Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von GoetheЧитать онлайн книгу.
tema huvi kõigi linnade ja maade vastu on ainult vemp, mille abil meid vaikima panna. Aga miks pean ma seda asja nii segaseks ja keeruliseks? Kas pole ringkonnakohtunik ise kõige arusaajam, kõige taiplikum, kõige õrnatundelisem vahemees? Ütle talle, kuidas sa omas südames tunned ja mõtled, ja tema mõtleb kaasa, kuigi ta kaasa ei tunne. Tal on isale kõiges suur mõju. Ja kas pole mõlemad tütarlapsed, nii üks kui teinegi, tema tütred? Mis hakkab see Anton Reiser peale Lucindega, kes on sündinud kodukolde jaoks, et õnnelik olla ja õnne tuua? Kui see siplev elavhõbe ometi selle igavese juudi õnge võtaks! Küll oleks see alles tore partii!»
Hommikul läks Lucidor alla kindla otsusega tütarde isaga kõnelda ja leida selleks teatud aeg, mil viimane täitsa vaba on. Kui suur oli ta valu, kui suur ta kohmetus, kui ta kuulda sai, et ametiasjus ärasõitnud ringkonnakohtunikku oodatakse tagasi alles ülehomseks. Näis, et Juliel oli täna see päris reisipäev; ta hoidus maailmaränduri ligi ja jättis Lucidori pärast perenaise kohustuste kohta käivaid naljatusi Lucinde hooleks. Kui meie sõber senini õilsat tütarlast teatamast kaugusest oli vaadelnud, saanud temast üldmulje, sellest hoolimata aga oli kiindunud temasse kogu südamega, siis on endastmõistetav, et neiu ligiläheduses pidi ta kahe ja kolmekordselt neid meeldivaid külgi avastama, mis teda juba algul üldiselt olid kütkestanud.
Hea vana majasõber astus nüüd eemalviibiva isa asemel esile; ka tema oli kord elanud ja armastanud ning pärast nii mõndki eluvintsutust oma noorusaja sõbra kõrvale maabunud, ikka veel värske ja hästisäilinud. Ta elustas noorte juttu ja viis selle eriti eksimustele, mis juhtuvad abikaasa valikul, jutustas tähelepanuväärivaid näiteid õigeaegsetest ja hilinenud lahendustest armastuse vallas. Lucinda esines oma täies hiilguses, tõendades, et nii elus kui ka armusidemetes mõjub kõige paremini igasugune juhuslikkus; siiski olevat kaunim, meeltülendavam, kui inimene võib enesele öelda, et ta võlgneb oma õnne eest tänu endale, oma südame vaiksele, rahulikult veendumusele, õilsale kavatsusele ja kiirele otsustamisvõimele. Lucidoril olid pisarad silmas, kui ta neid väiteid heaks kiitis, mispeale naisterahvad peagi lahkusid. Vana jutueestvedaja pajatas nüüd meeleldi vahelduvaid lugusid, nii et vestlusest kujunes rida lustakaid näiteid, mis aga meie kangelast siiski nii lähedalt riivasid, et ainult nii hästikasvatatud noormees kui tema end nende puhul vaos suutis hoida ja mitte ägestuda; see sündis aga siis, kui ta üksi oli.
«Ma talitsesin end!» hüüdis ta, «ma ei taha sellise tobedusega oma head isa solvata. Ma hoidsin end vaos, sest ma nägin selles väärikas majasõbras mõlema isa asetäitjat; ma räägin temaga, avaldan talle kõik; tema hakkab kindlasti vahemeheks, ta peaaegu juba väljendaski kõike seda, mida soovin. Küllap ta ei mõista üksikjuhul hukka seda, mida ta üldiselt heaks kiidab! Homme varakult otsin ta üles, pean selle surve alt vabanema.»
Rauk ei ilmunud hommikueinele; nagu kuulda, oli ta eile õhtul liiga palju rääkinud, liiga kaua istunud ja mõnegi tilga veini rohkem joonud kui tavaliselt. Tema kiituseks öeldi paljugi, jutustati nimelt just vanakese sellistest sõnadest ja tegudest, mis viisid Lucidori meeleheitele sellepärast, et ta otsekohe selle targa rauga poole polnud pöördunud. See ebameeldiv tunne aina süvenes, kui ta kuulda sai, et selliste haigushoogude puhul pole tublit vanakest mõnikord tervelt kaheksa päeva mitte silmagagi näha.
Linnatagusel elul on seltskondliku koosviibimise suhtes oma üpris suured eelised, eriti kui pererahval mõtlevate, peenetundeliste inimestena on paljude aastate jooksul võimalust polnud oma kodukaunistamisel appi tulla sellele, mida looduslik ümbrus pakub. Siin oli see õnnestunud. Ringkonnakohtunik, algul vallaline, siis kauases, õnnelikus abielus, ise jõukas aga tubli palgaga, oli oma silma ja äranägemise järgi, vastavalt oma naise harrastusele, jah, lõpuks koguni oma laste soovide ja tahtmiste rahuldamiseks, hankinud ja harinud osade kaupa suuremaid ning väiksemaid maatükke, mis ajapikku, maitsekalt ühendatud istandike ja teedega, moodustasid ülikena rea mitmesuguseid erinevaid karakteerseid maastikke jalutaja silmarõõmuks. Sellisele rõõmurännakule viisid nüüd meie noored perekonnaliikmed ka oma külalise, nii nagu võõrale ikka meeleldi oma valdusi näidata tahetakse, et talle silma hakkaks see, mis meile juba tavaliseks on saanud, ja et talle sellest alatiseks hea mulje jääks.
Maja lähim ja ka kaugem ümbrus oli ülimalt sobiv tagasihoidlikuks ja õigupoolest külapäraseks maastikuks. Viljakandvad künkad vaheldusid hästiniisutatud luhtadega, nii et aeg-ajalt võis pilku heita üle kogu terviku, ilma et see lame oleks olnud; ja kuigi iga maalapp näis olevat määratud kasukandmisele, polnud nägusust ja võluvust ometi välja tõrjutud.
Pea- ja majapidamishoonetega liitusid ilu-, viljapuu ja rohtaiad, kust üsna ootamatult võis sattuda sallu, millest lai sõidutee sinna-tänna, risti-rästi läbi lookles. Siia salu keskele, kõige kõrgemale kohale, oli ehitatud hoone – suur saal kõrvalkambritega. Kes peauksest sisse astus, nägi suures peeglis kõige kaunimat väljavaadet, mida see ümbrus ainult pakkuda võis, ja pöördus taas varmalt ümber, et toibuda ootamatust pildist tegelikkuse abil, sest sissekäik oli küllaltki kunstlikult ehitatud ja kõik, mis pidi üllatusena mõjuma, targu peidetud. Ükski ei astunud sellesse saali, ilma et ta poleks meeleldi edasi-tagasi pöördunud – peeglist loodusesse ja loodusest peeglisse.
Olles eriti kaunil, selgel, pikimal suvepäeval teel, võtsid meie noored ette tujuküllase ringkäigu väljadel ja aasadel, ümber ja läbi kogu maa-ala. Siin näitasid perelapsed Lucidorile kohakest, kus oli tavatsenud istuda nende hea ema toreda üksiku pöökpuu all. Peagi järgnes paik, mida Julie pooliti naljatades Lucinde hommikupalvuse platsiks nimetas: läheduses, haljendaval aasal, nurme nõlvakul sulises ojake paplite ja leppade vahel. Seda ei suutnud kirjeldadagi, see oli nii kaunis! Tundus, nagu oleksid sama maastikku juba kõikjal näinud, ent kusagil polnud see oma lihtsuses nii ilmekana ja nii kodusena paistnud. Noor junkur, tüdrukute vend, näitas omakorda, peaaegu vastu Julie tahtmist, pisikesi lehtlaid ja lapsepõlveaegseid mänguaiakesi, mida vana koduse veski külje all veel vaevalt võis märgata; need olid jäljed tollest ajast, kus umbes kümneaastane Julie oli otsustanud möldriemandaks saada ja pärast vana möldripaari puhkusele minekut ise kohale asuda ning endale tubli veskipoisi välja valida.
«See oli veel tol ajal,» hüüdis Julie, «kui ma midagi ei teadnud linnadest jõgede ääres või koguni mere kallastel, mitte midagi Genuast ega muust maailmast. Lucidor, teie hea isa pööras mind tõeteele: pärast seda ei tule ma enam nii kergesti siia.»
Vallatledes istus ta sügavale allarippuva leedripõõsa varju pingikesele, mis teda veel vaevalt kandis.
«Vuih, seda kükitamist küll!» hüüdis ta, hüppas ja jooksis oma lustliku vennaga teiste eel minema.
Üksijäetud paarike ajas mõistlikku juttu, eks sellistel juhtudel lähene ka mõistus tundele. Minna ühelt lihtsalt looduseloomingult teisele, rahulikult vaadelda, kuidas taibukas ja tark inimene mõistab igaüht neist oma eesmärkideks ära kasutada, kuidas ta, osates juba olemasolevat hinnata ja seda oma vajadustele kohandada, teeb imet, et muuta algul maailma elamiskõlblikuks, siis seda asustada ja viimaks üleasustada, – kõik see tuli siin üksikasjaliselt kõne alla. Lucinde andis kõigest aru ja ei suutnud, nii tagasihoidlik kui ta oligi, salata, et need mugavad ja meeldivad moodused kaugemate maa-alade ühendamiseks lähematega on tema looming, milleks andis näpunäiteid, jagas juhatusi või heakskiitu ta lugupeetud ema.
Aga kuna ka kõige pikem päev lõpuks siiski õhtule jõuab, siis pidid nad tagasiteele mõtlema. Kui nad hõlpsamat kõrvalteed otsisid, nõudis lõbus vennas, et tuleb minna lühimat, kuigi igavamat, koguni vaevalisemat rada. Ta hüüdis:
«Sest teie kaks olete nüüd küllalt oma plaanidega uhkeldanud ja salanõu pidanud, kuidas ümbruskonda kaunistada ja kunstniku silma ning õrnade südamete jaoks parandada, laske siis mul ka ometi millegagi silma paista!»
Nüüd tuli neil üle ülesküntud maalappide ja konarlike radade, jah, koguni veel juhuslikult pillutud kive mööda läbi soiste kohtade minna, et näha, kuidas kaugemal eemal igasugust masinavärki segiläbi mingiks torniks püsti oli aetud. Lähemal vaatlemisel osutus see suureks lõbustus- ja mänguplatsiks, mis oli korraldatud päris taibukalt, isegi teatava rahvapärasusega. Nii seisis siin, vastava vahemaa taga, kokku seatuna suur rataskiik, kus nii üles-kui allakiikujad ikka rahulikult horisontaalasendis istuma jäid, oli näha teisi kiikesid, köisteid, tõstepalke, peegli- ja kurniradasid ja kõike,