Linn ja linn. China MiévilleЧитать онлайн книгу.
on õliga. „Paar politseinikku teatasid sellest mahajäetud kaubikust. Konstaablid nägid, et uksed on lahti. Ei tea, kas nad pööravad hoiatustele tähelepanu või on tähtsaid teateid uurides lihtsalt põhjalikud, igatahes oli meil õnne.” Üks teade, mis eelmisel hommikul kõigile Besźeli patrullidele edasi anti, palus, et nad annaksid teada kõikidest hallidest sõidukitest ja uuriksid neid ning pöörduksid siis RKO poole. Meil oli õnne, et need konstaablid ei olnud lihtsalt teisaldajaid kutsunud. „Igatahes nägid nad põrandal mingit sodi ja lasid seda uurida. Me veel kontrollime, aga on tõenäoline, et see on Iksi veri, ja peagi saame täpse vaste.”
Heitsin kõhuli nagu mutt mullakuhjas, et näha, mis kola all on. Liigutasin seda õrnalt, kallutades rämpsu kõrvale. Mu käsi värvus punaseks.
Vaatasin esemed ükshaaval üle ja kaalusin igaühte eraldi käes. Mootoriasjandust oleks andnud selle külge kuuluvast torust kinni hoides viibutada: selle põhi oli raske ja oleks purustanud selle, mida tabab. Kuid sellel ei paistnud kriime olevat, samuti mitte verd ega juuksekarvu. See ei paistnud mulle veenva mõrvarelvana.
„Te pole midagi välja tõstnud?”
„Ei, me pole veel midagi kirja pannud, mitte midagi. Siin ei olnud midagi. Mitte midagi peale selle kraami. Me saame päeva-paari jooksul tulemused.”
„Siin on nii palju saasta,” ütlesin ma. Corwi oli kohale jõudnud. Paar möödujat nihelesid kõrvaltänava kummaski otsas ja vaatasid, kuidas krimtehid töötavad. „Häda pole selles, et materjali napiks, häda on selles, et seda on liiga palju.
Niisiis. Oletame korraks. Kogu sellest rämpsust jääb talle palju roostet külge. Ta on siin lebanud.” Marrastused olid ka naise näol, samuti kehal, mitte ainult kätel – ta ei olnud püüdnud rämpsu endast eemale lükata ega oma pead kaitsta. Ta oli kaubikus viibimise ajal teadvusetu või surnud, kui ta vastu seda rämpsu õõtsus.
„Miks nad kogu selle kõntsaga ringi sõitsid?” küsis Corwi. Pärastlõunaks oli meil olemas kaubiku omaniku nimi ja aadress ning järgmiseks hommikuks saime kinnituse, et tegu oli Iksi verega.
Mehe nimi oli Mikyael Khurusch. Ta oli kaubiku kolmas omanik, vähemalt ametlikult. Tal oli paturegister: ta oli kahe rünnaku ja varguse eest kinni istunud, viimati neli aastat tagasi. Ning – „Vaadake,” ütles Corwi, – teda oli karistatud seksi ostmise eest, ta oli prostitutsiooni poolest tuntud kohas lähenenud erariietes naispolitseinikule. „Seega me teame, et ta on kriminaal.” Mees oli sestpeale pildilt kadunud, ent nagu kiire uurimistöö põhjal selgus, oli ta tegutsenud kaupmehena, kes müüs pisiasju linna lugematutel turgudel ning kolm päeva nädalas ka ühes poes, mis asus Lääne-Besźelis Mashlinis.
Me saime ta siduda bussiga ning bussi Iksiga – kuid vajasime otsest sidet. Läksin oma kontorisse ja vaatasin sõnumeid. Üks pisiasi Styelimi juhtumi juures, värske teade keskjaamalt plakatite asjus ning kaks vastamata kõnet. Meile lubati juba kahe aasta eest helistaja numbrinäit muretseda.
Mõistagi olid paljud inimesed helistanud ja öelnud, et tunnevad Iksi ära, kuid vaid paari neist – kõnede vastuvõtjad oskasid hulle ja pahatahtlikke helistajaid välja sõeluda ning nende hinnangud olid ehmatavalt täpsed – ,vaid paari neist tasus lähemalt uurida. Surnu oli kas advokaadiabi Gyedari ringkonnas asuvas väikeses kontoris või siis, nagu anonüümne hääl kinnitas, „prostituut nimega „Mossitaja” Rosyn, ja rohkem ma teile ei ütle”. Konstaablid uurisid asja.
Ütlesin komissar Gadlemile, et tahan minna ja Khuruschiga tema kodus rääkida, võtta talt vabatahtlikult sõrmejäljed, süljeproovi, panna ta koostööd tegema. Vaadata, kuidas ta reageerib. Kui ta keeldub, võime talle kohtukutse saata ja tal silma peal hoida.
„Hea küll,” ütles Gadlem. „Aga ärme raiskame aega. Kui ta ei taha kaasa mängida, siis lase seqyestre käiku, too ta siia.”
Seda ei oleks ma tahtnud teha, ehkki Besźeli seadused andsid meile selleks õiguse. Seqyestre ehk „pooleldi vahistamine” tähendas, et me võisime vastupuiklevat tunnistajat või „seotud isikut” esialgse ülekuulamise eesmärgil kuus tundi kinni hoida. Me ei tohtinud füüsilist tõendusmaterjali koguda ega ametlikke järeldusi teha, kui ülekuulatav koostööst keeldus või vaikis. Tavaliselt kasutati seda võtet puhuks, kui oli vaja saada ülestunnistus kurjategijalt, kelle vahistamiseks polnud piisavalt tõendeid. Vahel toimis see ka eduka venitamistaktikana nende vastu, kes võinuksid põgeneda. Ent vandekohtud ja advokaadid suhtusid sellesse üha vastumeelsemalt ning pooleldi vahistatu, kes üles ei tunnistanud, oli pärast paremas olukorras, kuna jäi mulje, et me oleme üleliia agarad. Vanamoeline Gadlem sellest ei hoolinud ja ma sain oma käsu kätte.
Khurusch töötas ühes paljudest osaliselt tegutsevatest äridest, mis asus laisa majanduseluga piirkonnas. Viisime läbi kiirustades ettevalmistatud operatsiooni. Kohalikud politseinikud olid väljamõeldud ettekäände abil kindlaks teinud, et Khurusch on kohal.
Me saime ta kätte kontorist, poe kohal asuvast liiglämbest tolmusest ruumist, kus dokumendikappide vahel olid seinal tööstusteemalised kalendrid ja tuhmunud laigud. Tema sekretär vahtis meid juhmistunult ning kohendas oma laual asju, kui me Khuruschi minema viisime.
Ta teadis, kes ma olen, enne kui Corwi ja teised vormis politseinikud tema lävele ilmusid. Ta oli või vähemasti oli olnud piisavalt proff teadmaks, et meie käitumisest hoolimata ei tuldud teda vahistama ning et ta oleks võinud kaasatulemisest keelduda ja mina oleksin pidanud Gadlemi käsku täitma. Kui ta meid nägi, tõmbus ta korraks kangeks – justkui kaaluks põgenemist, ehkki kuhu? –, aga tuli siis koos meiega ainsast sissepääsust, maja seina külge kinnitatud vankuvast raudtrepist alla. Ma mõmisesin raadiosse ja käskisin meid oodanud relvastatud politseinikel valmisolek jätta. Tema pilgu alla nad ei sattunud.
Khurusch oli heas toitumuses lihaseline mees, seljas ruuduline särk, mis oli sama kulunud ja tolmuse moega kui tema kontori seinad. Ta vaatas mulle teiselt poolt ülekuulamistoa lauda otsa. Yaszek istus, vaikimis- ja vaatamiskäsu saanud Corwi seisis. Mina sammusin. Me ei lindistanud. See polnud vähemasti tehniliselt võttes ülekuulamine.
„Kas sa tead, miks sa siin oled, Mikyael?”
„Pole aimugi.”
„Kas sa tead, kus su kaubik on?”
Ta tõstis järsult pilgu ja vaatas mulle otsa. Tema hääletoon muutus – äkitselt oli see lootusrikas.
„Kas asi on siis selles?” küsis ta viimaks. „Kaubikus?” Ta lasi kuuldavale haa ja nõjatus kergelt toolileenile. Endiselt valvsalt, kuid rahunenult. „Kas te leidsite selle üles? On see…”
„Leidsime üles?”
„See varastati. Kolme päeva eest. Leidsite või? Üles? Jeesus küll. Mis seal… Kas see on teie käes? Kas ma saan selle tagasi? Mis juhtus?”
Ma vaatasin Yaszekile otsa. Ta tõusis püsti ja sosistas mulle kõrva, võttis uuesti istet ja silmitses Khuruschit.
„Jah, Mikyael, asi on selles,” ütlesin ma. „Mida sina arvasid? Tegelikult ei, ära näita minu poole sõrmega, Mikyael, ja ära ava suud, kuni ma ütlen – ma ei taha teada. Asjalood on nii, Mikyael. Sinusugune mees, kauba kohalevedaja, vajab kaubikut. Sa ei ole enda oma vargusest teatanud.” Heitsin kiire pilgu Yaszekile – Kas me oleme selles kindlad? Ta noogutas. „Sa ei ole selle vargusest teatanud. Ma saan aru, et selle pasakäki – ma rõhutan, pasakäki – kaotus ei tähendaks sinu jaoks midagi eriti hullu, vähemalt mitte inimlikul tasandil. Sellegipoolest imestan ma, miks ei andnud sa meile ega oma kindlustusfirmale teada, kui kaubik varastati. Kuidas sa ilma selleta oma tööd teed?”
Khurusch kehitas õlgu.
„Ma ei jõudnud. Mul oli plaanis küll. Kiire oli…”
„Mik, me teame, kui kiire sul on, ja sellegipoolest küsin ma – miks sa selle kadumisest ei teatanud?”
„Ma ei jõudnud. Päriselt ka, mida kuradit siin nii kahtlast on…”
„Kolme päeva jooksul?”
„Kas see on teie käes? Mis juhtus? Seda kasutati millekski, eks ole? Milleks seda kasutati?”
„Kas