Jumalik puudutus. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
kveekerid, apteekrid, töökad talupojad. Oli kuulda, et see on koht, kus polevat upsakaid aristokraate (erinevalt Bostonist), rõõmupelglikke puritaane (erinevalt Connecticutist) ega tülikaid isehakanud feodaalprintse (erinevalt Virginiast). Linna oli heal maastikul mõistlikele ususallivuse ja vaba ajakirjanduse põhimõtetele rajanud William Penn, mees, kes kasvatas vannis puuvõrseid ja kujutles, et tema metropolist saab suurepärane häll nii taimedele kui ideedele. Philadelphias võeti avasüli vastu kõik, absoluutselt kõik – juudid muidugi välja arvatud. Neid asju kuulnud, kahtlustas Henry, et Philadelphia on tohutu kasutamata võimaluste maa, ja võttis eesmärgi see omaenda kasu teenistusse rakendada.
Aga enne, kui kuhugi paigale jääda, tahtis Henry naise hankida ja – sest ta polnud ju loll – ta tahtis hollandi naist. Tahtis tarka ja korralikku naist vähimagi kalduvuseta kergemeelsusele ja sellist võis leida just Hollandist. Aastaid oli Henry rahuldanud end prostituutidega, ta oli isegi oma Pengalengani mõisas noort Jaava tüdrukut pidanud, aga nüüd oli aeg õige naine võtta, ja ta meenutas elutarga Portugali meremehe aastate eest antud nõuannet: „Elus edukas ja õnnelik olla, Henry, on lihtne. Vali naine, vali hästi ja alistu.”
Henry purjetas tagasi Hollandisse naist valima. Ta valis kiiresti ja arvestavalt, noppis naise auväärsest vanast perekonnast, van Devenderide hulgast, kes olid mitu põlve olnud Amsterdami Hortuse botaanikaaia järelevaatajad. Hortus oli üks tähtsamaid uurimisaedu Euroopas – üks vanimaid ühenduslülisid botaanika, uurimistöö ja kauplemise vahel – ja van Devenderid olid seda alati auväärselt juhatanud. Nad polnud mingil juhul aristokraadid, kindlasti mitte rikkad, aga Henryl polnud vaja rikast naist. Van Devenderid olid aga ometi Euroopa juhtivaid perekondi õpetatuse ja teaduse vallas ning seda Henry imetles.
Õnnetuseks polnud imetlus vastastikune. Jacob van Devender, perekonna ja Hortuse valitsev patriarh (ning meisterlik ehisaaloede kasvataja), oli Henryst kuulnud, ja see, mida ta kuulnud oli, ei meeldinud talle. Ta teadis, et see noor mees oli kunagi varastanud ning et ta oli omakasu nimel kodumaa reetnud. Sedasorti käitumist Jacob van Devender heaks ei kiitnud. Jacob oli hollandlane, seda küll, ja talle meeldis tema raha, kuid ta polnud pankur ega spekulant. Tema ei hinnanud inimeste väärtust nende kullahunnikute järgi.
Siiski oli Jacob van Devenderil paljulubav tütar või vähemalt niimoodi Henry arvas. Tütre nimi oli Beatrix, ta polnud ei inetu ega ilus, mis tundus naise puhul just õige olevat. Beatrix oli tüse ja lameda rinnaga, täiuslik tünnikujuline naisterahvas ja hakkas juba vanatüdrukulõhna külge võtma, kui Henry temaga tuttavaks sai. Suurema osa võimalike kosilaste meelest oli Beatrix van Devender heidutavalt üleharitud. Ta oskas kõnelda viit elavat ja kahte surnud keelt ja tema teadmised botaanikas olid võrdsed ükskõik millise mehe omadega. Ilmselgelt polnud Beatrix mingi kokett. Ühelegi külalistoale ta ehteks poleks olnud. Ta riietus värvigammas, mis seostub koduvarblasega. Beatrix suhtus äärmiselt kahtlustavalt kirge, liialdustesse ja ilusse, usaldades ainult seda, mis oli kindel ja usaldusväärne, ning pidas omandatud tarkust alati kõrgemaks impulsiivsest instinktist. Henry meelest oli ta lihtsalt elus ballast, seega täpselt see, mida ta ihkas.
Mida arvas Beatrix Henryst? Siin satume müsteeriumile. Henry polnud nägus. Kindlasti polnud tal peeni kombeid. Kui päris aus olla, siis meenutasid tema punetav nägu, suured kämblad ja jämedad kombed külaseppa. Suurema osa inimeste meelest polnud Henry küll ei kindel ega usaldusväärne. Henry Whittaker oli impulsiivne, lärmakas ja sõjakas mees, kellel oli vaenlasi kogu maailmas. Pealegi oli temast aastate jooksul trimpaja saanud. Milline lugupeetud noor naine valiks vabatahtlikult sellise mehe endale abikaasaks?
„Sel mehel pole mingeid põhimõtteid,” vaidles Jacob van Devender tütrele vastu.
„Oh, isa, sa eksid väga rängalt,” parandas Beatrix teda kuivalt. „Härra Whittakeril on palju põhimõtteid. Need pole lihtsalt kõige paremad.”
Tõsi, Henry oli rikas, niisiis oletasid mõningad vaatlejad, et võib-olla hindab Beatrix jõukust kõrgemalt, kui välja näitab. Pealegi kavatses Henry värske abikaasa Ameerikasse viia ja võib-olla – nii lobisesid kohalikud jutupaunikud – on Beatrixil mingi häbiväärne salajane põhjus Hollandist igaveseks lahkuda.
Tõde oli hoopis lihtsam: Beatrix van Devender abiellus Henry Whittakeriga sellepärast, et talle meeldis see, mida ta Henrys nägi. Talle meeldis Henry tugevus, tema osavus, jõud, paljutõotavus. Mees oli tahumatu, seda küll, aga ega Beatrix ise polnud ka mingi õrn õieke. Ta austas Henry järsku otsekohesust, nii nagu Henry hindas tema oma. Beatrix mõistis, mida Henry temast tahab, ja tundis kindlalt, et võib mehega koos töötada – ja ehk teda isegi pisut kamandada. Niisiis vormistasid Henry ja Beatrix kiiresti ja veendunult oma liidu. Ainus õige sõna nende ühenduse kohta oli hollandikeelne äritermin partenrederij – partnerlus, mis tugineb ausale vahetusele ja otsekohesusele, kus homne kasu on tänaste lubaduste tagajärg ning kus mõlemad pooled panustavad heaolusse võrdselt.
Beatrixi vanemad ütlesid temast lahti. Või oleks ehk täpsem väita, et Beatrix ütles nendest lahti. Nad olid jäärapäine perekond, viimane kui üks neist. Nad olid Beatrixi abielu suhtes eriarvamusel ja van Devenderide lahkarvamused kippusid olema igavesed. Kui Beatrix oli valinud Henry ja lahkunud Ameerika Ühendriikidesse, lõikas ta läbi kõik sidemed Amsterdamiga. Viimasena oma perest nägi Beatrix väikest kümneaastast venda Deesi, kes nuttis õe lahkumise pärast ja klammerdus tema seelikusabasse, kisades: „Nad võtavad ta minult ära! Nad võtavad ta minult ära!” Beatrix keeras venna sõrmed seelikusabast lahti, keelas tal veel kunagi end teiste ees nutmisega häbistada ja kõndis minema.
Beatrix tõi Ameerikasse kaasa isikliku toatüdruku, äärmiselt kompetentse ja puhtust armastava noore naise, kelle nimi oli Hanneke de Groot. Isa raamatukogust sai ta suure vaevaga kätte Robert Hooke’i „Micrographia” 1665. aasta väljaande ja Leonhart Fuchsi väga väärtusliku bioloogiliste illustratsioonide kogu. Ta õmbles oma reisikleidile tosinaid taskuid ja pani need kõik täis Hortuse kõige haruldasemate tulpide sibulaid, kõik hoolega samblasse mässitud. Veel võttis Beatrix kaasa mitu tosinat tühja arveraamatut.
Beatrix kavandas juba oma raamatukogu, oma aeda ja – tuleb seegi – oma varandust.
Beatrix ja Henry Whittaker saabusid Philadelphiasse 1793. aasta alguses. Müüride või muude kindlustustega kaitsmata linn koosnes tol ajal laevarohkest sadamast, mõnest kaubanduslikuks ja poliitiliseks tegevuseks mõeldud hoonete kvartalist, põllunduslikest majapidamistest ja mõnest peenest uuest piirkonnast. Seal oli tohutult arenemisvõimalusi – tõeline pinnas võimalikule kasvule. Ühendriikide esimene pank oli avatud siinsamas just aasta tagasi. Terve Pennsylvania oli sõjas metsadega, selle kirveste, härgade ja auahnusega relvastatud asukad olid võitjad. Henry ostis Schuylkilli jõe läänekaldal 350 aakrit kallakuid karjamaid ja puutumatut metsa, kavatsedes maavaldust laiendada niipea, kui võimalus avaneb.
Henry oli algselt plaanitsenud saada rikkaks neljakümnendaks sünnipäevaks, aga ta oli hobuseid liigagi kõvasti tagant kihutanud, nii et jõudis sihile varem. Ta oli ainult kolmekümne kahe aastane ja juba kogunud raha naeltes, floriinides, ginides, koguni Vene kopikates. Henry eesmärk oli saada veel rikkamaks. Aga nüüd Philadelphiasse saabudes oli aeg tootma hakata.
Henry Whittaker nimetas valduse oma perekonnanimest tuletatud White Acre’iks, korraldades kohe Andrea Palladio stiilis isandlike mõõtmetega häärberi ehitamise, mis pidi tulema palju ilusam kui ükski eramaja, mida linnas seni nähtud oli. Sellest pidi saama kivimaja, tohutu suur ja hästi tasakaalus, kaunistatud elegantse ida- ja läänepaviljoniga, sammasportikusega lõunaküljel ja avara terrassiga põhjas. Ta ehitas ka uhke tõllahoone, suure sepikoja ja kummalise väravamaja, samuti mitu botaanilist rajatist – muu hulgas esimese nendest, millest pidi viimaks saama mitu eraldi seisvat kasvuhoonet, Kew’ kuulsa kasvuhoone eeskujul ehitatud ulatusliku klaasmaja. Schuylkilli jõe mudasele kaldale, kus indiaanlased veel viiekümne aasta eest metssibulaid korjasid, ehitas ta isikliku praamidoki, just samasuguse kui uhketel vanadel mõisatel Thamesi ääres.
Philadelphia linn elas tol ajal enamasti kokkuhoidlikult, aga Henry kavandas White Acre’i kui jultunud solvangu juba lihtsalt kokkuhoiu mõttelegi. Ta tahtis, et see koht pakataks ekstravagantsusest. Kadetsemist ta ei kartnud. Õigupoolest oli neetult tore olla see, keda kadetsetakse, see oli kasulik ka, sest kadedus tõmbab inimesi ligi. Tema maja