Muretu. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
Plaan
Ma suren. Ja sel ei paista olevat mingit mõtet. Plaan ei olnud üldse selline, igatahes mitte minu plaan. Et ma kogu aeg olen enese teadmata selles suunas liikunud, võib tõsi olla. Aga minu plaan ei olnud selline. Minu plaan oli parem. Minu plaanil oli mõte sees.
Ma jõllitan relvaavasse ja tean, et just sealt ta tulebki. Sõnumitooja. Kuller. Aeg viimaseks naeruks. Kui sa näed tunneli lõpus valgust, võib see vabalt olla ka süüteleek. Aeg viimaseks pisaraks. Me oleksime võinud selle elu hästi elada, sina ja mina üheskoos. Kui me oleksime plaani järginud. Üks viimane mõte. Kõik küsivad elu mõtte kohta, kuid keegi ei päri, mis on surma mõte.
2. PEATÜKK
Astronaut
Vana mees meenutas Harryle astronauti. Tema naljakalt lühikesed sammud, kanged liigutused, must surnud pilk ja kingatallad, mis lohisesid ja lohisesid mööda parketti. Nagu kardaks ta kaotada kontakti maapinnaga ja hõljuda minema, ruumist välja.
Harry vaatas kella, mis rippus välisukse kohal valgel kiviseinal. 15.16. Akna taga Bogstadveienil tuhisesid inimesed reede pärastlõunale omase rutuga mööda. Madal oktoobripäike peegeldus auto küljepeeglis, kui see tipptunni tempos jõnksukaupa edasi liikus.
Harry keskendus vanale mehele. Kaabu ja hall elegantne tolmumantel, mis oleks hädasti vajanud puhastust. Selle all tviidjakk, lips ja kulunud hallid püksid, nugateravad viigid. Läikima hõõrutud kingad, mille kannad olid madalaks kulutatud. Üks neist pensionäridest, keda tundus Majorstuas nii palju elavat. See ei olnud tühipaljas oletus. Harry teadis, et August Schultz oli 81-aastane ja endine rõivamüüja, kes oli kogu oma elu elanud Majorstuas, välja arvatud sõja ajal, kui ta viibis ühes Auschwitzi barakis. Ja kanged põlved pärinesid kukkumisest üle Ringveieni viivalt jalakäijate sillalt, mida ta tütrele külla minnes iga kord ületas. Muljet mehaanilisest nukust tugevdasid veelgi mehe käed, mis olid ettepoole sirutatud ja küünarnukist täisnurkselt kõverdatud. Paremal käsivarrel rippus pruun jalutuskepp ja vasak käsi hoidis tugevasti kinni pangadokumendist, mille ta oli juba ulatanud teise laua taga istuva noore lühikeste juustega mehe poole, kelle nägu Harry ei näinud, kuid teadis, et ta vaatab vanameest ühtaegu kaastundliku ja ärritunud pilguga.
Kell oli nüüd 15.17 ja August Schultz oli lõpuks kohal. Harry ohkas.
Esimese laua taga istus Stine Grette ja luges üle seitsesada kolmekümmend krooni sinise tuttmütsiga poisi jaoks, kes oli talle äsja ulatanud väljamaksekorralduse. Tema vasakus sõrmes olev teemant sädeles iga kord, kui ta rahatähe lauale asetas.
Seda Harry küll ei näinud, kuid ta teadis, et poisist paremal, kolmanda laua ees, seisis naine lapsevankriga, mida ta muudkui kiigutas, tõenäoliselt puhtast hajameelsusest, sest laps magas. Naine ootas, et teda teenindaks proua Brænne, kes omakorda selgitas parajasti telefonis valjuhäälselt ühele härrale, et ta ei saa automaatmakset teha, ilma et makse saaja vastavale kokkuleppele alla oleks kirjutanud, ja et tema töötab pangas ja mees telefoni teises otsas mitte, seega võiksid nad vestluse ehk selkohal lõpetada.
Samal silmapilgul avanes pangakontori uks ja kaks meest, üks pikk ja teine lühike, riietatud ühesugusesse tumedasse kombinesooni, kõndisid kiiresti panka sisse. Stine Grette tõstis pilgu. Harry vaatas oma kella ja hakkas loendama. Mehed ruttasid sinna nurka, kus istus Stine. Too pikem liikus, nagu astuks üle sopalompide, samal ajal kui väiksema kõnnak nägi välja, nagu oleks ta endale hankinud rohkem muskleid, kui tal nende jaoks ruumi oli. Sinise mütsiga poiss pööras aeglaselt ümber ja hakkas ukse poole astuma, raha lugemisega nii hõivatud, et ei märganudki äsja sisenenud mehi.
„Tere,” ütles pikem Stinele, kõndis tema juurde ja asetas musta kohvri mütsuga laua peale. Väiksem lükkas peegelklaasidega päikeseprillid ninale, läks laua juurde ja pani täpselt samasuguse kohvri teise kõrvale. „Raha!” piiksus ta heledal häälel. „Tehke uks lahti!”
Keegi oleks nagu pausinupule vajutanud: kõik pangasaalis olijad tardusid paigale. Ainus, mis reetis, et aeg seisma ei jäänud, oli akna taga vurav liiklus. Ja sekundiosuti Harry kellal, mis näitas, et nüüdseks oli möödunud kümme sekundit. Stine vajutas laua all olevale nupule. Elektroonika surises ja väiksem mees lükkas seinaäärse madala pöördukse põlvega lahti.
„Kelle käes võti on?” küsis ta. „Eluga, meil pole tervet päeva aega!”
„Helge!” hüüdis Stine üle õla.
„Mida?” Hääl kostis panga ainsast kabinetist, mille uks seisis lahti.
„Meile tulid külalised, Helge!”
Nähtavale ilmus kaelarätiku ja lugemisprillidega mees.
„Härrad soovivad, et sa sularahaautomaadi avaksid, Helge,” ütles Stine.
Helge Klementsen vaatas tühjal pilgul kahe kombinesooni riietatud mehe poole, kes olid nüüd mõlemad teisel pool lauda. Pikem vahtis närviliselt välisust, väiksema pilk oli aga naelutatud kontorijuhatajale.
„Jaa, loomulikult,” turtsatas Helge Klementsen, nagu oleks talle just meelde tulnud üks ununenud kokkulepe, ja pahvatas mürinaga valjult naerma.
Harry ei liigutanud ühtegi lihast, ta lasi vaid silmadel endasse imeda kõikide liigutuste ja ilmete peensused. Kakskümmend viis sekundit. Ta vaatas jätkuvalt ukse kohal rippuvat kella, kuid nägi silmanurgast, kuidas kontorijuhataja rahaautomaadi seestpoolt lahti keerab, tõmbab välja kaks piklikku metallkassetti rahatähtedega ja ulatab need meestele. Kõik see toimub kiiresti ja vaikuses. Viiskümmend sekundit.
„Need on sulle, isake!” Väiksem mees oli kohvrist välja võtnud kaks ühesugust kassetti, mida ta hoidis Helge Klementseni poole. Kontorijuhataja neelatas, noogutas, haaras need enda kätte ja asetas rahaautomaati.
„Kena nädalavahetust!” ütles väiksem, sirutas selga ja võttis kohvri kätte. Poolteist minutit.
„Pidage nüüd hoogu,” ütles Helge.
Väiksem tardus paigale.
Harry tõmbas põsed sisse ja üritas keskenduda.
„Kviitung…” ütles Helge.
Üheks pikaks silmapilguks jäid kaks meest lühikese hallipäise kontorijuhataja poole vaatama. Seejärel hakkas väiksem neist naerma. Kõrgetooniline, hõre naer kriiskava hüsteerilise ülemtooniga, nii nagu naeravad speed’i tarvitanud inimesed. „Ega sa ometi arva, et meil oli mõttes siit ilma allkirja saamata lahkuda? Anda käest kaks miljonit krooni ilma kviitungita!”
„Noh,” alustas Helge Klementsen. „Üks teie kolleeg peaaegu unustas selle eelmisel nädalal.”
„Praegu sõidab rahatranspordi peal nii palju uusi,” ütles väiksem, samal ajal kui tema ja Klementsen andsid paberile allkirjad ja jagasid omavahel kollased ja roosad koopialehed.
Harry ootas, kuni välisuks oli nende järel sulgunud, enne kui uuesti kella vaatas. Kaks minutit ja kümme sekundit.
Läbi ukseklaasi nägi ta valget Nordea panga embleemidega veoautot minema sõitmas.
Pangasaalis viibivad inimesed jätkasid poolelijäänud vestlust. Harryl polnud tarvidust neid üle lugeda, kuid tegi seda sellegipoolest. Seitse. Kolm laua taga ja kolm selle ees, kaasa arvatud beebi ja üks tööpükstes mees, kes oli just sisse tulnud ja seadnud end keset saali laua taha, et kirjutada kontonumber sissemakseplangile, mis, nagu Harry teadis, oli mõeldud reisibüroole Saga Solreiser.
„Nägemist,” ütles August Schultz ja hakkas jalgu välisukse poole lohistama.
Kell oli täpselt 15.21.10 ja alles siis hakkas kõik tegelikult pihta.
Kui uks avanes, nägi Harry Stine Grette pead korraks paberitelt tõusmas ja siis uuesti alla vajumas. Seejärel tõstis ta pea, seekord aeglaselt. Harry pööras pilgu välisukse poole. Mees, kes oli sisse tulnud, oli juba kombinesoonil luku lahti tõmmanud ja võtnud välja musta ja oliivrohelist värvi relva AG3. Tumesinine villane müts kattis terve näo, välja arvatud silmad. Harry hakkas uuesti nullist lugema.
Nagu Hensoni nukulgi, hakkas villamüts liikuma selle koha peal, kus oleks pidanud olema suu: „This is a robbery. Nobody moves.”
Ta ei rääkinud valjult, kuid väikses umbses pangasaalis jäi vaikseks nagu pärast kahurikõminat. Harry vaatas Stinet. Eemalt kostva automüra taustal kuulis ta teravat klõpsatust,