lühikese ja faktidel põhineva tänukõne esitas, nagu kripo traditsioon seda ette nägi. Tal olid mõrvauurijana olnud oma tõusud ja mõõnad, aga prohmakaid oli ta vältinud. Vähemalt niipalju kui ta teadis, sest säärases asjas ei saanud kunagi surmkindel olla. Eriti tuli sellega arvestada nüüd, kus DNA-analüüsi tehnoloogia oli edasi arenenud ja politseijuhtkond vihjanud, et kavatseb seda kasutada ka mõne vana juhtumi ülevaatamiseks. Vastused. Uued vastused. Tulemused. Kuni esines lahendamata juhtumeid, oli see loomulik, aga Erlend ei saanud aru, miks pidi ressursse kulutama ka nendes juhtumites sorimiseks, mis olid ammu lõpetatud ja lahendatud.

      Pimedus oli tihenenud ja tänavavalgustitest hoolimata oleks ta äärepealt sõitnud mööda puuviidast, mis osutas metsa poole. Aga seal see oli. Täpselt, nagu ta mäletas. Ta keeras maanteelt ära ja jõudis jalgrajale, mis viis läbi pehme metsaaluse. Ta sõitis nii aeglaselt, kui ilma tasakaalu kaotamata suutis. Kiivri peale tõmmatud laubalambi valgusvihk pühkis üle jalgraja ja peatus tihedal kuusemüüril, mis piiras rada kummaltki poolt. Tema ees punusid pelglikud, tõtlikud varjud, mis väändusid ja peitu pugesid. Nii oligi ta seda ette kujutanud, kui püüdis end panna tüdruku olukorda. Kuidas too jooksis, pages, taskulamp käes, kui teda oli üle kolme päeva luku taga hoitud ja vägistatud.

      Ja kui Erlend Vennesla märkas samal hetkel valgust, mis tema ees pimeduses süttis, mõtles ta hetkeks, et see on tüdruku taskulamp, nüüd jookseb ta taas ja Erlend istub mootorrattal, mis tüdrukule järgneb ja ta kätte saab. Valgus hüples Erlendi ees sinna-tänna ning suunati seejärel otse temale. Ta peatus ja tuli rattalt maha. Suunas laubalambi pulsikellale. Juba alla saja. Pole paha.

      Ta avas lõuarihma, võttis kiivri peast ja sügas pealage. Pagan kui mõnus! Ta kustutas laubalambi, kinnitas kiivri juhtraua külge