Harold Fry uskumatu palverännak. Rachel JoyceЧитать онлайн книгу.
ja nendeks olid muutunud ka tema jalad. Ainult et aeg-ajalt kõndisid sõnad teises järjekorras ja Harold taipas kohkumusega, et tema peas kõlab „ei sure sa” või „ei sa sure” või isegi lihtsalt „ei, ei, ei”. Taevas tema pea kohal oli seesama, mis kummus Queenie Hennessy kohal, ja ta teadis üha kindlamalt, et naine on kuulnud, mida ta teeb, ning ootab. Harold teadis, et ta jõuab Berwickisse, ja et tuleb vaid jalg jala ette asetada. Ettevõtmise lihtsus tegi rõõmu. Kui Harold edasi astub, jõuab ta mõistagi kohale.
Maastik püsis vagusi, seda katkestas vaid liiklus, mis mööda vuhisedes lehed kahisema pani. See heli suutis Haroldit peaaegu veenda, nagu oleks ta jälle mere ääres. Harold tabas end meenutamast mälestust, mille esilemanamist ta polnud tähele pannud.
Kui David oli kuueaastane, olid nad Banthami randa läinud ja poiss oli hakanud mere poole ujuma. Maureen oli hüüdnud: „David! Tule tagasi! Tule kohe tagasi!” Ent mida tungivamalt ta hüüdis, seda väiksemaks jäi poisikese pea. Harold oli naisele veepiirini järgnenud ja seisatanud, et kingapaelad lahti teha. Ta pidi just kingad jalast võtma, kui rannavalvur T-särki seljast rebides ja seda järelmõtte ajel selja taha visates mööda tormas. Mees oli vööni merre kahlanud ja siis üleni vette viskunud, laineid lõigates, kuni jõudis lapseni. Ta oli Davidi süles kaldale kandnud. Poisi ribid tungisid esile nagu sõrmed ja tema huuled olid sinakad. „Tal vedas,” ütles rannavalvur. Ta pöördus Maureeni, mitte tema mehe poole. Harold taganes paar sammu. „Seal on tugev hoovus.” Mehe valged puldankingad läikisid päikesevalguses märjalt.
Ja Maureen polnud seda kunagi öelnud, aga Harold teadis, mida ta mõtleb, sest tema mõtles sedasama: miks oli ta kingapaeltega jännanud, kui tema ainus poeg oli uppumisohus?
Aastaid hiljem oli Harold Davidilt küsinud: „Miks sa edasi ujusid? Sel päeval rannas. Kas sa ei kuulnud meie hüüdeid?”
Küllap oli David siis nooruke teismeline. Ta oli Haroldile otsa vaadanud oma ilusate pruunide silmadega, mis kuulusid pooleldi poisile, pooleldi mehele, ja õlgu kehitanud. „Ma ei tea. Ma olin juba omadega perses. Paistis, et sinna jääda on lihtsam kui tagasi tulla. Harold oli öelnud, et oleks kena mitte ropendada, iseäranis ema kuuldes, ja David oli öelnud midagi sellist nagu „tõmba uttu”.
Harold juurdles, miks ta seda kõike meenutab. Tema ainus laps pageb ujudes vette ja käsib tal aastaid hiljem uttu tõmmata. Pildid ilmusid vaimusilma ette ühtse tervikuna, nagu kuuluksid ühte ja samasse hetke; valgustäpid langesid merre nagu vihm, sellal kui David silmitses Haroldit pineva pilguga, mis näis hävitav. Harold oli kartnud; selline oli tõde. Ta oli kingapaelad lahti teinud hirmu pärast, et kui ettekäändeid enam pole, ei suuda ta poega päästa. Ja mis veelgi hullem – seda teadsid nad kõik: Harold, Maureen, rannavalvur, isegi David. Harold sundis jalgu edasi liikuma.
Ta kartis, et tuleb veel midagi. Kujutlused ja mõtted, mis öösiti tema vaimu koormasid ning teda ärkvel hoidsid. Aastaid hiljem oli Maureen teda süüdistanud, et ta oleks nende poja äärepealt ära uputanud.
Tee kulges tihedate hekikoridoride vahel ning pragudest ja lõhedest immitses valgust. Värsked võsud kerkisid mullastest pervedest otsekui odad. Kaugel lõi kell kolm. Aeg möödus. Harold liigutas jalgu kiiremini.
Harold tajus, et suu on kuiv. Ta püüdis veeklaasi mitte ette kujutada, aga nüüd, kus tema vaim oli selle kujutluspildi juba sünnitanud, tundis suu ka vedeliku jahedust ja maitset ning keha läks seda ihates nõrgaks. Harold sammus väga ettevaatlikult, püüdes tasakaalustada maapinda, mis tema jalge all kaldus. Mitu autot aeglustas käiku, kuid ta viipas, et need edasi sõidaksid, sest ta ei vajanud võõraste tähelepanu. Iga hingetõmme näis liiga nurgeline, et tema rinna avaustest läbi mahtuda. Polnud muud valikut kui peatuda esimese maja juures, milleni ta jõudis. Harold pani raudvärava kinni ja lootis, et majapidamises pole koeri.
Maja tellised olid uued ja hallid; igihaljas hekk oli karmilt pügatud nagu müür. Tulbid kasvasid ninakate rividena peenardes, kus polnud umbrohtu. Maja otsas oli pesunöör: mitu suurt särki, püksid, seelikud ja naisterahva rinnahoidja. Harold pööras pilgu kõrvale, tahtmata näha asju, mida ta poleks näha tohtinud. Teismelisena oli ta tihti vaadanud tädide kuivama riputatud korsette, rinnahoidjaid, tugipükse ja sukki. Siis taipas ta esimest korda, et naiste maailm varjab saladusi, mida ta tahab teada. Ta helistas maja uksekella ja toetus vastu seina.
Avama tulnud naisterahval venis nägu pikaks. Harold oleks tahtnud teda rahustada, et ärgu muretsegu, kuid tundis, nagu oleks tema sisemus täiesti õõnes. Ta suutis vaevu keelt liigutada. Naine ruttas talle juua tooma, ja kui Harold klaasi võttis, värisesid tal käed. Jäävesi rullus üle hammaste, igemete, suulae, ja voolas kurku. Harold oleks võinud mõnust nutma puhkeda.
„Kas te olete kindel, et teiega on kõik korras?” küsis naine, kui oli talle teise klaasitäie toonud ja ta oli ka selle kummutanud. Naine oli tüse, seljas volditud kleit; sünnitaja puusad, oleks Maureen öelnud. Tema nägu oli nii parkunud, et näis, nagu oleks ta vastu vahtimist saanud. „Kas te tahate puhata?”
Harold kinnitas, et tunneb end paremini. Ta tahtis kangesti jälle teele asuda ega soovinud võõrale inimesele tüli teha. Pealegi tundis ta, et oli abi paludes juba üht inglaste kirjutamata reeglit rikkunud. Veel kaugemale minnes võis ta end siduda millegagi, mis oli ühtaegu mööduv ja tundmatu. Sõnade vahel püüdis Harold kiirelt ja kähinal hinge tõmmata. Ta kinnitas naisele, et kõnnib pikka teed, kuid pole sellega võib-olla veel kohanenud. Ta lootis, et tema sõnad kutsuvad esile naeratuse, kuid paistis, et naine ei näe asja naljakat külge. Sellest, kui Haroldil õnnestus mõnd naisterahvast naerma ajada, oli kaua aega möödas.
„Oodake siin,” ütles naine. Ta kadus taas maja vaikusse, et naasta kahe kokkupandava tooliga. Harold aitas tal neid lahti teha ja kordas, et peaks teele asuma, kuid naine vajus istuma, nagu oleks ka tema teed käinud, ning keelitas Haroldit ühinema. „Ainult hetkeks,” ütles naine. „See mõjub meile mõlemale hästi.”
Harold maandus naise kõrval seisvale toolile. Raske vaikus laskus tema kehale, ja veidi aega heidelnud, pani ta silmad kinni. Valgus hõõgus punaselt tema laugudel ja linnulaul ning mööduvate autode mürin sulasid üheksainsaks heliks, mis oli ühtaegu tema sees ja kaugel eemal.
Kui ta ärkas, oli naine tema põlvede juurde asetanud väikese laua, millel oli taldrik võileiva ning õunalõikudega. Ta osutas, pihk ülespidi, taldrikule, nagu näitaks Haroldile teed, mida mööda edasi liikuda. „Palun. Olge lahke.”
Ehkki Harold polnud kõhutühjust tajunud, tundus nüüd kui ta õuna nägi, nagu oleks magu seest õõnes. Pealegi olnuks matslik toitu ära põlata, kui naine oli juba vaeva näinud. Harold sõi aplalt, palus vabandust, kuid ei suutnud end ohjeldada. Naine vaatas ja naeratas ning mängis kogu selle aja õunaveerandikuga, keerutas seda sõrmede vahel, nagu oleks see mingi imeasi, mille ta on maast üles korjanud. „Võiks arvata, et kõndimine on kõige lihtsam asi,” ütles ta viimaks. „Lihtsalt pane jalg jala ette. Kuid ma ei lakka iial imestamast, kui rasked on tegelikult toimingud, mis peaksid olema vaistlikud.”
Naine niisutas keelega alahuult ja mõtles, mida veel öelda. „Söömine,” sõnas ta viimaks. „See on veel üks. Mõnel inimesel on sellega tõelisi raskusi. Rääkimine ka. Isegi armastus. Need võivad rasked olla.” Ta silmitses aeda, mitte Haroldit.
„Magamine,” ütles Harold.
Naine pööras pead. „Kas te ei maga?”
„Mitte alati.” Harold võttis veel õuna.
Taas sugenes vaikus. Siis ütles naine: „Lapsed.”
„Kuidas, palun?”
„Veel üks.”
Harold heitis jälle pilgu naise pesunöörile ja laitmatuile lillerividele. Ta tajus karjuvat puudust noorest elust.
„Kas teil endal on lapsi?” küsis naine.
„Üksainus.”
Harold mõtles Davidile, kuid selgitamine olnuks liig. Ta nägi poega põngerjaeas ning seda, kuidas tema nägu päikesepaistes tõmmuks päevitus nagu küps pähkel. Ta oleks tahtnud kirjeldada pehmeid lohukesi poisi põlvede juures ja seda, kuidas ta oma esimeste kingadega kõndis,