Kummitus. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
võis otsustada, et nad olid otsinud kaua ja palju.
„Tohin ma küsida, miks sa siin oled?” küsis Hans Christian.
Harry lehitses. DNA-testid. Tunnistajate ütlused. „Ma ei tea, tohib?”
„Kuidas?”
„Mida sina siin teed? Kas sul oma kontorit ei ole, kus kaitsekõnet ette valmistada?”
„Rakel tahab asjaga kursis olla. Ta on ju ka ise jurist. Kuule, Hole. Ma tean, kes sa oled ja et sa oled olnud Rakeli ja Olegiga lähedane, kuid …”
„Ja kui lähedane sa ise nendega oled?”
„Mina?”
„Jah. Kõlab, nagu oleks mitte ainult üks, vaid ka teine sinu hoole all.”
Harry kuulis oma hääletooni ja mõistis, et oli end paljastanud, teadis, et teine vaatab teda nüüd üllatunult. Ning teadis, et oli kaotanud ülemvõimu.
„Oleme Rakeliga vanad sõbrad,” ütles Hans Christian. „Ma kasvasin siinsamas üles, õppisime koos juurat ja … jah. Kui sa veedad parimad aastad oma elust koos, tekkivad sidemed.”
Harry noogutas. Teadis, et peaks suu hoidma. Teadis, et kõik, mida ta öelda kavatseb, muudab asja veel hullemaks.
„Mhm, selliste sidemete puhul on ju veider, et ma sinust kunagi kuulnud või sind näinud ei ole, kui Rakeliga koos olin.”
Hans Christian ei jõudnud vastata. Uks avanes. Ja seal ta oli.
Harry tundis, kuidas raudne käsi ta südant pitsitas.
Keha oli endine, sale, rühikas. Nägu oli samasugune, südamekujuline ja tumepruunide silmadega ning laia suuga, mis nii meelsasti naeris. Juuksed peaaegu samad, pikad, kuid nende tumedus oli ehk veidi kahvatunud. Kuid pilk oli muutunud. See oli tagaaetava metslooma vaade, hirmunud, metsik. Kuid kui see Harryle langes, tundus ometigi, nagu oleks midagi endisest naasnud. Midagi sellest, kes ta enne oli olnud. Nemad olid olnud.
„Harry,” ütles naine. Ja naise hääl tõi tagasi ka muu, tõi tagasi kõik. Mees astus kaks pikka sammu ja võttis naisel ümbert kinni. Naise juuste lõhn. Naise sõrmed tema seljal. Naine lasi esimesena lahti. Mees astus sammu tagasi ja vaatas naist.
„Sa näed hea välja,” ütles naine.
„Samad sõnad.”
„Valevorst.” Naine naeratas põgusalt. Silmad olid juba pisarais.
Nad jäid nii seisma. Harry lasi naisel end uurida, lasi tal endasse imeda kolm aastat vanemat nägu uue armiga. „Harry,” kordas naine ja kallutas pea viltu, naeratas. Esimene pisar väreles naise ripsmel ja langes. Vedas triibu pehmele põsele.
Keegi köhatas toas, polomängijaga särgis mees pomises midagi ühe kokkusaamise kohta, kuhu pidi jõudma.
Siis olid nad üksi.
Kui Rakel kohvi keetis, nägi Harry, kuidas naise pilk riivas metallsõrme, kuid kumbki ei kommenteerinud seda. See oli vaikiv kokkulepe, et nad ei maini Lumememme. Nii et Harry istus köögilaua ääres ja rääkis oma uuest elust Hongkongis. Rääkis seda, mida võis. Mida tahtis. Et töö Herman Kluiti võlglaste „nõustajana” seisnes selles, et ta ilmus võlgnike juurde, kelle võlatähtaeg oli möödas, ja meenutas seda neile viisakalt. Nõustamine seisnes lühidalt selles, et ta soovitas neil võlg ära maksta nii ruttu, kui võimalik. Harry ütles, et tema olulisim ja tegelikult ka ainus kvalifikatsioon oli uksemademel kõrguv 193 sentimeetrit, laiad õlad, punetavad silmad ja värske arm.
„Sõbralikult, professionaalselt. Ülikond, lips, rahvusvahelised firmad Hongkongis, Taiwanis ja Shanghais. Toateenindusega hotellid. Peened kontorihooned. Tsiviliseeritult. Šveitsi stiilis erapangandus, ainult et Hiina nüanssidega. Läänelike käepigistuste ja viisakusfraasidega. Ja Aasia naeratustega. Nad maksavad peaaegu kõikse mees järgmisel päeval ära. Herman Kluit on rahul. Me mõistame üksteist.”
Rakel kallas neile kohvi ja võttis istet. Tõmbas hinge.
„Mina sain tööd Haagi rahvusvahelises kohtus, nende Amsterdami kontoris. Ma arvasin, et kui me saame eemale sellest majast, sellest linnast, kõigest tähelepanust, eemale …”
Minust, mõtles Harry.
„… mälestustest, läheb kõik paremaks. Ja mõnda aega ka tundus, et läheb. Kuid siis hakkas kõik pihta. Kõigepealt seletamatud raevuhood. Poisina ei tõstnud Oleg ju kunagi häält. Pahane oli ta muidugi, kuid mitte kunagi … selline. Ütles, et olin teda Oslost ära viies tema elu ära rikkunud. Ütles seda, sest teadis, et ma ei saanud end kaitsta. Ja kui ma nutma puhkesin, hakkas ka tema nutma. Küsis, miks ma su endast eemale tõukasin, et sina olidki meid päästnud … päästnud.”
Harry noogutas, et säästa naist nime mainimisest.
„Ta hakkas üha hiljem koju tulema. Ütles, et sai sõpradega kokku, kuid ei tutvustanud neid sõpru mulle. Ühel päeval ta tunnistas, et oli olnud ühes Leidsepleini coffee shop’is ja suitsetanud kanepit.”
„Tõmmanud koos turistidega Bulldogi?”
„Just, ma mõtlesin, et eks see käib Amsterdami experience’i juurde. Kuid samas ma ka kartsin. Tema isa, ja … tead küll.”
Harry noogutas. Olegi isapoolne Vene kõrgklassi kuuluv suguvõsa. Meelemürgid, raev ja depressioonid. Dostojevski maa.
„Ta istus palju toas üksi ja kuulas muusikat. Raskeid, süngeid lugusid. Jah, sa tead ju neid bände küll …”
Harry noogutas taas.
„Aga ka sinu plaate. Frank Zappa. Miles Davis. Supergrass. Neil Young. Supersilent.”
Nimed tulid nii kähku ja loomulikult, et Harry kahtlustas, et Rakel kuulas salaja kaasa.
„Ja siis, ühel päeval, kui ma tema toas tolmuimejaga tõmbasin, leidsin ma kaks smailidega tabletti.”
„Ecstacy?”
Naine noogutas.
„Kaks kuud hiljem olin taotlenud ja saanud tööd valitsuse õigusloomeosakonnas ning siia tagasi kolinud.”
„Turvalisse, süütusse Oslosse.”
Naine kehitas õlgu. „Olegile oli vaja keskkonnamuutust. Uut algust. Ja see toimis. Ta ei ole ju seda tüüpi, kellel on palju sõpru, kuid ta kohtus paari oma endise sõbraga ja tal läks koolis hästi kuni …” Naise hääl oli korraga liimist lahti.
Harry ootas. Võttis lonksu kohvi. Kogus end.
„Ta võis mitu päeva järjest ära olla. Ma ei teadnud, mida teha. Ta tegi, mida tahtis. Ma helistasin politseisse, psühholoogile, sotsiaalabisse. Ta ei olnud täisealine, kuid sellest hoolimata ei saanud keegi midagi teha, kuni puudusid tõendid uimastite kasutamisest või seadusrikkumisest. Ma tundsin end täiesti abituna. Mina! Kes ma alati olen mõelnud, et viga on vanemates, teiste laste libastumistest kuuldes oli mul alati lahendus valmis. Ära muutu apaatseks, ära põgene. Tegutse!”
Harry vaatas naise käsi, mis lebasid tema omade kõrval kohvilaual. Tundlikud sõrmed. Peened veresooned kahvatul käeseljal, mis oli varasügiseti tavaliselt päikesest pruun. Kuid ta ei andnud järele tungile panna oma käsi naise käele. Midagi takistas. Oleg takistas. Naine ohkas: „Nii ma siis läksin kesklinna teda otsima. Õhtu õhtu järel. Kuni leidsin ta üles. Ta seisis Tolbugata tänavanurgal ja oli mind nähes rõõmus. Ütles, et on õnnelik. Et tal on töö ja et ta jagab elamist paari sõbraga. Et tal oli vaja vabadust, et ma ei tohtinud liiga palju küsida. Et ta otsib ennast, et on võtnud aasta õpingutest vabaks ja reisib omal moel ümber maailma, mida teevad teised noored Holmenkollåsenis. Reisib ümber maailma Oslo kesklinnas.”
„Mis tal seljas oli?”
„Mida sa silmas pead?”
„Ei midagi. Jätka.”
„Ta ütles, et tuleb peagi koju tagasi. Ja lõpetab ülikooli. Nii me leppisimegi kokku, et ta tuleb pühapäeval lõunale.”
„Ja ta tuli?”
„Jah.