Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.

      Esimene peatükk

      Hampshire 2012

      Märtsi algus oli olnud imekaunis. Maa oli endalt raputanud varahommikused kirmed ja väikesed pungad olid pistnud pea läbi kangestunud puukoore ning sirutanud välja laimirohelised võrsed ja heleroosad õienupud. Nartsissid olid surunud end läbi kostuva pinnase ja päästnud valla oma erekollased trompetid ning päike ergas värske jõuga. Õhk oli täis linnulaulu ja puuoksad värelesid taas kord pesaehitamise saginast. Kevad oli saanud võiduka alguse.

      Fairfield Park nägi välja kaunim kui ei kunagi varem. James I ajast pärinev häärber oli ehitatud keset viljakaid põllumaid ning seda ümbritsesid avarad muruplatsid, iidsed metsad täis kellukaid ja väljade kaupa õitsvaid viljapõlde ja tulikavälusid. Suures kunstjärves rajasid konnad endale kõrkjate vahel kodusid ja vesirooside vahel ujusid kuldkalad. Kõrguvad pöögid kaitsesid maja vaenulike talvetuulte eest ja pakkusid kevadel varju sadadele nartsissidele. Õunapuu tüveõõnsuses oli end sisse seadnud loorkakupere, kes jahtis toiduks talumaadel ja puukuuris elavaid rotte ja hiiri; seda kõike aga jälgis kõrgelt künkalt, kannatlikult nagu mõni tark vanamees, unarusse jäetud kivipaviljon, mis oli peitu vajunud otsekui mõni unustatud aare.

      Kena väike paviljon oli jäetud aja ja ilmastiku meelevalda ning, jäädes heatahtlikuks vaatlejaks, oli ta ometi kindel, et ühel päeval kutsub mingi tungiv vajadus inimesi taas tema juurde nagu valgus kadunud hingi. Kuid täna ei võinud keegi alt isegi näha tema meekarva seinu ja uhkeid jämedaid sambaid, kuna tervet mõisa kattis leinaloorina paks udu. Isegi linnud hoidsid end vaos. Näis, otsekui oleks kevadel tahtejõud otsa saanud.

      Selle melanhoolse atmosfääri põhjuseks oli läikiv must surnuauto, mis ootas maja ees kruusasel platsil. Auto sees lamas lihtsas tammekirstus maja isanda, lord Framptoni külm ja elutu surnukeha. Udujutid keerlesid ümber auto nagu surma ahned kombitsad, oodates kannatamatult võimalust tarbetuks muutunud keha maapõue neelata; maja peaukse esisel trepil lamasid lordi kaks dogi, pühalikud ja liikumatud nagu kivikujud, pea nukralt käppadele toetatud ja kurvad silmad kirstule suunatud; nad tajusid instinktiivselt, et nende peremees enam koju ei tule.

      Leedi Frampton seisis hallis ja sättis peegli ees pähe laia musta kübarat. Ta ohkas oma peegelpilti silmitsedes ja tema leinast niigi raske süda läks veelgi raskemaks, nähes iseenda silmi, mis teda vana naise väsinud leppimisega vastu vaatasid. Tema nägu oli laiguline pisaratest, mis olid voolanud katkematult sellest saadik, kui talle teatati, et tema abikaasa on Šveitsi Alpides ootamatult surma saanud; sellest sai juba kümme päeva. Šokk oli muutnud ta naha kahvatuks ja võtnud talt söögiisu, nii et tema põsed nägid kuivetud välja, vastandudes ta vormikale kehale. Ta oli mehe äraolekuga harjunud, kui selle mägironimiskirg ta jälle kusagile maailma suure mäe otsa viis, kuid nüüd täitis maja hoopis teistsugune vaikus – vali, ebamugav vaikus, mis kajas suurtes tubades ähvardava jäävusega.

      Ta kohendas oma mantlit, kui tema vanim poeg, nüüd uus lord Frampton, elutoast halli astus. „Mida nad seal teevad, David?” küsis ta pojalt, püüdes leinavalu vaos hoida vähemalt senikaua, kuni nad kirikusse jõuavad. „Me jääme niimoodi hiljaks.”

      David vaatas talle kurvalt otsa. „Me ei saa hiljaks jääda, ema,” vastas ta ja tema tumedaid silmi varjutas seesama valu. „Isa on … eks ole …” Ta vaatas akna poole.

      „Muidugi, sul on õigus.” Ta mõtles George’i peale seal väljas surnuautos ja tundis, kuidas ta kurk krampi tõmbub. Ta pöördus tagasi peegli poole ja askeldas taas oma kübaraga. „Siiski, kõik ju ootavad meid ja väljas on hirmus külm.”

      Hetk hiljem ilmus elutoast tema keskmine poeg Joshua koos oma jaheda naise Robertaga. „Kõik okei, ema?” küsis ta, tundes ebamugavust käesoleva sündmuse tundeküllase olemuse tõttu.

      „Lihtsalt tahaks juba pihta hakata,” pistis David kannatamatult vahele. Joshua torkas käed püksitaskusse ja tõmbas turja küüru. Majas oli külm. Ta läks ja seisis halli kamina kõrvale, mille võre taga praksusid suured, luuderohuväätidesse mähkunud halud.

      „Mida nad seal teevad?” küsis ta ema uuesti elutoa poole vaadates. Temani kostis ta noorima poja Tomi madal hääl vaheldumisi ta ämma hirmuäratavate konsonantidega, kui too jälle millestki loengut pidas, ilma et keegi oleks julgenud vastu vaielda.

      „Vanaema nõuab, et Tom õpetaks teda kasutama mobiiltelefoni, mille ta vanaemale andis,” vastas Joshua.

      „Praegu? Kas seda ei võiks veidi hiljem teha?” Tema lõug kippus ängistusest võbisema.

      „Nad just lõpetavad oma jooke, Antoinette,” ütles Roberta põlastavalt ninaga õhku tõmmates. „Kuigi, võttes arvesse Tomi minevikku, tema vist ei peaks küll jooma, või kuidas?”

      Antoinette tõmbus turri ja astus akna juurde. „Ma arvan, et kui üldse millalgi, siis täna võib Tom tarbida, mida heaks arvab,” vastas ta jäigalt. Roberta ajas suu prunti ja pööritas oma mehe poole silmi, arvates ekslikult, et tema ämm seda pööritamist pealt ei näe. Antoinette vaatas, kuidas Roberta peegli ees oma maitsetut sulgedega peaehet juuste külge sättis, ja mõtles endamisi, miks ta poeg oli küll otsustanud abielluda selle naisega, kelle teravate põsesarnadega võinuks paekivi raiuda.

      Viimaks lonkis halli ka Tom koos vanaemaga, kes pistis mobiiltelefoni käekotti ja pani selle klõpsuga kinni. Tom naeratas õrnalt emale ja Antoinette tundis end kohe pisut paremini. Ta noorimal pojal oli alati olnud võime oma ema enesetunnet tõsta või langetada, sõltuvalt parasjagu tema tujust või tervisest. Väike klaas veini ei paistnud teda kuidagi mõjutanud olevat, ja kuigi Antoinette’i torkis teadmine, et Tom ei tohiks üldse alkoholi tarbida, ei lasknud ta end sellest häirida. Ta mõte triivis jälle oma mehe juurde ja sellele, kuidas George’il oli õnnestunud Annapurna baaslaagrist koju helistada lihtsalt selleks, et küsida, kuidas Tomil läheb, pärast üht eriti halba nädalat, kui poiss oli oma kallimast lahku läinud. Antoinette tundis, kuidas ta silmad jälle märjaks lähevad ja tõmbas taskust välja taskuräti. George oli olnud väga hea mees.

      „Ega sa ometi kütet pole välja lülitanud?” hüüatas leskprouast vanem leedi Frampton süüdistavalt. „Mina ei laseks oma majal küll nii külmaks minna!” Pika musta kleidi, laia musta kübara ja õlgade ümber tõmmatud laia naaritsastoolaga nägi Margaret Frampton pigem välja, nagu oleks tal kavas mõnele halloweeni-peole ootamatult sisse sadada, mitte minna oma ainsa poja matusele. Tema kaela ja randmete ümber ning ta kõrvade küljes rippus nagu mingi nikerdatud jääpurikate rodu Framptonitele kuuluv peen, safiiridega kaunistatud juveelikomplekt, mille esimene lord Frampton 1868. aastal Indiast oma naisele Theodorale toonud oli ja mida oli põlvest põlve edasi pärandatud, kuni George selle omanikuks sai ning selle oma emale laenas, sest ta enda naine keeldus sedavõrd pillavalt rikkusega uhkeldavat ehet kandmast. Leskproua Framptonile ei valmistanud see aga vähimatki muret ja ta kandis juveele alati, kui selleks sobiv võimalus avanes. Antoinette polnud kindel, kas Margareti poja matus oli selleks just kuigi sobiv sündmus.

      „Küte on sees, Margaret, ja kõigis kaminates on tuli. Ma arvan, et ka maja leinab,” vastas ta.

      „Milline naeruväärne mõte,” pomises Margaret.

      „Minu arust on emal õigus,” segas Tom vahele, pilk aknast välja suunatud. „Vaadake seda udu. Minu arust leinab terve mõis.”

      „Ma olen saatnud viimsele teekonnale rohkem inimesi, kui kokku lugeda jaksan,” ütles Margaret Antoinette’ist mööda purjetades. „Kuid pole midagi hullemat kui kaotada oma poeg. Ainus poeg. Ma usun, et ei saa sellest mitte kunagi üle. Vähim, mida ometi oodata võiks, on see, et majas oleks soe!”

      Harris, vana ülemteener, kes oli perekonna teenistuses olnud juba üle kolmekümne aasta, avas ukse ja leskproua Frampton astus välja uduvinesse, tõmmates stoola tihedamalt õlgade ümber. „Taevake, kas me niimoodi üldse kirikusse jõuame?” Ta seisis kivitrepi ülemisel mademel ja silmitses ümbrust. „See on ju paks nagu puder.”

      „Muidugi