Jumalik puudutus. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
paks ja toekas vasikanahka köidetud anonüümse autori raamat pealkirjaga Cum grano salis. Nii naljakas pealkiri: „Soolateraga”. Algul arvas Alma, et tegemist on traktaadiga toiduvalmistamisest, midagi sellist nagu 15. sajandi Veneetsiast pärit uustrükk 4. sajandi teosest De re coquinaria, mis White Acre’i raamatukogus juba olemas oli. Aga kiire lehitsemine näitas, et raamat oli inglise keeles ja seal polnud mingeid kokale mõeldud nimekirju. Alma avas raamatu esimeselt leheküljelt ja see, mida ta sealt luges, jahmatas teda pööraselt.
„Mind hämmastab,” kirjutas Anonüümne sissejuhatuses, „et meil kõigil on sündides kaasa antud imetabased kehaorad ja avaused, mida väikelaps tunneb kui naudinguallikat, aga mille kohta me peame tsivilisatsiooni nimel teesklema, et need on jälestusväärsed, neid ei tohi kunagi puudutada, kellegagi koos uurida, ei tohi nautida! Aga miks ei tohiks me uurida neid keha kingitusi, nii enda kui kaaslaste omi? Ainult mõistus keelab meile neid võlusid, ainult võlts „tsiviliseeritus” keelab neid lihtsaid lõbusid. Minu oma meelt, mis kord lukustati ränga tsiviliseerituse vanglasse, on aastaid kõige peenemate kehaliste naudingutega avatuks paitatud. Õigupoolest olen ma mõistnud, et lihalikesse tunnetesse võib suhtuda nagu kaunisse kunsti, kui nendega tegelda sama pühendunult kui muusika, maalimise või kirjandusega.
See, mis neil lehekülgedel edasi on kirjutatud, austatud lugeja, on aus aruanne minu elu jooksul toimunud erootilisest seiklusest, mida mõned võivad nimetada jälgiks, aga mida mina olen nautinud õnnelikult – ja ma usun, et kahjutult – juba noorusest saadik. Kui ma oleksin usklik häbiahelatesse lõksu püütud mees, võiksin seda raamatut ehk pihtimusekski nimetada. Aga ma ei tunnista sensuaalset häbi ja minu uurimised on näidanud, et paljud inimrühmad üle kogu maailma ei tunnista samuti häbi seoses sensuaalse aktiga. Olen hakanud uskuma, et sellise häbi puudumine võib tegelikult olla meie kui inimliigi loomulik olek – olek, mille meie tsivilisatsioon on kurvastaval moel moonutanud. Sel põhjusel ma ei pihigi oma ebatavalist lugu, vaid lihtsalt paljastan selle. Ma loodan ja usun, et minu paljastusi loevad kui teejuhti ja meelelahutust mitte ainult härrad, vaid ka seiklushimulised ja haritud daamid.”
Alma pani raamatu kinni. Ta tundis seda väljenduslaadi. Loomulikult ei tundnud ta autorit isiklikult, aga ta tundis teda kui tüüpi: haritud kirjamees, selline, nagu tihti White Acre’is õhtustamas käisid. Seda tüüpi mees, kes võiks kerge vaevaga kirjutada nelisada lehekülge rohutirtsude bioloogiast, aga kes antud juhul oli otsustanud kirjutada nelisada lehekülge oma sensuaalsetest seiklustest. See äratundmine ja tuttavlikkus tekitasid Almas segadust ja samas ahvatlesid teda. Kui niisuguse raamatu kirjutas lugupeetava väljenduslaadiga lugupeetud härra, kas see tegi siis raamatu lugupeetavaks?
Mida Beatrix ütleks? Alma teadis seda täpselt. Beatrix ütleks, et see raamat on lubamatu, ohtlik ja jäle – täielik jõledus. Beatrix tahaks raamatu üldse ära hävitada. Mida oleks Prudence teinud, kui oleks sellise raamatu leidnud? No Prudence poleks seda pika teibagagi puutunud. Või kui Prudence’ile tõesti oleks kuidagi selline raamat kätte sattunud, siis oleks ta selle kuulekalt hävitamiseks Beatrixi kätte viinud ja oleks tõenäoliselt rangelt karistada saanud, et ta seda üldse puudutaski. Aga Alma ei olnud Prudence.
Mida Alma siis tegi?
Alma otsustas, et hävitab raamatu ära ega ütle kellelegi midagi. Õigupoolest hävitab ta selle otsekohe. Selsamal õhtupoolikul. Lugemata sealt rohkem sõnagi.
Ta tegi raamatu uuesti lahti esimeselt ettesattunud leheküljelt. Jälle kohtas ta tuttavat auväärset häält, aga jutt käis täiesti uskumatul teemal.
„Ma tahtsin teada saada,” kirjutas autor, „millises vanuses kaotab naine võime tunda sensuaalset naudingut. Minu bordelliomanikust sõber, kes oli mind varem aidanud paljude eksperimentide juures, rääkis mulle ühest teatud kurtisaanist, kes oli oma ametit nautinud neljateistkümnendast eluaastast kuni kuuekümne neljanda eluaastani ja kes nüüd seitsmekümnesena elas linnas minu kodulinna lähedal. Ma kirjutasin kõnealusele naisele ja ta vastas mulle võluvalt siira ja sooja kirjaga. Kuu jooksul käisin tal külas ja ta lubas mul uurida oma suguelundeid, mis ei erinenud hoopis noorema naise suguelunditest sugugi palju. Ta tõestas kindlalt, et on ikka veel täiesti võimeline tundma naudingut. Kasutades oma sõrmi ja pisut pähkliõli naudingupunktil, silitas ta ennast naudingu kõrgpunkti saavutamiseni…”
Alma sulges raamatu. Seda raamatut ei tohi alles hoida. Ta põletab selle köögis pliidi all ära. Mitte õhtupoolikul, kui keegi teda näha võib, vaid õhtul hiljem.
Ta avas raamatu uuesti, taas juhuslikult leheküljelt.
„Olen hakanud uskuma,” jätkas rahulik jutustaja, „et on inimesi, kellele tuleb nii kehaliselt kui vaimselt kasuks regulaarne palja tagumiku peksmine. Olen korduvalt näinud, et see praktika on tõstnud nii meeste kui naiste meeleolu, ja kahtlustan, et see on kõige tervistavam ravi, mis on meie käsutuses melanhoolia ja teiste vaimuhaiguste vastu. Käisin kaks aastat läbi vaimustava tüdrukuga, kübarategijaga, kelle süütud ja lausa ingellikud tuharad muutusid kindlaks ja jõuliseks korduva piitsutamise tagajärjel ja kelle kurbus pühiti piitsahoopidega jäljetult. Nagu ma olen varasematel lehekülgedel kirjeldanud, hoidsin ma oma ruumides suurepärast kušetti, mille valmistas peen Londoni mööbelsepp ja mis oli spetsiaalselt varustatud vintside ja köitega. Sellele tüdrukule meeldis üle kõige, kui ta seoti kõvasti kušeti külge, kus ta sai minu liiget suus hoida ja imeda mind nagu laps suhkrupulka, samal ajal kui kaaslane…”
Alma pani taas raamatu kinni. Igaüks, kelle mõistus küünib kas või pisut üle labasuse taseme, jätaks otsekohe sellise asja lugemise. Aga kuidas olid siis lood Alma kõhus elava uudishimuussikesega? Kuidas olid lood selle ihaga toituda iga päev ebaharilikust, tavatust, tõest?
Alma avas raamatu uuesti ja luges veel tund aega, haaratuna kahtlusest ja segadusest. Süüme sikutas teda seelikusabast ja palus lõpetada, kuid Alma ei suutnud lõpetada. See, mida ta nendelt lehekülgedelt teada sai, tekitas vastakaid arvamusi, pani pea ringi käima ja muutis hingetuks. Kui Alma arvas, et võib tõesti minestada peas ringi tunglevate kujutluspiltide tõttu, lõi ta raamatu viimaks kinni ja lukustas uuesti süütusse kohvrisse, millest ta selle leidis.
Kiirustades lahkus Alma tõllahoonest ja silus niiskete kätega põlle. Väljas oli jahe ja pilvine nagu juba terve aasta ning ebameeldiv udu. Õhk oli nii paks, et seda oleks võinud lausa skalpelliga lõigata. Tol päeval oli vaja ära teha mitu tähtsat asja. Alma oli lubanud Hanneke de Grootile, et aitab kontrollida siidrikastide talveks keldrisse paigutamist. Keegi oli South Woodi poolse aia äärsete sirelite alla pabereid loopinud, need tuli nüüd ära koristada. Ema kreekapärase aia taguse põõsastiku oli vallutanud luuderohi ja sinna tuli saata poiss seda ära koristama. Alma võtab need ülesanded oma harjumuspärase tublidusega kohe ette.
Orad ja avad.
Ta ei suutnud mõelda muust kui oradest ja avadest.
Jõudis õhtu. Söögitoas põlesid tuled ja portselan oli laual. Külalised pidid peagi saabuma. Alma oli äsja õhtusöögiks rõivastunud, mähkunud kallisse musliinkleiti. Ta oleks pidanud võõrastetoas külalisi ootama, aga selle asemel oli ta palunud luba korraks raamatukokku minna. Ta pani ennast luku taha köitmiskambrisse, mis oli salaukse taga just raamatukogu sissepääsu juures. Tal polnud raamatut kaasas. Aga ta ei vajanudki raamatut, kujundid, mida see esile manas, olid teda terve õhtu mõisas igal pool jälitanud – metsikud, kangekaelsed ja teravad.
Alma pea oli mõtteid täis ja kõik need mõtted esitasid tema kehale metsikuid nõudmisi. Tema tupp valutas. See tundis ennast ilmajäetuna. Piin oli kogunenud terve pärastlõuna jooksul. Kui üldse millegagi, siis tundus see valus ilmajäetuse tunne tema jalge vahel sarnanevat mingi nõiduse, saatanliku luupainajaga. Alma tupp tahtis pööraselt hõõrumist. Seelikud ainult segasid. Alma kiheles ja põles selles kleidis. Ta tõstis seeliku üles. Istudes väikesel taburetil pisikeses pimedas lukustatud köitmiskambris, mis lõhnas liimi ja naha järele, ajas ta jalad laiali ja hakkas ennast hellitama, uurides palavikuliselt käsnjaid õielehti, püüdes leida seal peituvat saatanat, tahtes kõigest hingest oma käega selle saatana minema pühkida.
Alma leidis selle. Ta hõõrus seda, hõõrus kõvemini ja kõvemini. Tundis siis vabanemist. Piin tupes muutus millekski muuks – lõkenduseks, naudingukeeriseks, kuumusetõmbeks