Tubakas. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
letile. „Seda me tinakannu sisse ei pane, sest see teeb midagi metalliga. See on maja kulul, härra. Mina olen Jiminy, „Härjapõlvlase Pea” peremees. Ma usun, et seda, kes teie olete, ma tean. Minu tütar on häärberis teenijatüdruk ja mina kohtlen kõiki inimesi ühtemoodi, kuna kõrtsimees on sõber igaühega, kellel on raha taskus, ja kui tuju tuleb, võib-olla isegi nendega, kes ajutiselt on puupaljad – viimaste hulka ei kuulu need kolm tegelast kõrtsi ees. Kõrtsmik näeb kõiki, kui need on juba paar kannu võtnud, ja ta ei näe põhjust neil vahet teha.”
Jiminy pilgutas Vimesile silma, Vimes aga sirutas käe ja ütles: „Kõrtsmikul surun ma hea meelega kätt!”
See naeruväärne alatasa korratav kõne oli Vimesile tuttav. Igaüks, kes leti taga töötab, peab ennast üheks maailma suurimatest mõtlejatest ja neid on mõistlik kohelda nii, nagu nad oleksidki seda. Pärast käesurumist lisas Vimes: „Peedijook on päris hea. Üsna tummine.”
„Jah, härra, minu naine paneb selle sisse tšillipipart ja selleriseemneid, et inimesele tunduks, nagu jooks ta midagi, millel on vunk sees.”
Vimes toetus letile ning seletamatul põhjusel valdas teda rahu. Leti taga seinal olid surnud loomade pead, eriti selliste, kellel on sarved ja kihvad, kuid oma jahmatuseks märkas Vimes määrdunud valguses ka ühte härjapõlvlasepead. Ma olen puhkusel, mõtles Vimes, ja ilmselt juhtus see ammu, see on vana asi – ja ta jättis selle sinnapaika.
Jiminy sekeldas tosina väikese ülesandega, mida kõrtsimees endale alati leiab, ja heitis vahetevahel pilgu oma ainsa kunde poole. Vimes mõtles hetke ja ütles: „Kas te saaksite nendele härrastele seal väljas igaühele kannu viia, härra Jiminy? Ja pange iga kannu sisse brändit ka, et oleks aru saada, et midagi jood.”
„Need on Pikk Tom, Lühike Tom ja Tom Tom,” seletas Jiminy ja sirutas käe kruuside järele. „Korralikud poisid – juhtumisi kolmikud. Nad teenivad oma ülalpidamise tasa, aga võiks öelda, et neil on kolme peale ainult üks aju ja seegi pole teab kui hea. Aga vareseid hirmutama on nad väga osavad.”
„Ja nende kõigi nimi on Tom?” imestas Vimes.
„Täpselt nii. See on neil nagu perekonnanimi, kuna nende isa nimi oli ka Tom. Võib-olla hoiab see segadust ära, sest neid on kerge segadusse ajada. Praegu pole nad muidugi enam noored, aga kui anda neile töö, mis neil üle jõu ei käi, teevad nad seda hästi ega lõpeta enne, kui neile öeldakse. Maal nimelt kerjuseid ei ole. Alati leidub mõni väike töö, mida on vaja teha. Teie loal, härra, panen ma brändit neile ainult sortsu. Neid pole vaja üleliia segadusse ajada, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.”
Kõrtsmik pani kruusid kandikule ja kadus välja, eredasse päikesepaistesse. Vimes lipsas kähku leti taha ja kohe tagasi, ilma et oleks peatunud. Mõni sekund hiljem, kui kolm nägu ukse vahelt sisse piilusid, nõjatus ta juba muretult letile. Natuke kartliku ilmega tõstsid ukse vahelt piilujad Vimesi tänamiseks pöidlad, siis kadusid näod jälle vaateväljast, oletatavasti hirmust, et Vimes võib plahvatada või siis võivad talle sarved kasvada.
Jiminy tuli tühja kandikuga tagasi ja naeratas Vimesile lõbusalt. „Noh, nüüd leidsite küll endale sõbrad, härra hertsog, aga ärge laske end kinni pidada. Kindlasti on teil palju tegemist.”
Võmm, mõtles Vimes. Korravalvuri nuia tunnen ma alati ära. See on ju iga võmmi unistus – jätta tänavad ja hakata kuskil väikest kõrtsi pidama; aga kuna sa oled võmm ja kes on võmmiks saanud, jääb selleks alati, tead sa, mis ümberringi toimub. Ma tean, kes sa oled, sina aga ei tea, et ma tean. Ja minu meelest on see juba mingi tulemus. Oodake ainult, härra Jiminy. Ma tean, kus te elate!
Nüüd kuulis Vimes aeglaseid ja raskeid samme, mis lähenesid. Ta nägi, kuidas saabusid kohalikud mehed, tööriided seljas, kaasas asjad, mida enamik nimetaks põllumajandustööriistadeks, kuid mille Vimes märkis mõttes ära ründerelvadena. Trupp peatus ukse taga ja nüüd kuulis Vimes sosistamist. Nähtavasti jagasid kolm Tomi tänaseid uudiseid ning paistis, et need võeti vastu kas uskumatuse või põlgusega. Jõuti mingile järeldusele, ja mitte rõõmsale.
Ja siis sammusid mehed sisse ning Vimes lahterdas nad ära, et hiljem oleks lihtne üles leida. Eksponaat number üks oli vanaldane mees, kellel oli pikk valge habe ja – püha taevas! – pikk hõlst. Kas selliseid tõesti veel kantakse? Mis iganes ta nimi on, kutsuvad teised teda kindlasti vanaisaks. Mees puudutas Vimesi tervitamiseks häbelikult nimetissõrmega laupa ja, töö korralikult tehtud, suundus leti poole. Tal oli kaasas suur konks, mis pole just kena relv. Eksponaat number kahel oli labidas, mida saab kasutada kirve või nuiana, kui tead, mida teed. Temal oli samuti hõlst, ta ei vaadanud Vimesile silma, ja tema tervitus oli pigem lihtsalt vastumeelne viibe. Eksponaat number kolm, kellel oli käes tööriistakast (kohutav relv, kui seda täpselt käsitseda), sibas kiiresti Vimesist mööda ega vaadanud õieti tema poolegi. Ta paistis noor ja üsna nõrguke, aga sellise kastiga võib ikkagi hea obaduse anda. Siis tuli veel üks vanapoolne mees, kellel oli sepapõll ees, aga ta oli vale kehaehitusega, niisiis märkis Vimes ta mõttes ära kui hobuserautaja. Jah, kindlasti just see ta ongi: lühike ja kõhn, saab kergesti hobuse alla ronida. Mees esitas üsna mõistliku katse laubalokitervitusest ja Vimes ei märganud tema põlle all ühtegi ohtlikku mügarat. Vimes ei saanud sinna midagi parata, et ta tulijaid arvestava pilguga jälgis: kõik, kes on selle ameti peal, teevad samamoodi. Isegi kui sa mingeid pahandusi ei oota, sa ikkagi, nojah, ootad pahandusi.
Ja siis kõrtsituba tardus.
Jiminy lähedusest oli kostnud katkendlikku jutuajamist, kuid see lõppes, kui päris sepp sisse astus. Pagan! Vimesi peas hakkasid kõik häirekellad korraga tööle ja nad ei tilisenud vaikselt. Nad kõmisesid. Kui sepp oli lasknud põrnitseva pilgu üle kõrtsitoa libiseda, suundus ta leti poole kursil, mis oleks viinud ta mööda, aga võib-olla ka üle või isegi läbi Sam Vimesi. Vimes tõmbas oma kruusi ettevaatlikult ohu teelt kõrvale, nii et mehe varjamatu katse seda „kogemata” ümber ajada läks luhta.
„Härra Jiminy!” hõikas Vimes. „Kõigile neile härrastele üks kann, eks ole?”
Teiste uustulnukate seas põhjustas see omajagu tuju tõusu, kuid sepp virutas labidataolise kämblaga vastu letti, nii et klaasid hüppasid.
„Mina ei taha juua koos nendega, kes vaeseid rõhuvad!”
Vimes vaatas talle silma ja vastas: „Andke andeks, mul pole täna rõhumismasinat kaasas.” See oli tobe, sest paar itsitust lootusrikastelt õllesõpradelt leti taga ainult õhutasid tuld, mille sepp oli töölt kaasa võtnud, ja ajasid ta vihale.
„Kes sa oled, et ennast minust paremaks pead?”
Vimes kehitas õlgu ja ütles: „Ma ei tea, kas ma olen sinust parem.” Aga mõtles ta: mulle paistab, et sa oled suur mees väikeses kogukonnas, sa pead ennast kõvaks meheks, sest sa oled tugev ja metall ei hiili salaja ligi ega ürita sulle selja tagant jalaga kelladesse anda. Püha taevas, sa ei oska isegi õigesti seista! Isegi kapral Nobbs võiks su pikali lüüa ja taoks sulle juba jalaga hargivahesse, enne kui sa arugi saad, mis toimub.
Nagu igaüks, kes kardab, et midagi kallist võidakse ära lõhkuda, tuli Jiminy murelikult nende juurde, haaras sepal käest ja ütles: „Tule, Jethro, ei maksa hakata. Härra hertsog võtab lihtsalt klaasikese, selleks on igal mehel õigus…”
Paistis, et see toimis, kuid agressiivsus hõõgus varjatult edasi nii Jethro näol kui ka kõrtsitoa õhus. Teiste meeste näoilme järgi otsustades oli see etendus neile juba tuttav. Võmm, kes ei suuda kõrtsisolijate meeleolu lugeda, on vilets võmm, Vimes aga oleks suutnud seda mitte ainult lugeda, vaid kirjutada sellest ka terve raamatu koos joonealuste märkustega. Igas kogukonnas on oma vaenuõhutaja, hullumeelne või isehakanud poliitik. Tavaliselt nendega lepitakse, sest nad lisavad rahvale nii-öelda kirevust, ja ikka öeldakse: „Ta lihtsalt on selline” ja õhk on jälle klaar ja elu läheb edasi. Aga Jethro, kes istus praegu kõrtsi kaugemas nurgas õllekannu taga nagu lõvi, kes on küürus tapetud gaselli kohal… jah, Jethro oli Vimesi ohuleksikoni järgi inimene, kes on valmis plahvatama. Muidugi ongi vahel vaja maailm õhku lasta, peaasi, et see ei juhtuks seal, kus Vimes joob.
Vimes märkas, et kõrts hakkab täituma rahvaga, peamiselt teiste maa poegadega,