See, mis ei tapa. David LagercrantzЧитать онлайн книгу.
SEE LUGU ALGAB UNENÄOST, mis õigupoolest polegi kuigi eriline. Seal on lihtsalt üks käsi, mis taob vanas Lundagatani toas rütmiliselt ja visalt vastu madratsit.
Ometi sunnib see Lisbeth Salanderit juba aovalges voodist tõusma. Ta istub arvuti ette ja jaht algab.
I osa
VALVAS PILK
1. peatükk
FRANS BALDER OLI ennast alati viletsaks isaks pidanud.
Ehkki August oli juba kaheksa-aastane, polnud Frans varem õieti üritanudki isarolli sisse elada, ja vale oleks väita, et ta eesseisvale ülesandele mõeldes end praegu mugavalt tundis. Kuid ta pidas seda oma kohuseks. Poisil on eksnaise ja selle neetud Lasse Westmani juures halb elada.
Seepärast loobus Frans Balder oma tööst Silicon Valleys ja lendas koju, ning seisis nüüd peaaegu šokeerituna Arlandal taksosabas. Ilm oli kuradi sant. Vihm ja torm piitsutasid nägu, ja sajandat korda kõhkles ta, kas see on ikka õige tegu.
Temast, egotsentrikust, saab täiskohaga isa, kas pole pöörane? Sama hästi oleks ta võinud loomaaeda tööle minna. Ta ei teadnud midagi ei lastest ega üldse elust laiemas mõttes, ja mis kõige imelikum: keegi polnud temalt seda palunud. Ei ema ega vanaema polnud talle helistanud, veendes teda vastutust võtma.
Ta oli seda ise otsustanud, ja nüüd kavatses ta vaatamata vanale hooldusõigusotsusele ja ilma igasuguse hoiatuseta eksnaise juurde lihtsalt sisse astuda ja poisi ära tuua. Sellest tekib kindlasti paras möll. Lasse Westman annab talle kindlasti tappa. Aga on nagu on, ta hüppas taksosse, mille naisjuht näris maniakaalselt nätsu ja üritas temaga vestlust alustada. See poleks isegi parematel päevadel õnneks läinud. Frans Balder ei olnud kuigi jutukas.
Ta lihtsalt istus tagaistmel, mõtles poja ja kõige viimasel ajal juhtunu peale. August polnud ainus ega isegi mitte peamine põhjus, miks ta Solifonist töölt ära oli tulnud. Ees on suur elumuutus ja silmapilguks käis tal peast läbi mõte, kas ta ikka jaksab. Vasastani poole sõites oli tunne, nagu kaoks temast viimanegi jõuraas, ja ta surus maha hetkelise tahtmise kõik kuradile saata. Nüüd ei saa enam taganeda.
Torsgatanil maksis ta taksoarve, kandis kohvrid välisuksest sisse ja jättis need selle kõrvale seisma, võttes üles kaasa vaid San Francisco rahvusvaheliselt lennuväljalt ostetud tühja kohvri, millele oli maalitud värvikirev maakaart. Ta seisis tükk aega hingeldades ukse taga ja pigistas kõikmõeldavaid hullumeelseid tülitsemisstseene ette kujutades silmad kinni, ja tegelikult, mõtles ta, kuidas saakski neid süüdistada? Kellelgi pole õigust lihtsalt välja ilmuda ja last tema kodusest keskkonnast lahti kiskuda, kõige vähem isal, kelle senine panus on piirdunud pangaülekannetega. Aga tema arusaamise järgi oli tegemist hädaolukorraga, seepärast võttis ta ennast kokku ja andis ukse taga kella, ehkki oleks tahtnud parema meelega hoopis põgeneda.
Tükk aega ei tulnud keegi avama. Siis läks uks lahti, ta nägi Lasse Westmani selgete siniste silmade pilku, massiivset rinnakorvi ja hiiglaslikke kämblaid, mis olid nagu loodud kellegi klobimiseks ja tänu millele ta nii sageli mängis filmides paha meest, kuigi Frans Balderi veendumuse kohaselt polnud ta üheski oma rollis nii paha mees kui päriselus.
„Issakene,” ütles Lasse Westman. „Vaata aga vaata. Geenius isiklikult tuleb külla.”
„Ma tulin Augustile järele,” ütles Frans Balder.
„Mida?”
„Ma kavatsen ta endaga kaasa võtta, Lars.”
„Nalja teed või?”
„Ma pole kunagi tõsisem olnud,” alustas ta, kuid siis ilmus vasakpoolsest toast nähtavale eksabikaasa Hanna, otse loomulikult polnud ta enam nii kaunis nagu vanasti. Liiga palju ebaõnne ja küllap ka sigarette ja alkoholi. Ometigi tuksatas Fransis ootamatu õrnus, eriti pärast seda, kui ta märkas naise kaelal sinikat, ja Hanna tahtis hoolimata olukorrast midagi tervituseks öelda. Ent ta ei jõudnud suudki lahti teha.
„Miks sa temast järsku hoolima oled hakanud?” küsis Lasse Westman.
„Sest nüüd aitab. Augustil on vaja turvalist kodu.”
„Ja oma arust suudad sina talle seda anda, Leidur Leo? Millal sa üldse viimati midagi asjalikku tegid peale arvutiekraani vahtimise?”
„Ma olen muutunud,” vastas Frans ja tundis end armetult, mitte ainult sellepärast, et ta ise öeldus sügavalt kahtles.
Ta võpatas ka siis, kui hiiglasliku kerega Lasse Westman viha alla surudes talle sammukese lähemale astus. Halastamatu selgusega jõudis talle kohale, et tal pole sellele hullumeelsele kuidagi võimalik vastu hakata, ja kogu plaan on algusest peale jabur olnud. Ent kummalisel kombel ei järgnenudki vihapurset ega stseeni, mees vaid naeratas kõveralt ja ütles:
„Aga see on ju lihtsalt suurepärane!”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Viimane aeg, eks ole, Hanna? Lõpuks ometi on härra Hõivatul kübeke vastutustunnet tekkinud. Braavo, braavo!” jätkas Lasse Westman ja plaksutas teatraalselt käsi. Tagantjärele hirmutaski Frans Balderit kõige rohkem see, kui kergesti nad poisil minna lasid.
Kõigest sümboolselt veidi protesteerides lasid nad tal poisi kaasa võtta. Võib-olla oli August neile vaid koormaks. Raske öelda. Hanna heitis Fransile raskesti tõlgendatavaid pilke, naise käed värisesid ja lõuapärad olid kokku surutud. Ent ta esitas liiga vähe küsimusi. Hanna oleks pidanud ta ju üle kuulama, tulema lagedale tuhande nõudmise ja manitsusega ning tundma muret, et poisi elurütm niimoodi sassi lüüakse. Kuid Hanna küsis vaid üht:
„Oled sa kindel? Saad sa hakkama?”
„Ma olen kindel,” vastas ta. Nad läksid Augusti tuppa, Frans ei olnud poissi üle aasta näinud ja tundis häbi.
Kuidas oli ta saanud selle poisi maha jätta? Laps oli oma lokkis ja kohevate juuste ning kõhetu keha ja tohutu suure purjelaevapusle kokkupanemisele keskendunud tõsiste silmadega nii ilus, nii imeline. Kogu ta olemus andis märku, et teda ei tohi segada, ja Frans läks aeglaselt lähemale, otsekui oleks tegemist võõra ja ettearvamatu olendiga.
Tal õnnestus poisi tähelepanu puslelt siiski kõrvale juhtida, ta võttis pojal käest kinni ja läks temaga koridori. See hetk ei unune iial. Mida August mõtles? Mida ta arvas? Ta ei vaadanud ei tema ega ema poole ja loomulikult ei teinud ta välja lehvitamisest ega hüvastijätufraasidest. Poiss astus lihtsalt temaga koos lifti ja kadus. Nii lihtne see oligi.
AUGUST OLI AUTIST. Arvatavasti oli ta ka raske vaimupuudega, ehkki selle kohta ei olnud neile ühest vastust antud, ja eemalt vaadates see kinnitust ei leidnud. Tema ilus, keskendunud nägu kiirgas kuninglikku õilsust, või vähemalt vihjas teda ümbritsev aura sellele, et muu maailm pole tema tähelepanu väärt. Ent lähemal silmitsemisel varjutas tema pilku loor ja ta ei olnud veel ühtegi sõna kuuldavale toonud.
Seega ei olnud tema teisel eluaastal saadud prognoosid tõeks osutunud. Tookord ütlesid arstid, et tõenäoliselt kuulub August autistlike laste vähemuse hulka, kelle areng pole pidurdunud, ja intensiivset käitumisteraapiat rakendades on perspektiiv kõigest hoolimata üsna hea. Kuid miski ei olnud kulgenud loodetud moel, ja ausalt öeldes ei teadnudki Frans Balder, mis oli saanud kõikidest tugi- ja abiprogrammidest, koguni poisi kooliskäimisest ei teadnud ta midagi. Frans oli elanud omas maailmas, põgenenud USA-sse ja pööranud tülli kõige ja kõigiga.
Ta oli olnud idioot. Ent nüüd maksab ta oma võla tagasi ja hakkab poja eest hoolitsema, ning ta asus jõuliselt tegutsema. Ta nõudis välja haigusloo, helistas spetsialistidele ja pedagoogidele, ja otsekohe sai selgeks vähemalt see, et Augusti jaoks saadetud raha polnud adressaadini jõudnudki, vaid kuhugi mujale ära kadunud, kahtlemata kulus see Lasse Westmani liiderliku elustiili ja mänguvõlgade kinnimaksmiseks. Poiss oli enamasti ilmselt saatuse hooleks jäetud ja oma sundkäitumisse