Tubakas. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
silmapilk seisma! Pane kandik käest ja pöördu aeglaselt ümber!”
Tüdruk libises pidurdades, sõna otseses mõttes libises, ja pöördus graatsiliselt, hoides kandikut ikka veel kramplikult käes. Kui ta oli peatunud, jäi ta murelikult värisedes seisma ning ootas, kuni Vimes oli talle järele jõudnud ja küsis: „Mis teie nimi on, preili?”
Tüdruk vastas, nägu kõrvale pööratud: „Hodges, kõrgeauline hertsog, andke palun andeks, kõrgeauline hertsog.” Nõud tema kandikul klirisesid ikka veel.
„Kuule,” ütles Vimes, „ma ei saa mõelda, kui selline tärin käib! Pane kandik ettevaatlikult maha, ole hea. Sinuga ei juhtu midagi halba, aga ma tahaksin näha, kellega ma räägin, tänan juba ette.” Nägu pöördus vastumeelselt tema poole.
„No nii,” ütles Vimes. „Preili, ee… Hodges, milles õieti asi on? Te ei pea ju minu eest ära jooksma?”
„Palun, härra…” Ja nende sõnadega suundus tüdruk lähima rohelise kaleviga kaetud ukse juurde ja kadus. Sel hetkel märkas Vimes, et natuke eemal, tema selja taga, on teine teenijatüdruk, kes oli oma tumeda vormiriietuse tõttu peaaegu maskeeritud. Tüdruk vaatas seina ja – täpselt nii – värises. Oli selge, et see tüdruk oli olnud kõigele juhtunule tunnistajaks, niisiis astus Vimes ettevaatlikult tema juurde ja ütles: „Ära ütle midagi. Kui ma küsin, lihtsalt nooguta või raputa pead. Kas saad aru?” Vaevumärgatav peanoogutus. „Väga hea, edusammud! Kas sul tuleb pahandus, kui sa minuga räägid?”
Jälle mikroskoopiline noogutus.
„Ja kas on tõenäoline, et sul tuleb pahandus ka sellepärast, et mina sinuga rääkisin?” Teenijatüdruk, kes oli üsnagi leidlik, kehitas õlgu.
„Ja sellel teisel tüdrukul?” Teenija, kes oli endiselt seljaga Vimesi poole, sirutas vasaku käe välja ja pööras pöidla ühemõtteliselt allapoole.
„Tänan,” ütles Vimes nähtamatu näoga informaatorile. „Sinust oli väga palju abi.”
Ta läks mõtlikult tagasi ülakorrusele, astus mööda pööratud selgadega ääristatud puiesteed, ja oli tänulik, kui pesuruumis Willikinsi märkas. Vimesi isiklik teener ei keeranud talle selga, ja see oli kergendus.7
Willikins voltis triiksärke – hoole ja armastusega, mida ta muidu oleks kasutanud võidetud vastase kõrva puhtaks äralõikamiseks. Kui tema ainsagi plekita kuue käised pisut kerkisid, võis imenatuke näha tätoveeringuid tema kätel, kuid õnneks mitte lugeda, mida need ütlesid. Vimes küsis: „Willikins, mis värk nende pöörlevate teenijatüdrukutega on?”
Willikins muigas. „See on vana tava, härra hertsog. Sellel on muidugi oma põhjus – tavaliselt on ikka põhjus, mis siis, et see on hirmus tobe. Ärge pange pahaks, komandör, aga teid tundes soovitaksin ma, et te laseksite pöörlevatel teenijatüdrukutel pöörelda, kuni teil hakkab siinne olukord selgemaks saama. Muide, kõrgeauline leedi ja noor Sam on lastetoas.”
Mõni minut hiljem, pärast mõningast katsetamist ja eksimist, astus Vimes ruumi, mis meenutas väheke kopituselõhnalist paradiisi.
Vimesil polnud kunagi eriti palju sugulasi olnud: vähesed inimesed soovivad teada anda, et nende kauge esivanem on kuningatapja. See kõik oli muidugi ajalugu ja uut Ankhi hertsogit hämmastas, et ajalooraamatud ülistasid nüüd Vana Kivinäo mälestust, vahtkondlast, kes oli hukanud troonil olnud õela kaabaka ning kaitsnud selle teoga vabadust ja seadust. Vimes oli selgeks saanud, et ajalugu on selline, milliseks ta tehakse, ja isand Vetinari oli inimene, kellel olid võtmed ja ligipääs kõikvõimalikele veenmismehhanismidele, mis olidki õnnekombel just selle kuningatapu aegadest säilinud ja seisid endiselt hästi õlitatuna keldris. Ajalugu on tõesti selline, milliseks see tehakse, ja isand Vetinari võis ajaloo teha… täpselt selliseks, nagu ise tahtis. Nii oligi hirmus kuningatetapja nagu imekombel kadunud – teda pole olnudki, kindlasti te eksite, temast pole keegi kuulnud, sellist inimest pole olemas olnud – ja tema asemele oli tulnud kangelaslik, kuid traagiliselt vääritimõistetud Kivinägu Vimes, Türannitapja, ülimalt lugupeetud kõrgeaulise Ankhi hertsogi, rüütel komandör Samuel Vimesi kuulus esivanem. Ajalugu on imepärane asi, see muutub nagu meri, ja praegu kandis tulvavesi Vimesi laineharjal.
Vimesi suguvõsa oli elanud üks põlvkond korraga. Neil polnud kunagi olnud esemeid, mida põlvest põlve pärandatakse, perekonnajuveele, ammusurnud tädi tikitud proovilappe, vanaema pööningult leitud huvitavaid vanu urne, mille kohta võis loota, et mõni arukas noormees, kes teab antiigist kõike, ütleb, et see on väärt tuhat dollarit, nii et sa võid rahulolust pakatada. Ja polnud ka mitte mingisugust raha, ainult mõningal määral maksmata laene. Siin aga, mängutoas, seisid korralikult virna laotuna terved põlvkonnad mänguasju ja mänge, mõned neist pikast kasutamisest kulunud – eriti kiikhobu, mis oli sama hästi kui elusuurune ja millel oli päris nahast sadul ehtsast hõbedast lukkudega (nagu Vimes uskumatusega avastas, kui oli neid sõrmega hõõrunud). Oli ka kindlus, nii suur, et laps mahtus selle sisse ja võis seda kaitsta, ja hulk lapsele sobivas suuruses piiramisrelvi kindluse ründamiseks, kusjuures appi võis võtta ka tinasõdurid, keda oli kastide kaupa, kõik värvitud vastavalt päris väeosade värvidele ja väga detailselt. Kui Vimes oleks ainult saanud, oleks ta neljakäpakile laskunud ja sealsamas nendega mängima hakanud. Olid mudeljahid ja nii suur mängukaru, et ühe kohutava hetke mõistatas Vimes, ega see pole viimati päris karu topis; olid ragulkad ja bumerangid ja lennumasinad… ja keset kõike seda seisis paigale tardunult noor Sam, kes oli nutma puhkemas, kuna teadis, et kuidas ta ka ei pingutaks, ei suuda ta kõigi asjadega korraga mängida. See oli hoopis midagi muud kui Vimesi lapsepõlv ja laevade võidusõidu mängimine kakajunnidega.
Samal ajal kui nende silmatera istus ettevaatlikult kiikhobu selga, kellel olid hirmutavalt suured hambad, rääkis Vimes oma naisele ärritavalt pöörlevatest teenijatüdrukutest. Sybil kehitas lihtsalt õlgu ja ütles: „See on neil kombeks, kallis. Nad on harjunud nii tegema.”
„Kuidas sa saad niimoodi öelda? See on nii alandav!”
Leedi Sybil oli oma abikaasaga rääkimiseks välja arendanud absoluutselt rahuliku ja mõistliku tooni. „See on sellepärast, et ametlikult võttes nad ongi alamad. Nad peavad suure osa ajast teenima inimesi, kes on neist palju tähtsamad. Ja sina, kallis, oled tähtsate inimeste nimekirjas päris tipus.”
„Aga ma ei pea end neist tähtsamaks!” nähvas Vimes.
„Ma vist mõistan, mida sa öelda tahad, ja see teeb sulle au, tõesti teeb,” lausus Sybil, „aga tegelikult on see rumal jutt. Sa oled hertsog, Linnavahtkonna komandör ja…” Ta vakatas.
„Tahvlipühkija,” pistis Vimes masinlikult.
„Jah, Sam, see on kõige kõrgem tiitel, mida päkapikkude kuningas saab anda.” Sybili silmis oli säde. „Tahvlipühkija Vimes, inimene, kes võib kustutada kirjapandut, võib kõik, mis seal on, ära pühkida. See oled sina, Sam, ja kui sa peaksid surma saama, puhkeks terve maailma võimukoridorides möll, ja kahju küll, kuid ühe teenijatüdruku surm ei häiriks seal kedagi.” Ta tõstis käe, enne kui Vimes jõudis suu lahti teha, ja lisas: „Ma tean, et sind häiriks, Sam, aga kuigi nad on kindlasti imetoredad tüdrukud, kardan ma, et kui nad peaksid surema, oleks üks pere ja võimalik et üks noormees lohutamatud, ülejäänud maailm aga ei saaks sellest kunagi teada. Ja sina, Sam, tead, et see on tõsi. Kui aga sind peaks tapetama – ma ei taha sellele mõeldagi ja ometi ma mõtlen iga kord, kui sa tööle lähed –, kuuleks mitte ainult Ankh-Morpork, vaid terve maailm sellest silmapilk. Võivad alata sõjad ja ma kahtlustan, et Vetinari olukord võib muutuda natuke ohtlikuks. Sa oled tähtsam kui teenijatüdrukud. Sa oled tähtsam kui kõik teised Vahtkonnas. Ma arvan, et sa ajad väärtuse tähtsusega segi.” Ta andis Vimesi murelikule näole kiire musi. „Ükskõik kes sa enda arvates enne olid, Sam Vimes, oled sa tõusnud, ja sa oled tõusu ära teeninud. Sa ju tead, et koor tõuseb alati pinnale!”
„Rämps samamoodi,” pomises Vimes masinlikult, kuid kahetses seda kohe.
„Kuidas sa julged nii öelda, Sam Vimes! Sa võisid olla lihvimata teemant, aga sa oled ennast lihvinud ja särama löönud! Ja ükskõik
Willikins oli oivaline ülemteener ja/või kammerteener, kuid oma pika karjääri jooksul oli ta olnud ka innukas tänavakakleja ning teadis, et kunagi ei maksa pöörata selga inimesele, kellel võib relv taskus olla.