Jumalik puudutus. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
süles sai Alma teada, et Henry oli ringi purjetanud suurmehega, kelle nimi oli kapten Cook. Need olid parimad lood. Ükskord oli hiiglaslik vaal ookeanis pinnale kerkinud, suu pärani lahti, kapten Cook oli laeva sealt otse sisse juhtinud, vaala kõhus ringi vaadanud ja sealt siis jälle välja purjetanud – tagurpidi! Korra oli Henry merel nutuhäält kuulnud ja näinud veepinnal ulpivat merineitsit. Hai oli merineitsit vigastanud. Henry oli merineitsi köie otsas veest välja tõmmanud ja too oli Henry käte vahel surnud – aga enne oli ta, jumala eest, Henry Whittakeri õnnistanud ja öelnud, et Henryst saab ükskord veel rikas mees. Nii ta selle suure maja omanikuks saigi – tänu merineitsi õnnistusele!
„Mis keeles see merineitsi rääkis?” tahtis Alma teada, kujutledes, et see pidi küll vist kreeka keel olema.
„Inglise keeles ikka!” vastas Henry. „Jumal hoidku, miks ma oleksin pidanud päästma mingit sindrima välismaist merineitsit?”
Ema ees tundis Alma aukartust ja mõnikord isegi hirmu, aga isa ta jumaldas. Ta armastas isa üle kõige. Rohkem kui poni Soamesi. Isa oli hiiglane, Alma vaatas maailma tema tohutu suurte jalgade vahelt. Henryga võrreldes oli piibli jumal igav ja kauge. Nagu piibli jumalgi pani Henry mõnikord Alma armastuse proovile – eriti siis, kui pudelid lahti korgitud olid. „Ploom,” ütles ta siis, „jookse õige nii kiiresti kui su keppjalad võtavad alla sadamasse ja vaata järele, kas su papal ei ole mõni laev Hiinast kohale jõudmas.”
Sadam oli seitsme miili kaugusel ja teisel pool jõge. Parasjagu võis olla kell üheksa pühapäeva õhtul ning väljas lõikavalt külm märtsitorm, aga Alma hüppas isa sülest maha ja pistis jooksu. Mõni teenija püüdis ta siis ukse juures kinni ja viis tagasi külalistuppa – või teine kord kuueaastaselt, ilma mantli ja tanuta, pennitagi taskus ja ilma väiksemagi kullatükita riidepalistuse vahel – jumala eest, ta oleks läinud.
Milline lapsepõlv sel tüdrukul küll oli!
Almal polnud mitte ainult silmapaistvad vanemad, ta sai ka oma tahtmist mööda uurida tervet White Acre’i mõisat. See oli tõeline muinasjutumaa. Nii palju oli avastada. Juba maja üksi paljastas aina uusi imesid. Idapoolses paviljonis oli ehmunud ja koomilise näoga mügarik täistopitud kaelkirjak. Aatriumis oli kolm hiiglaslikku mastodoniroiet, mille kohalik talumees oli lähedal asuvalt põllult välja kaevanud ja uue vintpüssi vastu Henryle andnud. Majas oli särav ja tühi ballisaal, kus Alma sattus kord jahedal hilissügisel nägema lõksujäänud koolibrit, kes oli mööda tähelepanuväärset trajektoori tema kõrva äärest mööda lennanud (otsekui tibatillukesest kahurist tulistatud kalliskividega ehitud rakett). Isa kabinetis puuris elas Hiinast toodud mainalind, kes oskas rääkida ja oli kirglikult kõneosav (või vähemalt Henry väitis nii), kuid ainult oma emakeeles. Majas leidus õlgede ja saepuruga täidetud haruldaste madude nahku. Oli riiulite kaupa Lõunamere koralle, Jaava ebajumalakujusid, lasuriidist Vana-Egiptuse ehteid ja tolmunud Türgi aastaraamatuid.
Ja nii palju oli kohti, kus söödi! Elutuba, külalistuba, köök, salong, päikesetuba ja varjulised verandad. Toimusid eined, kus joodi teed ning söödi piparkooke, kastaneid ja virsikuid. (Olid need alles virsikud – üks pool roosa, teine kuldne.) Talvel võis ülakorruse lastetoas suppi süüa ja vaadata all voolavat jõge, mis helkis lageda taeva all justkui läikimalöödud peegel.
Õues oli veel rohkem ja salapärasemaid rõõmuallikaid. Uhked kasvuhooned täis palmlehikuid, palme ja sõnajalgu, kõik sooja hoidmiseks mässitud musta värvi haisvasse loomanahka. Oli lärmakas ja hirmutav vesimootor, mis kasvuhooneid veega varustas. Veel olid olemas salapärased kasvuhooned – alati peadpööritavalt palavad –, kuhu õrnad imporditud taimed pärast pikka merereisi paranema toodi ja kus orhideed õide meelitati. Ühes kasvumajas kasvasid sidrunipuud, mis veeretati igal suvel välja päikese käte otsekui tiisikushaiged. Tammeallee lõpus oli peidus väike kreekapärane tempel, kus võis Olümpost kujutleda.
Oli ka meierei ja selle kõrval sahver ahvatleva alkeemia, ebausu ja nõiduse hõnguga. Sakslannadest piimatüdrukud tõmbasid kriidiga sahvriuksele kaitsemärke ja pomisesid enne sisse astumist loitse. Juust ei valmi, rääkisid nad Almale, kui sellele needus peale pannakse. Kui Alma ema käest selle kohta küsis, sai ta kergeusklikkuse pärast pahandada ja ema pidas talle pika loengu sellest, kuidas juust tegelikult valmib – selgus, et absoluutselt mõistuspärase keemilise reaktsiooni tõttu, kui rõõska piima töödelda laabiga ja seejärel kindlal temperatuuril vahakooriku sisse küpsema panna. Kui õppetund läbi sai, pühkis Beatrix kaitsemärgid maha ja nimetas piimatüdrukuid ebausklikeks lollpeadeks. Alma märkas, et järgmisel päeval olid märgid uuesti uksele joonistatud. Nii või teisiti, juust küpses ka edaspidi korralikult.
Olid lõpmatud aakrid metsamaad – meelega harimata jäetud –, kus elasid küülikud, rebased ja pargihirved, kes sõid peost. Vanemad lubasid Almal seal metsas omatahtsi ringi kolada, ei, nad lausa julgustasid teda seda tegema ja loodust tundma õppima. Alma korjas mardikaid, ämblikke, ööliblikaid. Ühel päeval nägi ta, kuidas väga suur must madu sõi elusast peast ära suure triibulise mao – see võttis mitu tundi aega ning oli kohutav ja imetlusväärne vaatepilt. Ta vaatas, kuidas tarantel kaevab kõdusse sügavaid käike ja punarinnad korjavad jõe äärest pesa ehitamiseks sammalt ja muda. Ta leidis ilusa väikese rööviku (ilus oli see röövikustandardite järgi), keeras lehe sisse ja võttis endale koju sõbraks kaasa, kuigi hiljem tappis ta kogemata, kui talle peale istus. See oli ränk löök, kuid Alma tegutses edasi. Ema talle nii ütleski: „Jäta nutt ja tegutse edasi.” Almale selgitati, et loomad surevad. Mõned loomad, näiteks lambad ja lehmad, ainult selleks sünnivadki, et surra. Ei saa iga surma järel leinata. Kaheksa-aastaselt oli Alma Beatrixi abil juba lahanud lamba pead.
Metsa läks Alma alati, seljas praktiline kleit, kaasas kollektsioneerimiskomplekt, mis koosnes klaaskolbidest, tillukestest kogumiskarpidest, vatist ja märkmikust. Ta käis väljas iga ilmaga, sest iga ilm oli omamoodi tore. Ühel aastal segas aprillilõpu lumetorm kokku laululinnud ja aisakellad ning juba üksnes seetõttu tasus välja minna. Alma sai teada, et kui käia poris ettevaatlikult, säästes saapaid või seelikusaba, ei leidnud kunagi midagi. Ta ei saanud kunagi pahandada, kui tuli koju mudaste saabaste või seelikuservaga, kui ta ikka tuli heade eksemplaridega, mida herbaariumisse panna.
Nendel kogumisretkedel oli poni Soames Alma alaline kaaslane, vahel kandis ta tüdrukut seljas läbi metsa, vahel järgnes talle nagu suur hästikasvatatud koer. Suvel olid Soamesil uhked siidtutid kõrva otsas, et kärbseid eemale peletada. Talvel oli tal karusnahk sadula all. Soames oli parim taimekogumispartner, keda võib kujutleda, ja Alma rääkis temaga päevad läbi. Soames oli tüdruku heaks absoluutselt kõigeks valmis, kui kiiresti liikumine välja arvata. Ainult vahel sõi ta taimenäidised ära.
Oma üheksandal suvel õppis Alma täiesti iseseisvalt lilleõite avanemise ja sulgumise järgi kellaaega ütlema. Ta märkas, et piimjuure õielehed avanesid alati kell viis hommikul. Kell kuus avanesid kirikakrad ja kullerkupud. Kui kell lõi seitse, puhkesid õide võililled. Kell kaheksa oli põld-varsapõlve kord. Kell üheksa: laanelill. Kell kümme: sügislill. Kell üksteist algas vastupidine protsess. Keskpäeval sulgus piimjuur. Kell üks laanelill. Kella kolmeks olid võilille õied kinni. Kui Alma polnud kella viieks kodus ja käed pestud – sel kellaajal tõmbus kullerkupp nuppu ja kuningakepp hakkas avanema – tuli tal probleeme.
Üle kõige tahtis Alma teada, kuidas maailm korraldatud on. Mis kõike juhib? Ta lõhkus õied laiali ja uuris nende sisemist ehitust. Sedasama tegi ta ka putukatega ja iga ettesattunud loomakorjusega. Ühel septembrilõpu hommikul paelus Almat korraga väljailmunud krookus, lill, mis tema arust õitses ainult kevadel. Milline avastus! Ta ei saanud kelleltki rahuldavat vastust, mida need lilled oma meelest küll tegid, et niimoodi külmal sügisel, lehtedeta ja kaitsetult õitsema hakkasid, kui kõik muu hääbus? „Need on sügislilled,” ütles Beatrix Almale. Jah, see oli ilmselge, aga mis mõttega? Kas neil oli ajataju kadunud? Mis tähtis ülesanne neil lilledel täita oli, et nad puhkesid õide esimeste külmade hallaööde ajal? Mitte keegi ei osanud seda selgitada. „See liik lihtsalt teeb nii,” ütles Beatrix, aga see oli Alma meelest ebaiseloomulikult ebarahuldav vastus. Kui Alma edasi uuris, vastas Beatrix: „Kõigele ei leidugi vastust.”
Alma meelest oli see nii vapustav avastus, et ta oli mitu tundi lausa