Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
Ta kergitas õlgu, tõmbas end pingule ja rebis pilgu kirstult eemale. Valu ei olnud miski, mida teistele näidata sobis.
Autojuht ootas valveseisangus, kuni Tom aitas vanaema ühte maja ees seisvatest Bentley limusiinidest. Temale järgnes kuulekalt Roberta, kuid Antoinette ei kiirustanud autosse istuma. „Mine sina, Josh,” ütles ta. „Tom ja David tulevad minuga.”
Joshua ronis esiistmele. Oleks võinud arvata, et tema isa surm oleks kaks naist ometi kokku liitnud, kuid näis, et nad suhtuvad teineteisesse niisama vaenulikult kui alati. Ta kuulas, kuidas tema naine ja vanaema tagaistmel juttu ajavad ja imestas endamisi, miks ema küll ei võinud Margaretiga niisama hästi läbi saada kui Roberta.
„See naine on nii kurnav,” kurtis Antoinette ettevaatlikult taskurätiga silmi tupsutades, kui sõidukid liikusid surnuauto järel mööda sõiduteed ja läbisid rauast värava, mida kaunistas lõvi ja roosi kujutisega perekonnavapp. „Kas mu nägu on hirmus laiguline?” küsis ta Tomi käest.
„Sa näed igati hea välja, ema. Täna polekski õige viimase peal välja näha.”
„Seda vist küll, jah. Aga ikkagi, me näeme seal kõiki ju.”
„Ja kõik nad tulevad pärast meiega kaasa ka,” torises David esiistmelt. Seltskondlik koosviibimine polnud talle praegu kuigi meeltmööda.
„Meile kõigile kulub üks korralik naps ära.” Antoinette patsutas Tomi kätt ja soovis, et ta poleks äsja alkoholist juttu teinud. „Isegi sina. Kui üldse, siis täna võib.”
Tom naeris. „Ema, jäta ometi see minu pärast muretsemine. Ma ei sure paari klaasikese peale ära.”
„Ma tean. Anna andeks, ma poleks pidanud sellest juttu tegema. Huvitav, kes täna tulevad,” ütles ta teemat vahetades.
„Mulle tõesti ei meeldi, et mul tuleb vestelda isa jubedate tädidega ja kõigi nende teiste igavate sugulastega, keda me juba aastaid vältinud oleme,” segas David vahele. „Mul pole üldse pidutuju.”
„See ei olegi pidu, kullake,” parandas teda ema. „Inimesed tahavad lihtsalt oma lugupidamist avaldada.”
David vahtis mornilt aknast välja. Teeäärseid hekke polnud udu tõttu peaaegu nähagi, kui nad Fairfieldi linna poole sõitsid. „Kas nad ei võiks kõik lihtsalt pärast matust minema tõmmata ja koju minna?”
„Loomulikult mitte. Viisakas on paluda sinu isa sõpru ja sugulasi pärast matust meie poole. See pakub meile kõigile veidi lohutust.”
„Vahva,” pomises David süngelt. „Ma tõesti ei tea paremat viisi isa surmast ülesaamiseks, kui kamba vanuritega ühiselt laua ümber kükitada.”
Tema ema hakkas jälle nutma. „David, ära tee seda kõike mulle veel raskemaks.”
David vaatas üle õla ja pehmendas häält. „Anna andeks, ema. Ma ei tahtnud sind endast välja viia. Mul lihtsalt pole mingit tahtmist täna head nägu teha, muud midagi.”
„Kellelgi meist pole selleks tahtmist, kullake.”
„Ma tahaksin praegu kõige meelsamini üksi olla ja oma kurbuses kössitada.”
„Minul on kange isu sigareti järele,” ütles Tom. „Kas mul on aega nurga taga üks kiire suits tõmmata?”
Auto jäi seisma keskaegse Püha Peetruse kiriku ette. Autojuht avas sõiduki tagaukse ja Antoinette ootas, kuni Tom ümber auto teda välja aitama tuleb. Ta jalad tundusid nõrgad ja ebakindlad. Ta nägi oma ämma mööda kivist kõnniteed kiriku ukse poole astumas, kus kaks George’i nõbu teda pühalikul ilmel tervitasid. Tema ei nutaks kunagi avalikult, mõtles Antoinette kibedalt. Ta polnud koguni kindel, kas see naine isegi omaette kunagi nutnud oli. Margaret pidas oma tunnete näitamist eriti just keskklassile iseloomulikuks kombeks ja vaatas aristokraatlikult alla nooremale põlvkonnale, kelle jaoks oli igapäevane asi kurta, nutta ja vinguda oma raske saatuse üle. Ta mõistis hukka nende arusaama, et maailm oleks neile justkui midagi võlgu, ja armastas hirmsasti oma lastelastele rääkida, et tema noorusajal olid inimesed üles näidanud ikka palju rohkem väärikust. Antoinette teadis, et Margaret põlastas teda pideva nutta tihkumise pärast, aga ta ei suutnud nutmist jätta, isegi mitte selleks, et ämmale meele järele olla. Kuid ta pühkis enne autost väljumist silmad kuivaks ja tõmbas sügavalt hinge, leskproua Framptonil ei olnud avalikkuse ees oma tunnete näitamise koha pealt grammigi kannatust.
Antoinette sammus kahe poja saatel mööda kõnniteed ja mõtles, kui uhke oleks George oma poiste üle. Tom, kes oli nii nägus ja metsik – tal olid isa paksud blondid juuksed ja selged sügavsinised silmad –, ja David, kes polnud üldse isa moodi, vaid pikka kasvu ja magnetiliselt kütkestava olekuga ning enam kui võimeline kandma isa tiitlit ja vastutust mõisa juhtimise eest. Neist eespool kadus Joshua koos Robertaga kirikusse. Nende keskmine poeg oli arukas ja edasipüüdlik ning tegi endale finantsmaailmas nime ja ühtlasi teenis palju raha. George pidas tema tarmukusest lugu, isegi kui ta ei mõistnud poja igavavõitu karjäärivalikut. George oli olnud mees, kes armastas looduslikku, taltsutamata maastikku; Londoni ärilinnaosa betoonmäestik mõjus tema hingele nagu äädikas.
Antoinette libistas pilgu üle kiriku ränikivist seinte ja meenutas mitmeid õnnelikke sündmusi, mida nad siin koos tähistanud olid. Poiste ristimised, Joshua pulmad ja tema tütre Amberi ristimine kõigest aasta eest – ta ei olnud oodanud, et teda see täna ees ootab. Vähemalt mitte veel lähema kolmekümne aasta jooksul. George oli olnud ainult viiekümne kaheksa aastane.
Ta tervitas George’i nõbusid, ja kuna nemad olid viimased saabujad, astus nende järel uksest sisse. Kirikus oli õhk kehade soojusest ja lõhnaõlist paks. Laiadel aknalaudadel värelesid küünlad ja rikkalikud kevadised lilleseaded õhkasid kirikusse liiliate, freesiate ja nartsisside hõngu. Reverend Morley tervitas teda kaastundliku naeratusega. Ta võttis Antoinette’i käe oma pehmete, veidi nätskete käte vahele ja pomises lohutavaid sõnu, mida Antoinette kõrvus kumiseva, häälest ära viiuleid meenutava, närvidest tingitud sumina tõttu ei kuulnud. Ta pilgutas silmi, et pisaraid eemale peletada, ja meenutas kirikuisa külaskäiku mõisasse vahetult pärast seda, kui hirmus uudis temani oli jõudnud. Kui ta vaid saaks aega tagasi kerida …
Näis, nagu oleksid viimased kümme päeva kulgenud pidevas ettevalmistuses käesolevaks hetkeks. Oli olnud niivõrd palju tegemist. David ja Tom olid lennanud Šveitsi, et isa surnukeha koju tuua. Joshua ja Roberta olid hoolitsenud matuse korraldamise eest. Antoinette oli lilleseaded enda kanda võtnud ega usaldanud seda minia hooleks jätta, kuna ta oli kindel, et Londonis üles kasvanud Roberta ei teeks sirelil ja liilial vahet, ning tema õde Rosamunde oli aidanud teenistuse jaoks lauluraamatust valiku teha. Nüüd oli see päev käes ja Antoinette tundis, et ta astub hoopis teistsugusesse ellu; ellu ilma George’ita. Ta haaras tugevamalt Tomi käsivarrest ja astus ebakindlal sammul mööda löövi edasi. Kogudusest möödudes kuulis ta, kuidas inimesed järjest üksteist vaigistasid, ega julgenud kellelegi silma vaadata kartusest, et nende kaastundlikud pilgud tal jälle pisarad silmi toovad.
Samal ajal, kui Tom isa tädisid tervitas, aitas David ema esiritta istuma. Seejärel vaatas ta koguduse hulgas ringi. Suurema osa nägudest tundis ta ära – sugulased ja sõbrad, kõik ühtmoodi musta riietunud ja ühtmoodi kurva näoga. Kuid korraga paistis nende ühtlaselt hallide, jumeta nägude seast silma üks helge ja klaar nägu nagu küps virsik talviselt raagus puu otsas. Tüdruk vaatas talle ainiti otsa ja tema rabavalt hallid silmad olid täis kaastunnet. David vaatas talle otsekui paigale naelutatult vastu. Ta neelas pilguga seda blondide lokkide koske, mis üle tüdruku õlgade valgus, tema kreemjalt pehmet nahka, ja tema süda jättis löögi vahele. Tal oli tunne, nagu oleks tema hinge pimeduses korraga lamp süüdatud. Ei tundunud kuigi sobilik aeg naeratada, kuid David ometi tahtis naeratada, väga tahtis. Ta leppis tagasihoidliku, veidi kurva naeratusega ja tüdruk vastas samaga, avaldades vaikides isa kaotuse puhul oma kaastunnet.
Kui David hiljem kirikust väljus, koos oma vendade ja nõbudega kirstu kandes, vaatas ta üle õla tundmatu blondi neiu poole tagasi ja arutles omaette, kuidas see tüdruk tema isa eluga seotud oli. Miks nad temaga varem kohtunud ei olnud? Ta ei saanud midagi parata selle õnneliku ja hõljuva tunde vastu, mis ta leina mudasest mülkast