Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse. OshoЧитать онлайн книгу.
Hulluks lähevad nad teatud liiki aju ja teadvuse tõttu. See on tõestust leidnud fakt, et puud mõtlevad, tunnevad; neil on emotsioonid ja tunnetus; nad armastavad ja vihkavad. Nüüd on selle kõige kohta teaduslik tõestus.
Kakskümmend viis sajandit tagasi keelasid Buddha ja Mahāvīra puudele haiget teha, kuna puud on samamoodi elavad nagu inimesed. Alguses inimesed naersid selle peale, et puud… ja elus? Ent Buddhal ja Mahāvīral polnud selle kohta teaduslikku tõestust. See oli vaid vaikuses sündinud kogemus. Puu all haudvaikuses istudes tundis Buddha äkitselt, et puu ei ole surnud, vaid temas pulbitseb elu. Aga see oli nende meeste isiklik kogemus; nad võisid seda rääkida, kuid ei saanud tõestada.
Tõestamine jäi ülesandeks ühele kolmandale India mehele, Jagdish Chandra Bosele2, kes pühendas kogu oma elu sellele, et tõestada, kas Buddhal ja Mahāvīral oli õigus või mitte. Ja lõpuks tõestas ta, et puud on elus. Selle eest taheti tema tööd Nobeli auhinnale esitada. Aga see oli alles algus. Pärast seda süüvis üha rohkem teadlasi sellesse. Ainult elusolemisest ei piisa.
Peagi avastati, et puudel on küll teistsugune ajusüsteem, kuid see on kindlasti olemas. Me ei peaks puude puhul otsima inimeste ajuga sarnast. See on rumal inimlik mõte, et meie aju on ainus ajuliik. Kui maailmas eksiteerib nii palju erinevaid vorme, siis miks ei võiks olla ka sama palju erinevaid ajuvorme? Ning peagi avastati, et puudel on teatud ajusüsteem. Ja teadlased jätkasid uurimist…
Alles mõni aasta tagasi avastati, et puudel ei ole mitte ainult teatud liiki teadmine, mida me nimetame ajuks, vaid neil on ka süda. Muidugi ei löö see süda nagu teie oma, sest puudel on omamoodi süda. Kui puude kirurg vaataks inimeste seas ringi, ei leiaks ta teie sees ei südant ega aju, sest tema otsiks teistsugust aju ja südant.
Puudel on emotsioonid ja tunnetus. Näiteks kui aednik tuleb puud kastma, puu rõõmustab. Seda rõõmu saab mõõta elektromagnetlainete graafikuga, mis sarnaneb südame kardiogrammiga. Graafik muutub harmooniliseks, nagu oleks see rütmiline laul. Kui keegi tuleb kirvega puud maha raiuma… Raidur on kaugel, aga graafik juba muutub. Mees pole isegi öelnud, et kavatseb puu maha võtta, ta on sellest ainult mõelnud, kuid puu on mingil moel seda mõtet endale teadvustanud.
Kui inimene ei kavatse puud maha raiuda ega ole sellest mõelnud, võib ta mööduda puust, kirves käes, ja graafik ei muutu. Aga piisab raiumismõttest, kui graafik muutub kohe siksakiliseks; kogu harmoonia kaob ja rütmi pole. Puu väriseb hirmust. Ning kui inimene puu maha raiub, hakkavad ümberkaudsete puude graafikud hullunult siksakitama. Need puud tunnevad valu, kui nende kaaslasi, sõpru ja naabreid raiutakse.
Seega on see täiesti võimalik – neil on tunnetus, emotsioonid, teatud liiki mõtlemine… Minu mõte pole ulmeline: mõnikord võivad puud minna hulluks, sest neil on kõik eeldused olemas, et saaks hulluks minna. Ja lisaks sellele teevad inimesed neile palju kahju, nii et on juba aeg, et puud hulluksid. Inimene jätkab puudele kahju tegemist. Kuskil peab olema piir ja see ei ole enam kaugel. Inimene on hävitanud terve keskkonna.
Pärast kooli lõpetamist läksin õppima Varanasi hinduistlikusse ülikooli, kuna see on India suurim ülikool. Jäin sinna aga ainult üheks ööpäevaks. Peatusin doktor Rajbali Pandey juures, kes juhtis ajalooteaduskonda. Ta püüdis veenda mind jääma: „Miks sa ära minna tahad? Vähemalt Indiast sa paremat paika ei leia. Siin on parimad õpetlased, parimad õppejõud, igas mõttes kõige paremad tingimused. Mõtle veel.”
„Ma ei lahku selle ülikooli tõttu. Ma lahkun teie tõttu,” vastasin mina.
„Mida?” hüüdis ta. „Mida ma sulle teinud olen?” Olime kord varem juhuslikult kokku puutunud. Sõitsime ühes kupees Jabalpuri linna. Doktor oli maha jäänud rongist, mis pidi ta viima Jabalpurist Goniasse – rong oli seisnud vale perrooni ääres. Meie rong hilines ja mees oli suures mures. „Mida ma nüüd teen?” Alles ööpäeva pärast – Gondia on väike koht – oleks väike mängurongi moodi rong sõitnud Gondiasse. Kaksteist tundi sõidab rong Gondiasse ja kaksteist tundi sealt tagasi. Ja see koht pole kaugel, lihtsalt see rong on nii…
Niisiis ütlesin: „Ärge muretsege, tulge minu juurde.” Mina peatusin oma onu juures. Niisugusel kummalisel moel saime tuttavaks. Hommikul viisin külalise jalutama – Jabalpur on väga roheline linn. Puid on nii palju, et majad ei paista nende seest väljagi, ainult rohelus ümberringi. Doktor ütles mulle: „Ma ei salli neid puid, sest nad on inimese vaenlased. Kui lõpetada nende raiumine kasvõi viieks aastaks, võtavad nad kogu linnas võimust ja hävitavad kõik majad.”
Tema sõnades oli tõde, sest inimesed on kõik taolised linnad rajanud tõepoolest puid maha raiudes. Ja kui lasta puudel uuesti kasvama hakata, siis hävitavad nad teie niinimetatud tsivilisatsiooni. Doktor ütles: „Kui juhtute kunagi tulema Varanasisse, olete teretulnud minu külaliseks.” Kahe aasta pärast pidingi minema ja peatusin tema juures. Hommikul asutasin end jalutuskäigule ja minu võõrustaja ütles: „Jalutasin sinuga Jabalpuris, nii et tulen kaasa ka siin.”
Varanasi on puudeta linn. Mitte ühtegi puud. Kogu ülikool koosneb vaid ehitistest ja ehitistest; ilusatest ehitistest, kuna kõik India maharadžad andsid oma panuse hiilgava India ülikooli tekkeks. Mõte oli selline, et hindu ülikool peaks olema võrreldav Cambridge’i, Oxfordi või Harvardiga. Tehtud on väga palju, ilusasti tehtud; marmorist ehitised, hiilgavad ehitised, ilusad ühiselamud, aga puid mitte sugugi.
Ütlesin doktorile: „Nüüd ma mõistan, miks teid häirisid nii väga puud, mida mina armastan. Mina ei suudaks siin vastu pidada. Tõsi on see, et majade ja linnade ehitamiseks tuli puid maha võtta, aga see ei tähenda, et puud tuleks täielikult hävitada. Siis sureb ka inimene. Vaja on tasakaalu, sest puud annavad lakkamatult hapnikku. Kui te hingate sisse, siis kasutate hapnikku; hapnik imbub teie vereringesse ja keha eritab süsihappegaasi.”
„Puud kasutavad süsihappegaasi; see on nende toit. Sellepärast saamegi puid põletades sütt. Süsi pole muud kui süsihappegaas tahkel kujul, süsinik. Puud elavad tänu süsihappegaasile, teie elate tänu hapnikule; see on hea sõprus. Puudel pole vaja tsivilisatsiooni hävitada, nii nagu teil pole vaja puid hävitada. Te peaksite elama koosluses; see on ainuke õige eluviis – aga siin ei näe ma ühtegi puud.”
„Ainult kakskümmend neli tundi siin linnas ja ma tunnen end kuivanuna. Rohelust nägemata kaob silmist sära. Ei, ma ei saa siin ülikoolis olla. Siin võivad olla suurepärased õppejõud, hiilgavad raamatukogud, imelised tingimused, aga mina eelistan suuri vanu puid.”
Nii rändasingi mööda Indiat, et leida midagi etemat kui Jabalpur. Ja kui leidsin Sagari, jäin sinna, sest Sagar on lihtsalt kujuteldamatult ilus. See on väike linn, mis asub suure järve ääres. Linn on järve kaldal, teisel kaldal laiuvad künkad ja küngastel on ülikool. Ja kõikjal on puud, hiiglaslikud puud ning selline vaikus… Varanasi oli oma kümne tuhande üliõpilasega ülerahvastatud ja lärmakas. Sagar on väike koht ja ülikool on uus. Jäin sinna.
Ükskord tuli Rajbali Pandey Sagari ülikooli, et pidada ajalooloenguid. Ta nägi mind ja küsis: „Kuidas sa siia sattusid? Ma arvasin, et oled läinud tagasi Jabalpuri.”
Vastasin: „Kõigepealt üritasin igal pool ringi vaadata, et äkki on kusagil midagi paremat – ja siin, vaadake… Jabalpuris on puud head ent mitte nii hiiglaslikud ega iidsed. Ja need künkad ja see järv ja need lootose… See on õige koht.”
Inimene on loodusele väga palju kahju teinud. Seega, kui ütlen, et ühel päeval võib loodus hulluks minna, polegi see ulme, vaid tõenäosus. Kui kõik need puud, mille oleme maha raiunud ja hävitanud, koonduksid ühel päeval… Ma arvan, et nad ei tea mitte midagi ametiühingutest ja millestki muust sarnasest. Nad ei ole kuulnud Karl Marxi kuulsat loosungit: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege, sest kaotada pole enam midagi, aga võita võib terve maailma!” Asendage vaid sõna „proletaarlased” – kõigi maade puud, ühinege, sest kaotada pole enam midagi, aga võita võib terve maailma!
Kui puud hakkavad teid ründama, kas loodate siis nende käest elusalt pääseda, isegi kõigi oma tuumarelvadega? Võimatu. Mõned korrad on seda juhtunud, seeläbi ongi ulmekirjandus tekkinud. Paaris paigas on see juhtunud. Kord juhtus see Aafrikas, kui ühe linnuliigi isendid hakkasid inimesi ründama
Sir Jagdish Chandra Bose (1858–1937) oli Bengali õpetlane, füüsik, bioloog, botaanik, arheoloog ning (ulme)kirjanik, kes andis hindamatu panuse taimede, raadio- ja mikrolainete uurimisse.