Harold Fry uskumatu palverännak. Rachel JoyceЧитать онлайн книгу.
need aastad alkoholiga tegelnud, samal ajal kui see oli tema elus nii kohutavat rolli mänginud. Võib-olla tõmbas inimesi ligi just see, mida nad kartsid.
„Meile meeldib Dartmoor rohkem,” ütles matkamees.
„Sulle meeldib Dartmoor rohkem,” parandas tema naine.
Nad vaatasid teineteisele otsa, nagu oleksid võhivõõrad. Järgnenud pausi ajal naasis Harold oma postkaartide juurde. Ta lootis, et paar tülitsema ei hakka. Ta lootis, et tegemist pole selliste abikaasadega, kes ütlevad avalikkuse ees ohtlikke sõnu, mida kodus lausuda ei saa.
Harold mõtles jälle puhkustele Eastbourne’is. Maureen pakkis reisiks võileibu kaasa ja nad jõudsid nii vara kohale, et värav oli kinni. Harold oli neile suvedele alati mõelnud kiindumusega, kuni Maureen hiljaaegu talle ütles, et David oli elu madalseisudele vihjates öelnud, et need on niisama igavad nagu kuramuse Eastbourne. Praegu eelistasid Harold ja Maureen muidugi kodus istuda, kuid Harold oli kindel, et puhkekeskuse koha pealt naine eksis. Nad olid naernud. David oli mõne mängukaaslase leidnud. Oli veel ka see õhtu, kui ta tantsuvõistluse võitis. Poiss oli õnnelik olnud.
„Igav nagu kuramuse Eastbourne.” Maureen rõhutas seda sõna nii tugevalt, et see kõlas tema suus nagu rünnak.
Haroldi mõttekäigu katkestas naaberlauas istuv paar. Nad olid häält tõstnud. Harold tahtis minema pääseda, kuid tundus, et pole ühtegi ohutut vaikuseviivu, mil püsti tõusta ja end vabandada.
Naine, kellele meeldis Jane Austen, küsis: „Kas sa arvad, et oli tore murtud jalaga siin vangis olla?” Tema abikaasa vaatas endiselt kaarti, nagu poleks naine midagi öelnudki, ja naine rääkis endiselt, nagu mees ei eirakski teda. „Ma ei taha enam kunagi siia tulla.”
Harold soovis, et naine vait jääks. Ta soovis, et mees naerataks või naise käe pihku võtaks. Ta mõtles endale ja Maureenile ning vaikuseaastatele Fossebridge Roadi majas number 13. Kas Maureen oli kunagi tundnud kihku kõigi kuuldes nende abielu kohta selliseid tõdesid paljastada? Selline mõte polnud Haroldile kunagi varem pähe tulnud ning oli nii häiriv, et ta oli juba jalul ja suundus ukse poole. Paistis, et paar ei märganud Haroldi lahkumist.
Harold läks tagasihoidlikku külalistemajja, mis lõhnas keskkütte, keedetud linnurupskite ja õhuvärskendaja järele. Ihu oli väsimusest hell, aga kui Harold oli oma vähesed asjad lahti pakkinud ning jalgu uurinud, istus ta voodiservale ja arutas, mida edasi teha. Ta oli liiga ärevil, et magada. Allkorruselt kostsid varase õhtupooliku uudised. Küllap ka Maureen vaatab neid ja triigib samal ajal pesu. Mõnda aega istus Harold ja kuulas kuulmata, leides tröösti teadmisest, et vähemasti sel kombel on nad seotud. Ta mõtles jälle restoranis kohatud paarile ja tundis oma naise järele sellist igatsust, et ei suutnud millelegi muule mõelda. Kas miski oleks teisiti, kui tema oleks teistmoodi käitunud? Kui ta oleks vaba toa ukse lahti lükanud? Või isegi puhkusereisi tellinud ja naise välismaale viinud? Kuid naine poleks iial nõus olnud. Ta pelgas liialt, et ei saa Davidiga rääkida ja jääb ilma külaskäigust, mida ta alati ootas.
Meenus muudki. Nende esimesed abieluaastad enne Davidi sündi, kui Maureen oli Fossebridge Roadi aias köögivilju kasvatanud ja igal õhtul õllevabriku taga nurgal Haroldit oodanud. Nad läksid jala koju, mõnikord nautisid vaadet merepoolsele linnaosale või seisatasid kail ja silmitsesid laevu. Naine tegi madratsiriidest kardinad ja õmbles jääkidest endale lihtsa sirge kleidi. Maureen hakkas raamatukogus käima ja uusi retsepte otsima. Ta valmistas paja-, karri-, pasta- ja kaunviljaroogasid. Õhtusöögilauas päris ta õllevabriku meeste ja nende naiste järele, ehkki siis, kui korraldati jõulupidu, ei läinud nad kunagi kohale.
Haroldil oli meeles, kuidas Maureen talle silma jäi: punane kleit seljas, krae küljes väike iileksioks. Kui Harold silmad kinni pani, näis talle, et ta tunneb naise magusat lõhna. Nad olid aias ingveriõlut joonud ja tähti vaadanud. „Kellel on vaja teisi inimesi?” oli üks neist küsinud.
Harold nägi naist nende mähitud last tõstmas ja talle pakkumas. Ta ei lähe katki, oli naine naeratanud: „Miks sa ei taha teda sülle võtta?” Harold oli öelnud, et ema meeldib lapsele rohkem, ja võib-olla käed taskusse pistnud.
Kuidas siis ikkagi juhtus, et tõde, mis oli kord pannud naise naeratama ja pead mehe õlale toetama, muutus aastaid hiljem sellise pahameele ja raevu allikaks? „Sa ei võtnud teda kunagi sülle!” oli naine halanud, kui asjad kõige halvema pöörde võtsid. „Sa isegi ei puudutanud teda terve tema lapsepõlve jooksul kordagi!” See polnud päris tõsi ja Harold oli midagi sellist ka öelnud, ehkki põhimõtteliselt oli naisel õigus. Harold kartis omaenda poega sülle võtta. Kuid miks oli naine kunagi asjast aru saanud, aastaid hiljem aga enam mitte?
Harold mõtles, kas David läheb ema juurde, nüüd kus isa on ohutus kauguses.
Oli talumatu toas istuda, neid mõtteid mõlgutada ja nii paljut kahetseda. Harold sirutas käe vihmajopi järele. Väljas pilvehelveste kohal rippus kõver kuu. Haroldit silmates jättis erkroosade juustega naine oma amplite kastmise ja jäi vahtima, nagu näeks mees veider välja.
Harold helistas telefoniputkast Maureenile, kuid naisel polnud uudiseid ning nende jutuajamine oli lühike ja katkendlik. Vaid korra mainis naine Haroldi rännakut ja küsis, kas mees on mõelnud kaarti vaadata. Harold ütles, et kavatseb korraliku matkavarustuse osta, kui Exeteri jõuab. Suures linnas on rohkem valikut, ütles ta naisele. Ta mainis teadja moel Gore-Texi.
Maureen ütles: „Saan aru.” Hääl kõlas tuhmilt, andes mõista, et mees on hakkama saanud millegi inetuga, mida naine on kogu aeg oodanud. Järgnenud vaikuses kuulis mees naise keele laksatust vastu suulage ja neelatust. Siis ütles Maureen: „Ma oletan, et sa oled välja rehkendanud, kui palju see kõik maksma läheb.”
„Ma mõtlesin oma pensionifondi kasutada. Ma pean eelarvest kinni.”
„Saan aru,” ütles naine jälle.
„Meil polnud ju plaane.”
„Ei.”
„Niisiis on kõik korras?”
„Korras?” kordas naine, nagu poleks seda sõna kunagi varem kuulnud.
Üheks segadusehetkeks tahtis mees küsida: äkki ühineksid minuga, kuid teadis, et naine lämmatab ettepaneku vastusega „vaevalt küll”, niisiis küsis ta hoopis: „Kas sa oled sellega päri? Et ma seda teen? Et ma rändan?”
„Pean olema,” ütles Maureen ja pani siis toru ära.
Taas lahkus Harold telefoniputkast sooviga, et suudaks panna Maureeni aru saama. Kuid nad olid aastaid olnud suhetes, milles keelel pole mingit tähendust. Naisel tarvitses vaid mehe poole vaadata, ja ta kanti minevikku. Vahetati tühiseid sõnu ja need olid ohutud. Nad hõljusid selle kohal, mida ei võinud iial öelda, sest kuristik oli põhjatu ja üle selle ei võinud ulatuda ükski sild. Harold naasis oma ajutisse tuppa ja loputas rõivaid. Ta kujutles nende eraldi voodeid Fossebridge Roadi majas number 13 ja arutas, millal õieti oli naine lakanud suud avamast, kui nad suudlesid. Kas enne või pärast?
Harold ärkas koidikul, üllatunud ja tänulik, et saab kõndida, kuid seekord oli ta väsinud. Tuba oli liiga soojaks köetud ja öö oli tundunud pikk ja lämbe. Harold tundis paratamatult, et ehkki Maureen polnud seda välja öelnud, oli see, mida ta pensionifondi suhtes mõista andis, õige. Harold ei tohiks seda naise heakskiiduta ainuüksi enda peale kulutada.
Ehkki jumal teab, et tükk aega oli möödunud sellest, kui ta viimati millegagi naisele muljet avaldada tahtis.
Buckfastist kõndis Harold mööda teed B3352 läbi Ashburtoni ja jäi Heathfieldi ööbima. Ta möödus teistest matkajatest ning nad vestlesid põgusalt, kiitsid maastiku ilu ja saabuvat suve, enne kui üksteisega hüvasti jätsid ja oma teed läksid. Harold pööras käänakutel, järgis küngaste kontuure, tema rajaks oli alati tee tema ees. Vareseid pudenes tiibade vihinal puudelt. Hekist sööstis välja noor hirv. Autod ilmusid mürinal ei tea kust ja kadusid. Väravate taga olid koerad ja Harold nägi mitut mäkra otsekui karvast vajutist rentslis lebamas. Kirsipuu oli õieehtes ja kui tõusis tuul, pudenes sellelt õielehti nagu konfette. Harold oli üllatuseks valmis, ükskõik mis kuju see ka ei pidanud võtma. Selline vabadus oli haruldane.
„Ma