Jumalik puudutus. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
siia-sinna ringi!” kamandas itaallane.
Nii Alma tegigi. Ta tormas planeetide keskele, põikles ja keerles nende orbiitide vahel, plagas ja keerutas, nii et pael harunes juustest lahti. Alati kui Alma isa lähedusse sattus, hüüdis too: „Mitte nii lähedale, Ploom, sa põled tuhaks!” ja lükkas ta eemale oma lõõmavast ja põlevast olemusest, suunates teise suunda jooksma.
Hämmastaval kombel pistis keegi mingil hetkel talle kätte pragiseva tõrviku. Alma ei teadnud, kes seda tegi. Talle polnud kunagi varem tuld usaldatud. Tõrvik purskas sädemeid ja paiskas Alma taha õhku leegitseva tõrva kamakaid, kui tüdruk läbi kosmose tuiskas – ainus taevakeha, kes ei pidanud järgima kindlat elliptilist trajektoori.
Keegi ei peatanud teda.
Ta oli komeet.
Ta ei teadnud, et ta ei lenda.
KUUES PEATÜKK
Alma noorus, õieti selle lihtsaim ja süütuim osa, lõppes järsult 1809. aasta novembri lõpus muidu täiesti tavalisel teisipäeval pärast keskööd.
Alma ärkas sügavast unest, kuuldes kõrgendatud hääli ja vankrirataste veeremist kruusal. Sealt, kus maja oleks niisugusel kellaajal pidanud vaikne olema (näiteks koridoris tema magamistoa ukse taga, teenijate eluruumides ülakorrusel), kostis igas suunas minevaid kiireid samme. Alma tõusis külma käes üles, süütas küünla, leidis oma nahksaapad ja sirutas käe õlasalli järele. Tema sisetunne ütles, et White Acre’it on tabanud mingi häda ning vaja võib olla tema abi. Hilisemas elus meenus talle selle arvamuse absurdsus (no kuidas võis ta siiralt uskuda, et saab mingit moodi abiks olla?), kuid sel hetkel oli ta oma meelest ligi kümne aastane noor daam ja ikka veel kindlalt veendunud oma tähtsuses.
Kui Alma laia trepi ülamademele jõudis, nägi ta all, maja uhke peaukse juures hulka laternatega mehi. Isa, palitu ööriiete peale tõmmatud, seisis nende keskel, nägu ärritusest pingul. Hanneke de Groot oli samuti kohal, juuksed mütsi all. Ka Alma ema oli seal. Asi pidi tõsine olemas, Alma polnud kunagi näinud, et ema niisugusel kellaajal üleval oleks.
Aga seal oli veel midagi ja Alma pilk jäi kohe sellele pidama – Beatrixi ja Hannekese vahel seisis Almast veidi väiksem tüdruk, heleblond juuksepats seljal. Alma leidis, et tüdruk näib kuidagi tuttav. Võib-olla mõne töölise tütar? Alma polnud kindel. Tüdrukul, kes ta ka polnud, oli väga kaunis nägu – kuigi see nägu näis lambivalgel šokis ja hirmunud.
Ent Almat ei muutnud rahutuks tüdruku hirm, vaid see, kuidas Beatrix ja Hanneke kindla omanikutundega lapse õlgadest hoidsid. Kui keegi mees lähenes, otsekui tahtes tüdrukust haarata, astusid naised lähemale ja tugevdasid haaret. Mees taganes ja tegi Alma meelest targasti, sest Alma oli just märganud ilmet ema näol – järeleandmatut raevukust. Seesama ilme oli ka Hannekese näol. Kahe Alma elus kõige tähtsama naise näol paistva raevukuse tõttu läbis teda seletamatu hirmusööst. Siin toimus midagi ärevust tekitavat.
Samal hetkel pöörasid Beatrix ja Hanneke korraga pead ja vaatasid trepist üles sinna, kus Alma seisis ja vahtis sõnatult, käes küünal ja tugevad saapad. Naised pöördusid Alma poole, otsekui ta oleks neid hüüdnud ja otsekui neile ei meeldiks häirimine.
„Mine voodisse,” käratasid mõlemad, Beatrix inglise, Hanneke hollandi keeles.
Alma oleks võinud protesteerida, kuid nende ühendatud jõudude vastu oli ta võimetu. Nende pingul karmid näod kohutasid teda. Ta polnud kunagi varem midagi niisugust näinud. Oli selge, et teda polnud siia vaja ja teda siin ei tahetud.
Alma heitis veel ühe äreva pilgu ilusale lapsele, kes seisis võõrastest ümbritsetuna keset halli, ja põgenes siis oma tuppa. Pika tunni istus ta voodiveerel, kuulas, kuni kõrvad hakkasid valutama, ja lootis, et ehk tuleb keegi talle olukorda selgitama ja teda lohutama. Kuid hääled vaibusid, kostis minema galopeerivate hobuste kabjaplaginat, aga ikka ei tulnud kedagi. Lõpuks vajus Alma salli mähkunult ja saapad kaisus teki peale magama. Kui ta hommikul ärkas, leidis ta, et kõik võõrad olid White Acre’ist lahkunud.
Aga tüdruk oli ikka veel seal.
Tüdruku nimi oli Prudence.
Või pigem oli tema nimi Polly.
Või kui nüüd päris täpne olla, siis oli tema nimi Polly-Kellest-Sai-Prudence.
Tema lugu oli inetu. White Acre’is tehti jõupingutusi, et seda maha vaikida, kuid sellistele lugudele ei meeldi, kui nad maha vaikitakse, ning Alma sai mõne päevaga kõik teada. Tüdruk oli White Acre’i köögiviljaaia ülemaedniku tütar, ülemaednik oli vaikne saksa päritolu mees, kes oli uuendanud melonimajade ehitust nii, et need hakkasid hästi sisse tooma. Aedniku abikaasa oli kohalik Philadelphia naine, madalast soost, aga ilu poolest kuulus ja tuntud lõtvade kommete poolest. Tema aednikust mees jumaldas teda, kuid ei suutnud oma võimu maksma panna. Seegi oli laialt teada. Naine oli talle aastate kaupa järelejätmatult sarvi teinud, õieti püüdmatagi oma ebasobivaid tegusid varjata. Mees oli seda vaikselt talunud – kas polnud märganudki või oli teeselnud, et ei märka –, kuni äkki nagu välk selgest taevast ta seda enam välja ei kannatanud.
Sel teisipäevaööl 1809. aasta novembris oli aednik enda kõrval rahulikult magava naise üles äratanud, juukseid pidi välja tirinud ja kõri kõrvast kõrvani läbi lõiganud. Kohe pärast seda oli ta end lähedal kasvava jalaka otsa üles poonud. Kära tõstsid teised White Acre’i töölised, kes tulid jooksuga oma kodust asja uurima. Nendest ootamatult surnutest jäi maha väike tüdruk, kelle nimi oli Polly.
Polly oli sama vana kui Alma, kuid hapram ja rabavalt kaunis. Ta nägi välja otsekui peenest Prantsuse seebist nikerdatud kujuke, millele keegi on pähe pannud kaks säravat paabulinnusinist silma. Aga tilluke roosa suu oli see, mis tegi tüdruku rohkem kui lihtsalt ilusaks, see tegi temast rahutuks tegeva väikese nautleja, miniatuurse Batseba.
Kui konstaablid ja tugevad töömehed Polly sel traagilisel ööl White Acre’isse tõid, kõigi käed tema küljes, nägid Beatrix ja Hanneke kohe ära, mis oht last varitseb. Mõned mehed soovitasid lapse vaestemajja viia, teised kuulutasid juba, et võtavad orvu rõõmuga oma hoole alla. Pooled ruumis viibivatest meestest olid mingil ajal tüdruku emaga vahekorras olnud, nagu Beatrix ja Hanneke väga hästi teadsid, ja nad ei tahtnud mõeldagi, mis seda nägusat last, hoora järeltulijat ees ootab.
Beatrix ja Hanneke tegutsesid ühel nõul, tõmbasid Polly jõugu eest eemale ja hoidsidki teda eemal. See polnud läbimõeldud otsus. See polnud ka emalikku lahkusesse mähitud ligimesearmastuse žest. Ei, see oli alateadlik tegu, mis kerkis esile sügavast ja väljendamatust naiselikust teadmisest, kuidas maailm toimib. Väikest ja ilusat naissoost olevust ei jäeta keset ööd kümne erutatud mehe kätte.
Aga kui Beatrix ja Hanneke olid Polly julgeoleku kindlustanud, kui mehed olid lahkunud, mis temaga siis edasi teha? Nüüd võtsid nad vastu läbimõeldud otsuse. Või õieti tegi otsuse Beatrix, sest ainult temal oli võimu otsustada. Ta tegi tegelikult üsna rabava otsuse. Ta otsustas jätta Polly enda juurde ja ta otsekohe Whittakeriks lapsendada.
Alma sai hiljem teada, et isa oli selle mõtte vastu olnud (Henry polnud sugugi rahul, kui ta keset ööd üles aeti, ja veel vähem meeldis talle, et ta oli äkitselt veel ühe tütre saanud), kuid Beatrix katkestas mehe vastuväited üheainsa karmi pilguga ja Henryl oli küllalt taipu vaidlemine lõpetada. Olgu siis nii. Nende pere oli niikuinii liiga väike ja Beatrix polnud suuteline seda suurendama. Kas polnud siis pärast Almat sündinud veel kaks last? Ja kas polnud kumbki teinud ainsatki hingetõmmet? Kas polnud need surnud imikud maetud nüüd luterlikule kalmistule, ilma et neist kellelgi midagi kasu olnuks? Beatrix oli alati teist last tahtnud ja nüüd oli see laps jumaliku hoole abil saabunudki. Kui Polly majja võeti, kasvas Whittakeride järeltulev sugu üleöö kahekordseks. See oli täiesti mõistlik. Beatrixi otsus oli kiire ja kõhklematu. Sõnagagi rohkem vastu vaidlemata andis Henry järele. Ega tal muud üle ei jäänud ka.
Igatahes oli tüdruk ilus laps ja päris tobuke ta ka ei paistnud olevat. Tõepoolest, kui olukord rahunes, ilmutas Polly tõelist väärikust, peaaegu aristokraatlikku enesevalitsust, mis oli seda märkimisväärsem, et tegu oli lapsega, kas alles hiljuti nägi mõlema vanema surma.
Beatrix