Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse. OshoЧитать онлайн книгу.
ta elutsükkel. Ta läheb mälestustes tagasi oma sünnihetke. See on tähendusrikas, et siit ilmast lahkudes on tal võimalus heita pilk kõigele juhtunule. Mõne hetke vältel jookseb silme eest läbi kogu elu, nii nagu kerivad filmilindid kinodes. Elulint kerib kiiresti, sest kahetunnise filmi sisse peab mahtuma palju aastaid. Kui elulint jookseks aeglasemalt, istuksite kinos kaks aastat, kuid kes saaks endale seda lubada? Ei, kalender muudkui vurab ja kuupäevad vahelduvad kiiresti.
Surma ajal liigub ajalint veelgi kiiremini. Hetke jooksul vilksatab mööda kogu elu ja alles siis jääb seisma. Seesama protsess toimub jälle – elu on teinud täisringi.
Miks ma tahan, et te seda meeles peaksite? Sest teie Jumal pole muud kui teie esimese päeva hirm, mis muudkui kestab, kuni viimase hetkeni, muutudes üha suuremaks ja suuremaks. Sellepärast võibki inimene noorest peast olla ateist, ta saab seda endale lubada. Aga vanemaks saades on üha raskem ateist olla. Kui küsida elu lõpusirgele jõudnud inimeselt, kes on juba ühe jalaga hauas, kas ta on ikka veel ateist, vastab ta: „Olen hakanud selles kahtlema” –, sest ta kardab seda, mis juhtuma hakkab. Kogu tema maailm kaob.
Minu vanaisa ei olnud usklik mees, sugugi mitte. Pigem meenutas ta kreeklast Zorbast, kes sõi, jõi ja oli rõõmus ega tundnud teistsugust, mõttetut maailma. Minu isa oli väga usklik mees; võib-olla oli põhjuseks minu vanaisa – vastasseis temaga, lõhe põlvkondade vahel. Kuid minu peres oli see peapeale pööratud: vanaisa oli ateist ja ehk just tema ateismi tõttu sai minu isast usklik. Alati, kui isa hakkas templisse minema, naeris vanaisa tema üle ja ütles: „Jälle? Lase käia, raiska pealegi oma elu nende totrate kujude ees!”
Zorbas meeldib mulle mitmel põhjusel. Üks neist on see, et leidsin temas taas oma vanaisa. Vanaisa armastas toitu sedavõrd, et ei usaldanud kedagi teist ja valmistas toidu endale ise. Olen elu jooksul käinud tuhandetes india peredes külas, kuid pole iial saanud nii maitsvat toitu kui minu vanaisa road. Talle meeldis toidutegemine nii väga, et iga nädal oli kõigi tema sõprade jaoks pidu – ta valmistas toitu terve päeva.
Minu ema ja tädid ning kõik teenijad visati köögist välja. Kui vanaisa süüa tegi, ei tohtinud teda keegi segada. Aga minu vastu oli ta väga sõbralik; ta lubas mul pealt vaadata ja rääkis: „Õpi, ära sõltu teistest inimestest. Ainult sina tead, mis sulle maitseb. Kuidas saaks keegi teine seda teada?”
„See käib mulle üle jõu,” ütlesin, „olen liiga laisk, aga ma võin vaadata. Terve päev söögitegemisele? Mina nii ei suudaks.” Nii polegi ma midagi õppinud, aga juba ainuüksi vaatamine pakkus rõõmu – see, kuidas vanaisa töötas, peaaegu nagu skulptor või muusik või maalikunstnik. Söögitegemine polnud lihtsalt söögi tegemine, see oli tema jaoks kunst. Ja kui mõni roog läks kasvõi veidi viltu ega vastanud tema standarditele, viskas ta selle otsekohe minema. Ta valmistas roa uuesti ja ütles: „See on ideaalne.”
Vanaisa tavatses öelda: „Sa tead, et see pole perfektne, vaid lihtsalt hea; kuid mina olen perfektsionist. Kuni see ei vasta minu standarditele, ei paku ma seda mitte kellelegi. Ma armastan oma toitu.”
Vanaisa segas kokku kõikvõimalikke jooke… Ja ükskõik mida ta tegi, oli kogu perekond tema vastu: nad ütlesid, et vanaisa on üks igavene tüütus. Vanaisa ei lubanud kedagi kööki ja õhtul kogunesid sinna kõik linna ateistid. Trotsiks džainismi vastu ootas vanaisa kuni päikeseloojanguni. Enne seda ta ei söönud, kuna džainism käsib süüa enne päikeseloojangut; pärast päikeseloojangut söömine on keelatud. Vanaisa saatis mind ikka ja jälle vaatama, kas päike on juba looja läinud või mitte.
Ta tüütas kogu perekonda. Aga keegi neist ei saanud tema peale vihastada – vanaisa oli perekonna pea, vanim mees –, ent nad olid vihased minu peale. See oli kergem. Nad ütlesid: „Miks sa käid ikka ja jälle vaatamas, kas päike on loojunud või mitte? See vanamees ajab su pea segi, täiesti segi.”
Olin väga kurb, et raamat kreeklasest Zorbasest sattus mu kätte alles siis, kui vanaisa oli suremas. Tema matusel tuleriida ääres mõtlesin ainult sellest, et kui oleksin talle seda raamatut tõlkinud ja ette lugenud, oleks see talle meeldinud. Olin talle palju raamatuid ette lugenud. Vanaisa polnud haridust saanud. Ta osaks kirjutada ainult oma allkirja, muud ei midagi. Ta ei osanud ei lugeda ega kirjutada – kuid ta oli selle üle väga uhke.
Vanaisa tavatses öelda: „Hea, et mu isa ei sundinud mind koolis käima, nii ei rikkunud ta mind ära. Raamatud rikuvad inimesi kõvasti.” Mulle ütles ta: „Pea meeles, sinu isa on rikutud, sinu onud on rikutud; nad loevad lakkamatult usuraamtuid ja ürikuid ning see kõik on jamps. Sel ajal, kui nemad loevad, mina elan; ja hea on saada teadmisi elades.”
Vanaisal oli kombeks mulle öelda: „Küllap saadavad nad su ülikooli – mind nad ei kuula. Ja ma ei saa suurt midagi parata, sest kui sinu isa ja ema väga soovivad, saadavad nad su ülikooli. Aga ole ettevaatlik: ära kaota end raamatutesse.”
Vanaisale meeldisid väikesed asjad. Küsisin temalt: „Kõik usuvad Jumalat, miks sina ei usu, baba? Kutsusin teda baba’ks, nagu Indias on kombeks vanaisade kohta öelda.
„Sest ma ei karda,” vastas ta.
Väga lihtne vastus. „Miks ma peaksin kartma? Hirmuks pole põhjust; ma pole teinud mitte midagi valesti, ma pole kellelegi kurja teinud. Olen lihtsalt elanud oma elu rõõmsalt. Kui Jumal on olemas ja ma teda ühel päeval kohtan, ei saa ta minu peale vihane olla. Mina olen hoopis tema peale vihane, et miks ta on loonud sellise maailma. Ma ei karda.”
Kui vanaisa oli suremas, küsisin uuesti, kuna arstid ütlesid, et talle on jäänud vaid mõned minutid. Tema pulss hakkas juba kaduma, südamelöögid tuhmusid, ent ta oli täie teadvuse juures. Küsisin temalt: „Baba, üks küsimus…”
Ta avas silmad ja ütles: „Ma tean su küsimust: miks ma ei usu Jumalat. Teadsin, et küsid seda, kui ma suren. Kas sa arvad, et surm paneb mind kartma? Olen elanud nii rõõmsalt ja täiel rinnal, et mul pole kahju surra.”
„Mida oleks mul homme veel teha? Olen teinud kõike, midagi pole tegemata jäänud. Ja kui mu pulss ja süda aeglustuvad, mõtlen, et kõik läheb ideaalselt hästi, sest tunnen suurt rahu ja vaikust. Praegu ei oska ma öelda, kas suren või elan täiel rinnal, aga üks asi jäta alatiseks meelde: ma ei karda.”
Teie ütlete, et sel hetkel, mil mõtlete Jumalast loobumisele, tekib teis kohe hirm. See on lihtne märk sellest, et kujutlus Jumalast on nagu kivi, millega hoiate vaos hirmu; nii et hetkel, mil seda kivi liigutate, hüppab esile hirm.
Keskkooli ajal oli mul õpetaja, kes oli kõrgesti õpetatud braahman. Peaaegu kogu linn austas teda. See mees elas minu maja taga ja minu maja kõrvalt viis tema juurde kitsas teerada. Otse meie maja taga kasvas hiiglaslik neemipuu. Õpetaja õpetas sanskriti keelt ning rääkis lakkamatult Jumalast, Jumala kummardamisest ja palvetest. Õigupoolest tegi ta kõigile põhjalikku ajupesu.
Küsisin õpetajalt: „Minu vanaisa ei usu Jumalasse ning kui küsin temalt, miks, vastab ta alati, et ta ei karda. Kas teie kardate väga? Te taote lakkamatult meie peadesse sõna „Jumal” ja ma näen igal hommikul, kuidas te kodus kolm tundi valjult Jumala poole hüüate, nii et kogu naabruskond on häiritud. Aga keegi ei saa midagi öelda, sest te hüüate palveid.”
Kui tegelete näiteks moderntantsuga või mängite džässmuusikat, kargavad kõik teile turja ja kaebavad, et segate neid. See mees tülitas kõiki igal hommikul kella viiest kaheksani – ja tal oli tõesti vali hääl –, aga tegevus oli religoosne, nii et keegi ei saanud kaevata.
Ütlesin: „Kas te kardate nii väga, et palvetate iga päev kolm tundi? See peab olema väga suur hirm, et peate iga päev kolm tundi Jumalat veenma, et ta teid kaitseks.”
Tema vastas: „Ma ei karda. Sinu vanaisa on kelm.” Nad olid peaaegu samaealised… „Ta on kelm, ära kuula teda. Ta rikub su ära.”
„Imelik,” ütlesin, „tema arvab, et teie rikute mind; ja nii palju kui minust oleneb, et riku mind keegi ära. Mina usun oma vanaisa, kui ta ütleb, et ta ei karda – aga teie puhul pole ma nii kindel.”
„Miks?” küsis ta.
Vastasin: „Sest kui te öösel neemipuust möödute, hakkate palveid skandeerima.”