Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
et Phaedra peab seda samuti tundma, sest see väreles üle lauaplaadi nagu kuumus kõrbeliiva kohal. Nad naersid kooris ja ükski teravmeelsus ega mõistukõne ei vajanud lahtiseletamist. Oli tunne, nagu oleksid nad kaks vana sõpra, kes üle hulga aja kokku on saanud, ja Davidi pingutustest hoolimata ihkas iga tema keharakk Phaedra järele viisil, mis ühelegi vennale kohane ei ole.
Talle ei meeldinud mõte, et tal tuleb lahkuda ja tagasi Hampshire’i sõita. Phaedra köögis oli tal nii mugav, tema seltsis viibimise ahvatlus nii tugev, et ta soovis siia jääda.
„Tule minuga koos õhtusöögile,” pakkus ta ootamatult, ilma seda läbi mõtlemata.
„Õhtusöögile?”
„Jah, kuhu sa iganes soovid.”
„Sa oled täpselt nagu su isa, alati näljane.” Phaedra naeratas talle veidi kurvalt. „Ta ootas alati oma järgmist söögikorda, isegi siis, kui tal parasjagu söömine pooleli oli.”
„Kas sa ei arva, et kõik mehed ongi sellised?”
„Võib-olla. Lihtsalt see, kuidas sa seda ütlesid. Selline spontaanne entusiasmihoog. George oli täpselt sama impulsiivne.” Nad mõlemad tundsid, kuidas külm tuulehoog nende südamete tühjadest tasandikest üle vilises.
Davidi pilk langes lauale.
„Võib-olla peaksin ma lihtsalt koju sõitma.”
„Ei, ära sõida. Ma valmistan meile siinsamas midagi, siis meil ei tulegi kuhugi välja minna. Kas sulle pasta meeldib? George’ile meeldisid minu spagetid Napoli moodi.”
„Ära minu pärast hakka küll vaeva nägema.”
„Spagetid Napoli moodi ei ole mingi vaev. Mulle meeldib süüa teha. Minu arust on see lõõgastav.”
Phaedra tõusis püsti ja David vaatas, kuidas ta sirutas köögileti kohalt kapist spagette võtma. Tal oli seljas avara lõikega lillemustriline pluus ning jalas teksased ja botased, kuid David nägi sellest hoolimata, et riiete all oli naise keha kaunis ja kurvikas.
„Kui sa juba õhtusöögile jääd, siis me võiksime pudeli veini lahti võtta. Külmkapis peaks olema üks Chardonnay. Äkki oled nii kena?” David leidis veinipudeli. Phaedra ulatas talle avaja ning asetas lauale kaks veiniklaasi.
„Kas sina kutsusid mu isa kunagi isaks?” küsis David klaase täites.
Phaedra jäi hetkeks kõhklema.
„Ei. See ei tundunud õige. Ma ei ole enam väike tüdruk. Ma kutsusin teda George’iks. See sobis talle.”
„Mind paneb tõesti imestama, et ta suutis sind nii kaua ainult enda teada hoida.”
„Mehed on mihklid asju lahterdama, kas sa ei leia? Pealegi ma elasin ju Pariisis. Meie temaga veetsime koos aega Himaalajas, mitte Londonis.”
„Sa oled siis ka mägironija?”
„Hea foto nimel olen ma kõike nõus tegema.” Phaedra naeratas talle. „Ronin isegi mingi hullu inglase järel Pumori nõlva mööda üles!”
„Jumal hoia, sa oled ikka tõesti tema tütar.”
„Armastus seikluse ja välisõhu järele oli meil tõesti ühine.”
David ulatas talle veiniklaasi ja vaatas, kuidas ta lonksu võttis.
„Mida sinu ema sellest arvas, kui sa teda otsima läksid?”
„Ma ei tea. Ma ei saa omavahel läbi.” Phaedra pöördus eemale, et sibulat lõikuda.
„Said nad veel kunagi kokku, isa ja sinu ema?”
„Ei. Ema ei tahtnud ja ka George ei tahtnud. See kõik oli minevik. Nad olid mõlemad otsustanud asjad nii jätta, nagu oli.”
„Väga mõistlik. Kas sinu ema on uuesti abiellunud?”
„Ei.” Naine pöördus taas ja naeratas talle. „Sa oled üks väga uudishimulik mees, David Frampton. Võib-olla sa nüüd aitad mind natuke ja katad laua. Taldrikud on seal,” ütles ta kummutile osutades. „Noadkahvlid on sahtlis. Klaasid on nende kohal ja külmkapis on vett – ma eeldan, et sa tahad oma veini enne kojusõitu veidi lahjendada.”
„Ma võiksin ööseks Eaton Square’i korterisse jääda, aga Rufus ootab mind.”
„Rufus on koer, nagu ma aru saan.”
„Just. Suur kollane koer, kes saab väga pahaseks, kui ma täna õhtul koju ei tule.”
„Jätsid sa ta siis päris üksi koju?”
„Töödejuhataja hoolitseb tema eest, kui ma ära olen. Aga kella kuueks on ta Rufuse tagasi toonud ja kööki kinni pannud.”
„Siis tuleb sul koju sõita.” Phaedra vaatas käekella. See näitas seitse ja nelikümmend viis minutit. „Pool kümme viskan ma su välja.”
Kui spagetid valmis said, istusid nad laua taha neid nautima. Phaedra oli valmistanud paksu ja kleepuva kastme tomati ja basiilikuga ning spagette viimased paar minutit selle sees keetnud.
„Sa oled suurepärane kokk,” kiitis David teda.
„Tänan sind.” Ta märkas, et naise klaas oli tühjaks saanud, ja valas selle uuesti täis.
„Näed, kas see pole tore niimoodi oma vennaga õhtust süüa.”
„Ma ei arvanud küll kunagi, et ma midagi sellist tegema hakkan.”
„Kas sa lapsena kunagi tahtsid endale õde?”
„Tegelikult mitte. Aga ema tahtis küll tütart. Ma arvan, et iga naine tahab endale tütart ja minu ema on väga naiselik. Ta oleks jumaldanud väikest tütrekest, kellega armsaid tüdrukute asju jagada. Selle asemel sai ta aga kolm lärmakat poissi. Terves majas polnud roosast värvist lõhnagi.”
„Mulle meeldib roosa.” Phaedra naeris kibedalt. „Kui ma olin väike, siis minu magamistuba oli sinine, sest emale meeldis sinine. Mina tahtsin roosat nagu kõik väikesed tüdrukud, aga tema väitis järeleandmatult, et sinine on minu jaoks kõige parem värv. Tegelikult oli see siiski kõige parem värv tema jaoks. Kuid ta täitis minu toa pehmete mänguasjadega ja hankis mulle naeruväärselt täiskasvanuliku nukumaja, mis oli liiga habras, et sellega mängida.”
„Paistab, et ta üritas nii hästi, kui oskas.”
„Sugugi mitte. Ta andis mulle kõik, mida mul materiaalselt vaja oli, kuid mitte seda, mida ma oleksin vajanud emotsionaalses mõttes.”
„Miks?”
„Sest tal polnud kunagi minu jaoks aega. Ta ei olnud emalik. Ma isegi ütleksin, et ta huvitus vaid iseendast ja järgmisest mehest, kes tema eest hoolitseks. Ta oli meeleheitlikult ebakindel ja mina olin tal jalus. Võimalike kavaleride arv kahaneb märgatavalt, kui sul tütar sabas tolkneb. Nii et ta jättis mind järgemööda oma sõprade juurde hoida ja andis mulle raha – mida vaid, et minust ainult lahti saada.” Ta kehitas õlgu, nagu ei läheks see suuremat midagi korda.
„See on kurb, Phaedra.”
„Oh, ma ei arva, et ma end just haletseks. Paljude inimeste mõõdupuu järgi oli mul lausa elitaarne lapsepõlv. Igatahes läksin ma oma teed niipea, kui olin selleks piisavalt vana. Kohe, kui ma ise oma asjade üle hakkasin otsustama, hakkas ka elu paremaks minema. Nüüd on ema minu jaoks ainult mälestus.”
David tühjendas oma klaasi.
„On sinu elus keegi eriline inimene?”
Phaedra naeratas.
„Sellega sa tahad küsida, et kas ma elan kellegagi?”
„Mul oleks kurb mõelda, et sa oled üksildane.”
Naine silmitses hetke oma klaasi põhja.
„Ma olen selleks kaugelt liiga iseseisev, et end üksikuna tunda,” vastas ta julgelt, kuid miski selles liigutuses, millega ta õlad lõdvaks lasi, pani Davidi tema sõnades kahtlema.
„Aga kas sul on siis keegi?” uuris