Tubakas. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
sind küll nii kutsuma ei hakka! Mina ei hakka sinu saapaid lakkuma nagu kõik teised! Tuled siia, valitsed meid, käsutad meid, nagu kuuluks siin kõik sulle! Ja nii see ju ongi! See kuulubki ju sulle! Ühel mehel on nii palju maad! See pole õige! Ütle mulle, kuidas see nii läks? Noh, räägi juba!”
Vimes kehitas õlgu. „Noh, ma pole küll asjatundja, aga mina saan aru, et minu naise esivanemad võitlesid kellegagi selle maa pärast.”
Sepa näol lõi särama õel rõõm ja ta viskas oma põlle kõrvale. „Selge. Arusaadav. Nii see ju käib. Tundub õiglane. Tead siis, mida mina teen: ma võitlen selle maa pärast sinuga, siin ja praegu, ja tead, ma lasen ühe käe selja taha siduda, kuna sa oled minust natuke lühem.”
Vimes kuulis selja tagant vaikset puist heli: kõrtsmik tõmbas vargsi tavapärasest kohast leti alt kahe jala pikkuse roosipuust nuia.
Ilmselt kuulis seda heli ka Jethro, sest ta hüüdis: „Ja ära sina üritagi, Jim. Sa tead, et ma võtan selle nuia sult käest, enne kui sa arugi saad, ja seekord pistan ma selle sulle kohta, kus päike ei paista.”
Vimes vaatas ülejäänud kõrtsikülastajaid, kes etendasid märkimisväärselt hästi raidkujusid. „Kuule,” ütles ta, „sa tõesti ei taha minuga kakelda.”
„Tahan, väga tahan! Sa ise ju ütlesid, et mingi esivanem sai selle kõik võitlusega. Kes ütles, et nüüd peaks võitlemise lõpetama?”
„Burleigh ja Kõvakäsi, härra,” lausus viisakas, kuid jäine hääl turske sepa selja tagant. Vimesi jahmatuseks kuulus see hääl Willikinsile. „Ma ei ole julm, härra, ma ei lase noolt teile kõhtu, aga ma teen nii, et te saate aru, kui endastmõistetavaks te olete oma varbaid pidanud. Ei, palun ärge tehke äkilisi liigutusi. Burleigh’ ja Kõvakäe vibupüsside päästiku tundlikkus on kurikuulus.”
Vimes hakkas jälle hingama, sest Jethro tõstis käed. Ilmselt oli kusagil kõige selle raevu all siiski peidus poole penni eest enesealalhoiuinstinkti. Kuid sepp põrnitses edasi ja ütles: „Nii et palgatud tapja peab teid kaitsma, jah?”
„Tegelikult, härra,” sõnas Willikins, „olen ma komandör Vimesi teenistuses kui kammerteener ehk härrasmehe härrasmees ja seda vibupüssi on mul vaja sellepärast, et teinekord hakkavad tema sokid vastu.” Ta vaatas Vimesi poole. „Kas teil on juhtnööre, komandör?” siis aga hüüdis: „Ärge liigutage, sest niipalju kui mina tean, on sepal töötamiseks vaja kahte kätt.” Ta pöördus jälle Vimesi poole. „Andestage see vahelesegamine, komandör, aga ma tunnen temasuguseid.”
„Willikins, ma olen üsna kindel, et sa oled ise ka temasugune.”
„Jah, härra, tänan, härra, ja ma ei usaldaks ennast karvavõrdki, härra, ma tunnen tigedad raipenahad alati ära, kui neid näen. Mul on peegel.”
„Pane see neetud asjandus käest, Willikins. Keegi võib viga saada!” ütles Vimes ametliku häälega.
„Jah, härra, just see mul kavas oligi. Ma ei saaks kõrgeaulisele leedile otsa vaadata, kui teiega midagi juhtuks.”
Vimes vaatas Willikinsi ja siis Jethrot. Siin oli paise, mis tuli lahti lõigata. Aga sepale ei saanud pahaks panna, et ta niimoodi mõtles. Vimes oli isegi palju kordi täpselt samuti mõelnud. „Willikins,” ütles ta, „palun pane see pagana asjandus käest ja võta märkmik välja. Aitäh. Nüüd kirjuta palun: „Mina, Samuel Vimes, pisut vastumeelselt Ankhi hertsog, kavatsen oma sõbra Jethroga sõbralikult, haha, jõudu katsuda…” Mis sinu perekonnanimi oligi, Jethro?”
„No kuule, mees, ma ei kavatse…”
„Pagan võtku, mees, ma küsisin sinu nime! Jiminy, mis tema perekonnanimi on?”
„Jefferson,” vastas kõrtsmik, kes hoidis oma nuia, nagu laps hoiab trööstivat mänguasja. „Aga härra hertsog, pole hea mõte…”
Vimes ei teinud temast väljagi, vaid jätkas: „Kuhu ma jäingi? Õigus jah: „oma sõbra Jethro Jeffersoniga rusikavõitluses sõbralikult jõudu katsuda, kusjuures võitlus käib mõisa ja selle juurde kuuluvate alade – kus kuradi kohas need kõik ka poleks – omanikuõiguse peale. Mõis ja kõik muu läheb sellele, kes peale jääb, ja kui mina peaksin esimesena alla andma, ei järgne mingeid sanktsioone minu sõbra Jethro vastu ega ka minu teenri Willikinsi vastu, kes anus mind, et ma ei osaleks selles sõbralikus mõõduvõtmises.” Panid kirja, Willikins? Ma annan sulle isegi kirja, mis vabastab sind igasugusest vastutusest ja mida sa saad leedi Sybilile näidata, kui ma peaksin sinikaid saama. Nüüd anna see siia, ma kirjutan alla.”
Willikins ulatas märkmiku vastumeelselt Vimesile. „Ma arvan, et kõrgeaulise leedi juures pole sellest kasu, härra. Saage aru, hertsogid ei peaks ringi käima ja…” Tema hääl kustus Vimesi naeratuse ees.
„Sa tahtsid öelda, et hertsogid ei peaks võitlema, eks ole, Willikins? Ja kui sa oleksid seda öelnud, oleksin mina vastanud, et sõna „hertsog” tähendab just nimelt seda, et sa võitled.”
„Olgu pealegi, härra,” lausus Willikins, „aga võib-olla peaksin ma teda hoiatama…?”
Willikinsi juttu segasid kõrtsikülastajad, kes trügisid kiiresti eest ära ja jooksid läbi küla, jättes Jethro ihuüksinda ja segaduses seisma. Sepa poole astudes pöördus Vimes veel korraks Willikinsi poole ja ütles: „Sulle võib tunduda, et ma süütan praegu sigari, Willikins, aga ma arvan, et antud juhul võib selguda, et sinu silmad petavad sind, on selge?”
„Jah, ja ma olen lisaks ka kurt, komandör.”
„Tubli poiss. Nüüd lähme välja, seal on vähem klaasi ja parem vaade.”
Jethro nägi välja nagu inimene, kellel on maa jalge alt tõmmatud, kuid kes ei oska maha kukkuda.
Vimes süütas sigari ja maitses ühe väikese hetke keelatud vilja. Siis pakkus ta sigaripakki sepale, kuid see tegi sõnatult tõrjuva liigutuse.
„Väga mõistlik,” kiitis Vimes. „Niisiis, ma peaksin sind hoiatama, et viimasel ajal pean ma vähemalt korra nädalas kaklema inimestega, kes üritavad mind tappa kõikvõimalike vahenditega mõõkadest toolideni välja, ühel juhul isegi väga suure lõhekalaga. Ilmselt ei taha nad mind otseselt tappa, nad üritavad lihtsalt takistada enda vahistamist. Tead,” lisas ta, heites käega ümbritseva maastiku poole, „kõik see… värk lihtsalt juhtus, minust sõltumata. Ametilt olen ma lihtsalt võmm.”
„Ja-jah,” urises Jethro teda põrnitsedes. „Aitad rõhutud masse maha suruda!”
Vimes oli sellise jutuga harjunud ja vastas leebelt: „Ma ei saa mingeid masse maha suruda, minu rõhumismasin jääb ette. Hea küll, ma tunnistan, et see polnud eriti naljakas.” Vimes märkas, et inimesed tulevad mööda külatänavat. Nende hulgas olid ka naised ja lapsed. Paistis, et kõrtsi kunded on kogu ümbruskonna kokku kutsunud. Vimes pöördus Jethro poole. „Kas me võitleme markii de Fantailler’ reeglite järgi?”
„Mis need on?” küsis sepp ja lehvitas lähenevatele rahvahordidele.
„Markii de Fantailler’ võitlusreeglid,” ütles Vimes.
„Kui need kirjutas mingi markii, siis ei taha ma nendega mingit pistmist teha!”
Vimes noogutas. „Willikins?”
„Ma kuulsin, komandör, ja panin märkmikusse kirja „keeldus Fantailler’st”.”
„No nii, härra Jefferson,” lausus Vimes. „Ma panen ette, et me paluksime härra Jiminyl võitluseks märku anda.”
„Teie lakei pangu oma märkmikusse kirja, et minu ema ei tõsteta majast välja, ükskõik mis juhtub.”
„Oleme kokku leppinud,” vastas Vimes. „Willikins, palun tee märkus, et härra Jeffersoni ema ei visata majast välja, ei peksta keppidega, ei panda jalapakkudesse ega karistata mingil muul viisil, said aru?”
Willikins, kes üritas edutult muiet varjata, niisutas pliiatsit keelega ja hakkas usinalt kirjutama. Vimes tegi märkuse vähem nähtavalt, mõttes, ja selles märkuses