Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
Antoinette tõmbas sügavalt hinge ja adus, et tal oli lausa meelest läinud, kuivõrd rahustav on jälgida looduse imetabast tööd.
Barry lehvitas mööda põristades. Antoinette lehvitas talle vastu ja naeratas nukralt. Sellest oli väga kaua aega mööda läinud, kui ta viimati aia vastu huvi tundis. Barry tuli alati tema juurde selle või teise kohta küsima ja tema vastus oli alati sama olnud: mida iganes sa heaks arvad, Barry. Ta teadis, et valmistab sellega aednikule pettumust, kuna viimase tundeid võis alati tema näost selgelt välja lugeda. Kuid tal lihtsalt ei olnud seda lisaenergiat, et jaksata veel aia peale mõelda. George oli olnud väga nõudlik ja vajas teda alati Londonis, kui ta parajasti kusagil reisil ei olnud, et nende sõpru balletiteatrisse või ooperisse viia või lihtsalt õhtusööke korraldada, ja nädalavahetustel oli maja alati rahvast täis olnud. Ta vaatas välja maailma kui uute silmadega ega suutnud vabaneda tundest, et ta on oma elu aina kasvavas virrvarris midagi määravalt olulist kahe silma vahele jätnud.
Ta astus aknast eemale ning ta mõtted liikusid jälle Phaedra juurde. Teda ennastki üllatas, kuivõrd tugev oli ta tahtmine seda tüdrukut uuesti näha. Too piiga oli George’i peidus pool. Miski, mis oli ta mehest alles jäänud peale selle perekonna, keda ta tundis. Kummalisel kombel tundis Antoinette koguni, et Phaedra on justkui kingitus, mis oli varuks jäetud selle tarvis, et George’i lahkumisest tulenevat šokki leevendada, ning ta ootas huviga võimalust selle noore naisega koos aega veeta – nagu lubaks see tal pisut kauem veel George’i endaga hoida.
„Antoinette, doktor Heyworth on hallis,” sosistas Rosamunde üle ukse piiludes. „Kas sa teadsid, et ta tuleb?”
Antoinette lajatas käega vastu suud.
„Jumal, ma unustasin!” hüüatas ta punastades. „Ma palusin teda eile matuste ajal mind vaatama tulla.”
„Miks? Oled sa haige?”
„Ei, ma lihtsalt tahtsin kellegagi rääkida.”
„Sa võid ju minuga rääkida,” kostis Rosamunde veidi pahaselt.
„Sa oled minu õde. Ma tahtsin rääkida kellegagi väljastpoolt perekonda.”
Rosamunde ajas huuled prunti.
„Hästi,” ütles ta surutult. „Elutoa kaminas põleb mõnus tuli. Ma palun Harrisel teile kahele sinna teed serveerida.”
„Palu siis kolme tassi.”
Rosamunde naeratas tänulikult, tundes heameelt enda kaasamise üle.
„Sina ära kiirusta, Antoinette. Las mina hoolitsen kõige eest. Küll ma tal senikaua meelt lahutan.” Ta naeratus muutus kelmikaks ja ta tasandas häält. „Ta on väga sümpaatne mees.”
„No tõesti, Rosamunde!”
„Ma võin ju olla vana, aga imetleda võin ju ikka.”
„Ta on olnud meie perekonna arst juba kolmkümmend aastat. Ma ei vaataks teda iial sellise pilguga.”
„Siis ära mulle seda lõbu keela.”
„Ole aga lahke. Üle kuuekümne ja ikka veel vallaline – ma ei arva, et ta on kuigi hea partii, Rosamunde.”
„Mina olen viiskümmend üheksa ja samuti ikka veel vallaline. Ega mina ka kuigi hea partii ei ole. Ma juhatan ta siis elutuppa.” Rosamunde pani ukse väljudes kinni.
Antoinette naeratas mõtte peale, kuidas Rosamunde doktor Heyworthiga flirdib. Rosamunde ei olnud nägusa arsti jaoks just kuigi tõenäoline kandidaat. Ta oli toekas ja ebanaiselik ning pidas näokreemi ja juuksevärvi tarbetuks luksuseks. Tänu sellele oli tema näonahk kortsudest uuristatud ja lõhkenud veenid katsid niitidena ta põski nagu väikesed kõrvalteed maakaardil ning tema hallid juuksed olid kuklale rangeks krunniks kokku tõmmatud. Noore naisena oli ta pühendanud oma aja hobustele ja iga ilmaga väljas ratsutamas käinud, kuid puusahädad olid sundinud teda armastatud spordist loobuma ja nüüd vaatas ta ratsutamist vaid televiisorist või pealtvaatajana võiduajamistel. Erinevalt Antoinette’ist, kes armastas ilusaid riideid, oli Rosamunde kõige enam rahul harilike kottpükste, mugavate kingade ja puuvillaste pluusidega, kas aias taimede vahel põlvili või kummikutes mööda heinamaid jalutades koos oma nelja energilise koeraga. Antoinette ei olnud kunagi küsinud, kas Rosamunde kahetseb seda, et ta polnud abiellunud ja lapsi saanud, ta lihtsalt oletas, et ta õde ei olnud kumbagi soovinud. Kui aus olla, siis ei suutnud ta meenutada, millal ta viimati oli kuulnud õde mõne meesterahva hea välimuse kohta midagi ütlevat. See ei olnud tõepoolest üldse tema moodi.
Elutuppa astudes leidis ta doktor Heyworthi istumas kamina kõrval tugitoolis ja Rosamunde oli end rahulolevalt sisse sättinud tema vastas diivanil ning nad rüüpasid tassist Earl Grey teed. Bertie lamas tukkudes tema õe jalgade juures, ent Wooster istus sirge seljaga ja jõllitas doktor Heyworthi, kes ettevaatlikult tema suurt pead patsutas. Kui Antoinette nähtavale ilmus, tõusis tohter tervituseks püsti.
„Tere, doktor Heyworth. Palun ärge tõuske,” nõudis ta. „Wooster, jäta see vaene mees rahule!” Wooster ei liigahtanudki ning doktor Heyworth istus tagasi oma kohale ja jätkas kõhklevalt patsutamist.
„Mulle tundub, et te meeldite talle,” ütles Rosamunde.
„Oo jaa, meie oleme Woosteriga vanad sõbrad,” vastas arst.
Antoinette istus laia kaminapiirde servale oma õe lähedale. Võre taga praksus innukas tuli, mille leegid limpsasid halge oma ahnete keeltega.
„Küll on mõnus,” ütles ta, tundes, kuidas tuli ta selga soojendab. „Sellist suurt maja on raske soojaks kütta. Vahetevahel me süütame isegi suvel kaminas tule.”
„Mulle ei tundu siin sugugi jahe,” sõnas doktor Heyworth.
„Mulle samuti mitte,” lisas Rosamunde. „Tegelikult ma isegi ütleksin, et mul on päris soe.”
„Ju see tuleb siis minu õhukesest nahast,” kuulutas Antoinette kampsunihõlmu tihedamalt keha ümber mässides.
Doktor Heyworth naeratas talle kaastundlikult, mis pani Antoinette’i silmad vett tilkuma. „On täiesti loomulik asi jahedust tunda, leedi Frampton. Sellepärast ei ole küll tarvis muret tunda.”
Antoinette polnud kunagi tegelikult tähele pannud, kui ilus mees doktor Heyworth on. Oleks ta seda varem endale teadvustanud, oleks ta olnud üpris tõrges patsient ja poleks suutnud arutada temaga kõige intiimsemaid tervisehädasid, tundmata sealjuures piinlikkust. Kuid nüüd, kus tema õde oli maininud seda, mida ei mainita, taipas ta, et prillidest hoolimata on arst tõepoolest väga kena. Tema nägu oli pikk ja heatahtlik, arukate roheliste silmade ja tugeva ninaga, mis andis talle autoriteetse väljanägemise. Tema juuksed, mis olid kunagi olnud tumepruunid, olid nüüd hallid ja hõrenevad, kuid ta pea korrapärane kuju ja soe nahavärv ei lasknud kiilaspäisusel tema head välimust rikkuda. Kuigi tema tänane külastus oli mitteametlik – nimelt oli doktor Heyworth pooleldi pensionile läinud ja võttis ainult vahetevahel eraviisiliselt patsiente vastu –, nägi ta tviidpintsaku ja lipsuga igati väärikas ja korrektne välja.
„Tänan teid matustele tulemast,” ütles Antoinette oma käsi mudides, et neid soojendada.
„Teenistus oli väga ilus,” vastas ta. „Lord Framptonit armastati ja temast peeti meie kogukonnas väga lugu. Me kõik jääme teda taga igatsema.”
Antoinette’i süda paisus leinast ja ta tundis kurgus tuttavat pitsitust ning tema alahuul hakkas kontrollimatult võbelema. Ta tundis tänulikku kergendust selle üle, et Margaretti polnud siin tunnistamas, kuidas ta arsti juuresolekul nutab.
„Ma ausalt öeldes ei mäleta teenistusest suuremat midagi, ma olin …” Kui Antoinette’i jutt katki jäi, segas Rosamunde vahele, et õde ei peaks piinlikkust tundma.
„Lilled olid väga kenad,” kostis ta. „Kas teate, et Antoinette valis nad kõik ise välja? Nende lõhna oli terve kirik täis.”
„Jah, seda ta oli tõesti,” nõustus doktor Heyworth. Siis pööras ta oma heatahtlikud silmad Antoinette’i poole. „Kas te saite eile öösel magada?” küsis ta tasaselt ja murenoot tema hääles kutsus