Linn ja linn. China MiévilleЧитать онлайн книгу.
kaubik käis?”
„Ei tea.”
„Oli alles pime.” See oli üks tüdrukutest.
„Okei. Vilyem, kutid, kui tahate, siis me toome teile hommikusööki, midagi juua.” Ma viipasin nende valvuritele. „Kas vanematega on juba räägitud?” küsisin ma.
„Teel siia, boss, ainult et tema omasid” – ühele tüdrukule osutades – „ei saa me kätte.”
„Proovige siis edasi. Viige nad nüüd keskusesse.”
Neli teismelist vaatasid üksteisele otsa. „Kuule, see on üks sitt lugu küll,” ütles poiss, kes polnud Vilyem, kõhklevalt. Ta teadis, et teatud veendumuste põhjal peaks ta mulle vastu hakkama, aga ta tahtis koos mu alluvatega lahkuda. Must tee ja leib ja paberitöö, tüdimus ja päevavalguslambid, kõik nii kaugel sellest, kui pead pimedas siseõues ühe läbivettinud, veskikivina raske madratsi serva kergitama.
Stephen Shukman ja tema assistent Hamd Hamzinic olid kohale jõudnud. Vaatasin kella. Shukman ei teinud minust välja. Ta kummardus puhinal laiba kohale. Ta kinnitas surma. Ta tegi tähelepanekuid, mille Hamzinic kirja pani.
„Aeg?” küsisin ma.
„Umbes kaksteist tundi,” ütles Shukman. Ta vajutas naise jäsemele. Naine õõtsatas. Kangestunud ja maapinnal tasakaalust väljas, nagu ta oli, võttis tema keha surmaasendi ilmselt mõnel teisel pinnal lebades. „Teda ei tapetud siin.” Ma olin palju kordi kuulnud, et Shukman teeb oma tööd hästi, kuid polnud näinud mingeid tõendeid sellest, et ta olnuks enamat kui lihtsalt pädev.
„Kõik?” küsis ta ühelt kriminaaltehnikult. Too tegi erinevate nurkade alt veel kaks fotot ja noogutas. Shukman keeras Hamzinici abiga naise ümber. Too näis oma kramplikus liikumatuses talle vastu puiklevat. Selili keeratuna nägi naine pentsik välja, otsekui mängiks ta oma selgrool õõtsudes kõverdatud jäsemetega surnud putukat.
Ta vaatas meile lehviva tuka alt otsa. Tema nägu oli ehmatusest krampis: ta oli endamisi lõpmata üllatunud. Ta oli noor. Ta oli tugevalt meigitud ja meik oli mööda koledasti klopitud nägu laiali hõõrutud. Oli võimatu öelda, milline ta välja nägi, milline nägu tema tuttavatel silme ette tuleb, kui nad ta nime kuulevad. Võib-olla saame hiljem paremini teada, kui ta on oma surmas rahu leidnud. Mudana tume veri märgistas tema rinda. Fotoaparaadid välkusid ja välkusid.
„No terekest, surmapõhjus,” ütles Shukman naise rinnus paistvatele haavadele.
Mööda naise vasakut põske kaardus lõua alla pikk punane lõhe. Lõige ulatus üle poole näo.
Haav oli paari sentimeetri ulatuses siledate servadega, järgides pintslitõmbe täpsusega tema näojooni. Suu juures lõua alla kaardudes muutus see inetult sakiliseks ja lõppes või algas luualusesse pehmesse koesse torgatud sügava auguga. Naine vaatas tühjal pilgul mulle otsa.
„Tehke mõni ilma välguta ka,” ütlesin ma.
Nagu paljud teised sel puhul, pöörasin minagi pilgu kõrvale, kui Shukman omaette pomises – pealtvaatamine näis kiimaline. Mise-en-roimaga tegelevad vormiriietuses tehnikud, meie slängis krimtehid uurisid hargnevas ringis sündmuskohta. Nad pöörasid prahti tagurpidi ja tuhnisid sõidukite poolt jäetud rattarööbastes. Nad asetasid maha viitemärke ja pildistasid.
„Olgu siis.” Shukman tõusis püsti. „Viime ta minema.” Paar meest tõstsid naise kanderaamile.
„Jeesus küll,” ütlesin ma, „katke ta kinni.” Keegi leidis teab kust teki ja nad asutasid ennast uuesti Shukmani auto poole teele.
„Ma asun täna pärastlõunal asja kallale,” ütles ta. „Kas me kohtume?” Noogutasin mittemidagiütleval ilmel talle vastu. Läksin Corwi poole.
„Naustin,” hüüdsin ma, kui olin nii kaugel, et Corwi võis meie jutuajamist kuulda. Ta tõstis pilgu ja nihkus veidi lähemale.
„Jah, inspektor,” ütles Naustin.
„Käi üle.”
Ta lonksas kohvi ja vaatas mulle närviliselt otsa.
„Prostituut?” lausus ta. „Esmamuljed, inspektor. Sellises kandis, läbi pekstud, alasti… Ja…” Ta viipas naise näole, ülepingutatud meigile. „Prostituut.”
„Kaklus kliendiga?”
„Jah, aga… Kui oleksid ainult kehahaavad, eks, siis – ütleme, et võibolla ta ei teinud seda, mida taheti, eks ole. Mees lööb. Aga see.” Ta katsus uuesti kõhklevalt kaela. „Sellega on teisiti.”
„Mõni pervo?”
Ta kehitas õlgu. „Võib-olla. Lõigub naist, tapab ta, viskab siia. Ülbe tõbras pealegi, ei hooli sittagi sellest, mida me võime naist uurides leida.”
„Ülbe või loll.” „Või ülbe ja loll.” „Nii et ülbe loll sadist,” ütlesin ma. Ta tõstis pilgu – võib-olla.
„Hea küll,” ütlesin ma. „Võimalik. Räägi kohalike tüdrukutega. Küsi mõnelt konstaablilt, kes piirkonda tunneb. Küsi, kas neil on viimasel ajal kellegagi probleeme olnud. Laseme foto ringi käima, katsume oma neiu Iksile nime leida.” Ma kasutasin tuvastamata naiste puhul seda väljendit. „Esmalt uuri Barichit ja tema sõpru seal. Ole viisakas, Bardo, neil poleks pruukinud sellest teatada. Tõsiselt. Ja võta Yaszek kaasa.” Ramira Yaszek oli suurepärane küsitleja. „Helista mulle pärastlõunal, eks?” Kui ta oli kuuldekaugusest väljas, ütlesin Corwile: „Paari aasta eest ei oleks meil mõrvatud tüdruku juhtumi kallal pooltki nii palju inimesi töötanud.”
„Me oleme kaugele jõudnud,” lausus Corwi. Ta ei olnud tapetud naisest kuigivõrd vanem.
„Vaevalt Naustin hea meelega tänaval tööd teeb, aga nagu sa näed, ta ei kurda,” ütlesin ma.
„Me oleme kaugele jõudnud,” sõnas ta.
„Ja siis?” Kergitasin kulmu. Heitsin pilgu Naustini poole. Ootasin. Mulle meenus Corwi tegutsemine Shulbani kadumise puhul – see juhtum oli osutunud märksa bütsantslikumaks, kui esmapilgul paistis.
„Lihtsalt, ma arvan, noh, et me peaksime ka muid võimalusi arvestama,” ütles ta.
„Räägi.”
„Tema meik,” ütles Corwi. „Tervenisti, noh, mullakarva ja pruunikad toonid. Seda on paksult peale pandud, aga mitte…” Ta torutas flirtivalt huuli. „Ja kas sa tema juukseid märkasid?” Olin märganud küll. „Värvimata. Sõidame koos mööda GunterStrászi, ümber staadioni, ükskõik millise tüdrukute kooskäimiskoha juures ringi. Ma usun, et kaks kolmandikku on blondid. Ja ülejäänud on mustad või veripunased või kurat teab mis. Ja…” Ta libistas sõrmedega läbi õhu nagu läbi juuste. „Need on räpased, aga näevad minu omadest märksa paremad välja.” Ta lasi sõrmedel üle oma lõhenenud juukseotste käia.
Paljude Besźeli tänavatel liikujate jaoks, eriti veel sedasorti kandis, olid esmatähtsad söök ja riided lastele, kõss või kräkk endale, söök endale, seejärel vähemad asjad, mille hulgas juuksepalsam oli üks viimaseid. Heitsin pilgu teistele uurijatele, Naustinile, kes end minekule asutas.
„Okei,” ütlesin ma. „Kas sa tunned seda kanti?”
„Noh,” ütles Corwi, „see on natuke kõrvaline, kas pole? See pole isegi õieti Besźel. Minu rida on Lestov. Mõned meist kutsuti sinna, kui neil häda käes oli. Aga ma tegin paari aasta eest siin ringkäigu – ma tean üht-teist.”
Lestov oli juba peaaegu äärelinn, keskusest umbes kuue kilomeetri kaugusel, ja meie asusime sellest lõunas, teispool Yovici silda Bulkya väina ja jõesuudme vahelises piirkonnas. Kordvenna, mis oli õigupoolest saar, ehkki asus maismaale nii lähedal ja oli tänu tööstushoonete varemetele sellega nii seotud, et keegi poleks seda iial saareks pidanud, koosnes kortermajadest, ladudest ning lõpmatute grafiti-kritseldustega omavahel seotud odavatest nurgapoodidest. See kant asus Besźeli südamest nii kaugel, et teda oli erinevalt linnalähedasematest slummidest lihtne unustada.
„Kui