Эротические рассказы

Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.

Naine Pariisist - Santa Montefiore


Скачать книгу
olevat valmis suuri pingutusi tegema selle nimel, et ta tunneks end perekonda kuuluvat. Joshua pilk lõi helendama iga kord, kui ta tema poole vaatas, ja Rosamunde, kes ilmselgelt tahtis oma õele heameelt valmistada, oli samuti väga südamlik. Kuid Phaedra jaoks ei lugenud nende ühine veri suuremat midagi – nende kõigi ühine armastus George’i vastu oli see, mis sidus neid tihedamalt kokku, kui DNA seda iial teha oleks võinud.

      Kui Antoinette oma koertest rääkis, pani Phaedra tema pilgu taga peituvat valu tähele. Ta naeratas ja aeg-ajalt naeris Davidi naljade peale, kuid Phaedra võis arvata, et sisimas oli ta süda raske nagu telliskivi. Ta seisis üksinda uue, üksildase ja kaardistamata tee alguses. Tema ümber olid ta pojad, kes talle tröösti pakkusid, ja ta õde, kes talle toeks oli, kuid lesena oli ta nüüd ikkagi üksinda ja mahajäetud. Phaedra soovis teda kuidagi lohutada, kuid ta teadis, et ka kõige hoolikamalt valitud sõnad ei too George’i tagasi. Ja kõigest, mis selleni ei küündi, jääb ju näruselt väheks.

      Tom ei olnud ikka veel kohale jõudnud selleks ajaks, kui nad püsti tõusid, et söögituppa õhtusöögile minna. Antoinette vaatas murelikult oma käekella.

      „Ära sa tema pärast muretse, ema. Ta ilmselt unustas,” ütles David Phaedra jaoks tooli lauast eemale tõmmates.

      „Ma ei muretsegi,” vastas Antoinette naeratusega, mis kuigi veenev polnud.

      „Kindlasti ta ei unustanud,” lausus Rosamunde teda julgustades.

      „Kas Tom on üldse kunagi kuhugi õigeks ajaks jõudnud?” kostis Joshua istet võttes.

      „Oh, see pole nüüd ka ikka päris aus,” vastas Antoinette sulgi turri ajades, valmis oma noorimat poega kaitsma.

      „Küll ta tuleb,” lisas Roberta. „Sellest nädalavahetusest ta kindlasti ilma jääda ei taha. Tomile ei meeldi miski rohkem kui üks korralik draama.” Phaedra tahtis midagi vastuseks kosta vihje peale, et tema ongi see draama, kuid hoidis end tagasi. Ei olnud mingit mõtet ematiigrit sabast sikutada, ta saaks ainult hammustada.

      „Talle kõlbab iga ettekääne, et isa autoga ringi sõita,” lisas David.

      Joshua itsitas.

      „Jah, ta on nagu maahärra Kärnkonn oma Aston Martini roolis.”

      Phaedra naeris ja Joshua silmis välgatas korraks rõõm.

      „Ega talle endale selline kirjeldus vist väga ei meeldiks,” ütles Phaedra. „Kellelegi ei teeks suuremat heameelt, kui teda härra Kärnkonnaga võrreldakse!”

      „Tema oleks esimene, kes seal paralleele märkaks, Tomis on omajagu seda Kärnkonna,” jätkas Joshua, tundes rõõmu, et tema naljad Phaedrale lõbu pakuvad.

      Roberta istus otse Phaedra vastu ja vaatas, kuidas David ja tema abikaasa end teine teisele poole selle naise kõrvale istuma sättisid.

      „Nii et sa oled siis Kenneth Grahame’i fänn?” küsis Roberta.

      „Muidugi. „Tuul pajuokstes” on üks mu lemmikraamatuid.”

      „Kus sa hariduse said?”

      „Vancouveris,” vastas Phaedra õlgu kehitades. „Ma vihkasin kooli.”

      „Kuid sa läksid ülikooli?”

      „Ei, ma hakkasin kuueteistaastaselt tööle. Läksin kodust ära niipea kui võimalik.”

      Roberta kirtsutas nina.

      „Tõesti, miks sa siis midagi sellist tegid?”

      „See on pikk jutt,” vastas Phaedra teemat vältides. Robertaga ei jagaks ta seda iialgi.

      „Küll on kahju, et sul ei õnnestunud oma haridust lõpetada. Nüüd sa kindlasti kahetsed seda.” Roberta manas näole lääge naeratuse.

      „Sugugi mitte. Elu on mulle väga heaks õpetajaks olnud.”

      „Tead, minu lemmiktegelane on alati olnud Vesirott,” ütles Joshua.

      „Oh, minul samuti,” hüüatas Phaedra vaimustatult, haarates rõõmuga võimalusest Robertast ära pöörduda. „Vana vankumatu Vesirott.”

      „Minu arust on David natuke Vesiroti moodi,” sõnas Joshua.

      „Ma oleksin parema meelega Mäger. Tema on karismaatilisem,” torkas David kuivalt vahele.

      „David on palju rohkem Mägra kui Vesiroti moodi!” hüüatas Phaedra.

      Roberta olek muutus jäigemaks ja ta trummeldas kannatamatult sõrmedega vastu lauaplaati.

      „Räägi meile endast ja George’ist, Phaedra. Me kõik tahame hirmsasti teada.”

      Järgnes ebamugav vaikus. Joshua põrnitses oma naist, kuid Roberta naeratas vastu nagu kaval krokodill. Antoinette otsis vaevaga sõnu, et ometi midagi öelda. Oli vältimatu, et millalgi õhtu käigus liigub jututeema George’i peale, kuid ta ei olnud oodanud, et see nii varakult juhtub. Roberta oli andestamatult ebaviisakas. Kuid see ei paistnud Phaedrale korda minevat. Harris valas talle klaasi valget veini ja ta võttis sealt aeglase sõõmu. David oleks tahtnud teemat vahetada, et Phaedrat piinlikust olukorrast välja aidata, kuid tedagi piinas uudishimu niisamuti nagu kõiki teisi.

      „Mida sa täpselt teada tahad, Roberta?” küsis Phaedra.

      „Kõike, algusest peale. Hakkame sinu emast pihta.”

      Phaedra kortsutas kulmu.

      „Minu ema mälestused kuuluvad talle endale. Minuga ei jaganud ta neid kunagi.”

      „Roberta, see ei ole siin mingi Hispaania inkvisitsioon,” ütles Rosamunde, korrates seda, mida ta oli õde kuulnud Margaretile ütlemas.

      „Ära teeskle, et see sind samuti ei huvita, Rosamunde. George’i matustel ilmub korraga ootamatult välja tema vallastütar ja pärib terve varanduse, rääkimata Framptonite safiirikomplektist.” Juveele nimetades kaotas Roberta hääl emotsioonide ajel oma senise mahlakuse. „Mina arvan, et perekonnana on meil õigus teada saada, kuidas see kõik siis niimoodi läks.”

      „Phaedra peaks rääkima meile ainult seda, mida ta tahab meile rääkida,” ütles Antoinette diplomaatiliselt.

      „Sul ei ole sellele mingeid vastuväiteid, ega ju?” küsis Roberta Phaedra käest.

      „Ta ei ole siin kohtupingis, Roberta,” ütles Joshua.

      Roberta võttis oma mehe sihikule.

      „Nii, tähendab mina paistan olevat siin ainuke, kes on piisavalt aus tunnistamaks, et minu arvates on kogu see olukord sügavalt šokeeriv.”

      „Roberta!” hüüatas David ja tema nägu jäigastus raevust.

      Phaedra sundis end naeratama ja tõstis käe.

      „Palun, ärgem alustagem sõda. Ma vastan enda eest hea meelega. Muidugi on see sinu jaoks šokk, Roberta, mina oleksin oleks sinu olukorras samuti šokeeritud. Mees, keda sa arvasid tundvat, varjas suurt saladust, mida ta ei jaganud mitte kellegagi. Kuid kas me kõik ei ole mitmepalgelised? Kas me kõik ei hoia ühel või teisel viisil mingeid saladusi? Kas see pole siis loomulik? Ta pidas mind teie eest salajas, et teile kõigile mitte haiget teha, ja nagu me Roberta reaktsioonist järeldada võime, oli see ka õige otsus. Kui ta ei oleks surma saanud, siis ei teaks te minust siiani midagi.”

      „Kuid nagu ma aru saan, oli tal kavas meile rääkida?” ütles Antoinette pinevalt.

      „Seda ütles ta ka minule. Kuid võib-olla ei olekski ta seda kunagi teinud.” Ta kehitas õlgu. „Tähendab, ta rääkis sellest ja endastki mõista tegi ta oma tahtmise teatavaks ka Juliusele. Kuid üks asi on öelda, et sa kavatsed midagi teha, seda aga päriselt tehagi on hoopis midagi muud.”

      „Ja me kõik ju teame, kui impulsiivne George oli,” pistis Roberta vahele. „Tal oli kombeks millestki lühikest aega väga sisse võetud olla, eks olnud ju? Mäletate neid Havanna sigareid? Kui kaua see kestis? Aasta, kõige kauem. Siis otsustas ta hakata Peruust laamasid sisse vedama. Need tema armumised laienesid ka inimestele.”

      „Kuid


Скачать книгу
Яндекс.Метрика