Elu. David WagnerЧитать онлайн книгу.
oli mulle soovitanud, ühe mäe otsas keset kalmistut, ümberringi veel kõrgemad mäed. Muumiad selles muuseumis polnud otseses mõttes üldse mitte muumiad, vaid pigem normaalselt maha maetud laibad, mis lihtsalt polnud kuivas, hõbedasooladest küllastunud pinnases ära kõdunenud, nad olid ainult ära kuivanud, muld oli nad fikseerinud ja impregneerinud nii, nagu nad olid maetud. Kõige nooremad, keda püstises asendis klaasi taga demonstreeriti, olid surnud napilt neljakümne, kõige vanemad saja viiekümne aasta eest. Kõik olid alasti, kuna riided olid ära lagunenud, ainult kahel noorimatest surnutest olid sokid jalas – need olid tehiskiust ja polnud seetõttu kõdunenud.
Loomulikult tuleb mul nüüd pähe, et ma nägin ka oma ema veel korra, surnukambris seal haiglas, kus ta suri. Ta lebas laual, keha, mis paistis mulle väiksem, kui teda mäletasin, suurt sarnasust sel mu emaga polnud, mulle tundus, otsekui oleks ta kokku tõmbunud. Isa oli koos minuga sinna haiglasse tulnud, kodust tubli tund sõitu mööda kiirteed, üks kliiniku töötaja oli juhatanud meid keldrikorrusel läbi käikudelabürindi, avanud surnukambri ukse, osutanud vastavale lauale ja tõmmanud tagasi lina, mis mu ema kattis. Ja seejärel lahkunud. Ning seal ma siis seisin – sinises kapuutsiga mantlis kaheteistaastane poiss oma ema surnukeha ees – ja mõtlesin, et see ei saa olla minu ema, riided, mis tal seljas, on liiga suured. Ma teadsin, et selles ruumis oli veel vähemalt kaks surnut, surilinade all olid neist vaid kontuurid näha. Kõige kõrgema punkti, nende surilinatelkide tipu moodustas nina.
Palatisse siseneb üks arst koos tudengitega, ta astus juba eile läbi ja küsis mult nõusolekut. Rääkigu ma veel kord sellest, kuidas kõik algas: öösel, veidi enne kella ühte jõuan ma Café Haliflorist koju, Christiane sõidutab mu maja ette, kuigi vahemaad on vaid mõni meeter; ma jään veel autosse istuma, ta räägib oma ideest teha sooloplaat, lõpuks jätame hüvasti, ma väljun, lehvitan talle ja lähen üles oma korterisse, võtan köögis istet, helbin õunapüreed, kuna on selline koju-tuleku-nälg, ja korraga on mul kurgus veider tunne. Ma lähen vannituppa, kummardun kraani kohale, tahan lonksu vett juua, aga tunnen, et hakkan oksele – nii üksikasjaliselt ma tudengitele mõistagi ei jutusta, ma teen lühemalt, mainin verd, mis vanni…
Tänan, siiani esialgu piisab, katkestab mind arst, kes on täna dotsendi rollis. Ja küsib seltskonnalt: „Mis siis juhtuda võis?”
Vaikus, kõhklemine, vaikus kui koolitunnis, seda ma veel mäletan. Kuni üks naisüliõpilane tõstab käe ja sõnab: „Kas võib olla tegu vaariksite verejooksuga?”
Tunnen kergendust. Samuti see tulevane meedik, tumedad juuksed, huulepuna, ta suu meeldib mulle, ta oleks teadnud, mida teha, oleks andnud mulle keedusoolalahust, oleks mu päästnud. Ja ta teab sedagi, et sellises staadiumis – Child-Pugh B – saab abi veel üksnes transplantatsioonist.
Teised pärivad nüüd: „Hepatiit C?”
Ei, autoimmuunhepatiit, vastan ma, krooniline, agressiivne autoimmuunhepatiit.
Säärast ei saa nad just sagedasti näha.
Õunapüree. Õigupoolest mulle õunapüree eriti ei maitse, enamasti on see liiga magus. Kui hea, et õunapüree ei olnud mu viimne eine. Kunagi, kui olin veel laps, ütlesin emale, kui sõime parajasti tomatisuppi: „Tomatisupp peab olema viimane, mida ma oma elus söön.” See tuleb nüüd paratamatult meelde alati, kui kuskil tomatisuppi pakutakse. Sestpeale ei söö ma enam tomatisuppi, jah, ma tunnistan, et ma kardan tomatisuppi, ma püüan tomatisupi söömist vältida, nimetan selle vedelaks tomatikastmeks või söön tomatisupi peale alati ruttu-ruttu veel midagi muud. Tomatisupi söömine on minu jaoks liiga ohtlik, sest mu ema suri õige varsti pärast seda, kui olime viimati koos tomatisuppi söönud.
Ma näen aiatraktorit, mis veab enda järel kärutäit jalaga tuhatoose, üksteise peale virna kuhjatud kahekordseid kerasid. Suitsetamine pitsitab kopse, kuulutasid varemalt haigekassa plakatid. Tegelikult pitsitab suitsetaja vaid oma sigareti koni. Hallist graniidist või muust sarnasest vanamoelisest materjalist jalaga tuhatoosid on küllap algava suitsetajate kevade tarbeks värskelt liivaga täidetud, nii palju kui ma siit ülevalt näha võin.
Päike ja vari haiglapalatis.
Mu voodinaaber hakkab korraga jutustama: viiekümne aasta eest olevat ta lamanud siin ühes saalis koos kolmekümne mehega, õed jaganud välja marlisidemeid kokkurullimiseks, sidumismaterjali pesti veel tollal ja kasutati uuesti, nii oli neil alati mingit tegevust. Tänapäeval visatakse ju kõik prügikasti, kuigi see on tegelikult etem. Siis jääb ta magama, norskab, aga mind see ei häiri. Ma siirdun mujale, triivin oma parvel, olen oma saarel, sõidan üle oma ookeani, kaugele-kaugele arhipelaagi Kusagil, ristlusreis läbi iseenda ja selle haigla.
Kui palju päevi juba ma siin laman? Oleks pidanud seinale kriipse tõmbama. Neli üksteise kõrvale, viies risti läbi. Õde räägib, et on patsiente, kes toovad endale pool majapidamist kaasa; ta ütleb seda nii, nagu teeks see talle nalja. Mõni kasutab oma isiklikku patja ja käterätikuid, mul pole isegi oma pidžaamat kaasas, seda peaksin ju pesema hakkama. Mulle meeldivad need öösärgid, iga päev puhas särk, ma olen öösärgikummitus, sirgelt voodis, ainult öömüts on puudu.
Üks väike lamp meeldiks mulle küll. Valgusti voodi kohal on liiga hele, ma ei taha oma voodinaabrit äratada. Niisiis kuulan raadiot, ARD öökontserti, hiljem, kui taipan, et kuulan üht BBC World Service’i saadet, mida olin juba päeval kuulnud, paistab aknast kuu, justkui Caspar David Friedrichi maalil.
Uskumatu, mõtlen ma, et keegi on kord Kuule lennanud. Ühel päeval öeldakse, et see olevat muinasjutt.
Äkitselt, kell on kolm, maandub sellesse idülli helikopter, öösiti on helikopterimüra veel hulga tugevam kui päevasel ajal. Siis on taas peaaegu vaikne, tähed helendavad, ma ei suuda magada ja kuulen, kuidas mööda koridori lükatakse tilgutihoidjat.
Võib-olla ma siiski veel uinun.
KUI LAPSED MAGASID
Veel kaks, kolm, neli, viis korda pannakse söögitoru veenilaiendite ümber uued kummirõngad. Ikka ja jälle lükatakse läbi huuliku painduv metallvoolik mulle söögitorusse. Ma pean selle vooliku alla neelama, see ajab röhitsema, maost tuleb õhku välja ja tekib okserefleks, pidev okserefleks, mida on väga raske tagasi hoida. Siis aga õnneks hakkab tuimastus mõjuma. Propofooliga tuleb hea uni.
Ma magan ja magavana sõidutatakse mind tagasi palatisse, ma magan end välja. Õhtul, narkoosiunest ärganuna, istun ma puhkeruumis, mis on klaasseinaga koridorist eraldatud. Ma joon tetrapakist vett ja söön kuivikuid, kuivikutest saab mu suus pehme magus puder, see maitseb mulle nagu manna. Minu nõudmised on vähenenud, neelamine teeb veel haiget.
Pillates kuivikupuru öösärgile, vaatan ma väikest telekat, mis seisab patsientide külmkapil. Vaatan mingit filmi, oletatavasti midagi Dario Argentolt. Aeg-ajalt käib mõni õdedest koridoris, üks lehvitab mulle, kuskil on palatiuks lahti, iga paarikolme minuti järel kuulen ma röhitsevat ohkimist, oigamist, mis läheb algul üle vaikseks kaeblemiseks, siis soigumiseks. Tegelikult sobib see päris hästi kokku filmiga, kuigi ma ei suuda sedagi õieti jälgida. Reklaamipausi ajal lülitan teisele kanalile, filmile „Halloween: ülestõusmine”, milles üks psühhiaatriakliiniku patsient läheb omadega sassi ja hakkab valvureid ära koksama. Karjed telekast ja soigumine, mis koridorist minuni kostab, ei tekita minus rahutust. Ma pole ju veel korralikult ärkvel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета