Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von GoetheЧитать онлайн книгу.
tee ülesmäge, kuni Felix lõpuks mustadel kokkuvarisenud sammastel seisma jäi ja korraga hiiulossi oma silme ees nägi. Üksikul kaljutipul kerkisid sammastest seinad, tihedad sammasseinad moodustasid värava värava kõrvale, käigu käigu järel. Teejuht hoiatas meie sõpru tõsiselt äraeksimise eest ja hakkas ühel päikesepaistelisel, avarat väljavaadet pakkuval kohal oma eelkäijate tuleasemeid märgates pragisevat leeki lõkkele puhuma. Kuna ta oli juba harjunud sellistes paikades kasinat einet valmistama ning sellega askeldas, tutvus Wilhelm sellal lähemalt taevasavara väljavaatega, silmitsedes siit ülalt maastikku, kust ta läbi rännata kavatses. Seda aega kasutas Felix ja oligi kadunud. Küllap ta oli lossikäikudesse eksinud, ei vastanud hüüetele ja vilele ega ilmunud enam nähtavale.
Wilhelm aga, kes, nagu see ehtsale reisimehele kohane, mõnekski juhuks ette oli valmistatud, võttis oma jahitaskust kera nööri, sidus selle otsa väljas hoolikalt kindlasse kohta kinni ja usaldas end selle juhtimisele, nagu ta oli varem kavatsenud oma pojaga varemeisse minna. Nii läks ta edasi ja laskis aeg-ajalt oma vilel kõlada; kaua oli see asjatu. Lõpuks aga kajas sügavusest läbilõikav vile, ja varsti pärast seda vaatas Felix põrandapraost, musta kivimi lõhest välja.
«Oled sa üksi?» sosistas poiss tähendusrikkalt. «Täiesti üksi!» kinnitas isa.
«Ulata mulle puutükke! Ulata mulle kaikaid!» nõudis poiss, võttis need vastu ja kadus pärast seda, kui ta umbusklikult oli hüüdnud:
«Ära lase kedagi koopasse!»
Natukese aja pärast ilmus ta aga uuesti nähtavale, nõudis veel pikemat ja tugevamat roigast. Isa ootas igatsusega selle mõistatuse lahendust. Lõpuks upitas uljas nooruk end kähku praost välja ja tõi kaasa toreda vanaaegse väljanägemisega kastikese, mitte suurema kui väike oktaavköide, mis näis olevat kullast, emailiga kaunistatud.
«Võta see enda kätte, isa, ja ära näita seda kellelegi!»
Seepeale jutustas ta kiiruga, kuidas ta mingist salajasest tungist aetuna tollesse lõhesse oli roninud ja all hämara ruumi leidnud. Selles oli, nagu ta seletas, suur raudkast, mis polnud küll lukustatud, mille kaas end aga siiski tõsta ei lasknud, vaevalt sai seda kergitada. Et nüüd kasti lahti saada, oligi ta kaikaid nõudnud, oli neid osalt toeks kaane alla asetanud, osalt kiiluks selle vahele ajanud; lõpuks leidis ta eest tühja kasti, kuid ühest nurgast selle luksuslaadiku. Nad lubasid vastastikku seda leidu sügavas saladuses hoida.
Keskpäev oli möödas, nad olid pisut söönud, Fitz ilmunud veel, nagu ta kindlasti oli lubanud; aga Felix, eriti rahutu, igatses lahkuda sellest paigast, kus aare näis viibivat maiste ja maa-aluste jõudude poolt tagasinõudmise ohus. Sambad näisid talle mustematena, koopad sügavamatena. Ta oli koormatud saladusega, omandiga, kas seadusliku või ebaseaduslikuga? Kindla või ebakindlaga? Kärsitus ajas teda sellest paigast kaugemale, ta lootis kohta vahetades murest vabaneda.
Nad asusid teele nonde suurte mõisate poole, mille omaniku rikkusest ja veidrustest neile nii palju oli jutustatud. Felix ei karelnud enam nagu hommikul, ja kõik kolm astusid tundide kaupa omaette vaikides edasi. Paar korda tahtis poiss kastikest näha; isa, teejuhile vihjates, sundis teda rahule jääma. Nüüd oli poiss täis igatsust, et Fitz tuleks. Samas pelgas ta juba seda kelmi; pea vilistas ta, et märku anda, samas kahetses juba, et ta seda oli teinud, ja nii kestis kõhklemine ikka edasi, kuni Fitz lõpuks kaugusest oma vilet kuulda laskis. Ta vabandas, et polnud hiiulossi ilmunud: ta oli hilinenud Jarno tõttu, teda oli takistanud tuulemurd. Siis uuris ta täpselt järele, kuidas neil sammaste vahel ja koobastes oli läinud, kui kaugele nad alla olid jõudnud? Felix jutustas talle ühe muinasloo teise peale, poolülemeelikult, poolkohmetult; ta vaatas naeratades isa poole, sikutas teda vargsi varrukast ja tegi kõik võimaliku mulje jätmiseks saladusest ja praegusest teesklusest.
Nad jõudsid lõpuks välja sõiduteele, mis pidi viima mainitud mõisateni; kuid Fitz kinnitas, et teab lähemat ja paremat rada, millel aga teejuht meie rändureid saata ei tahtnud ja omaette edasi läks otsest, laia, varem valitud teed. Mõlemad rändurid usaldasid ulakat poissi ja uskusid, et nad on hästi teinud, sest tee viis nüüd järsult allamäge, läbi kõrge- ja saledatüveliste lärjepuude metsa, mis ikka hõredamaks muutudes neil lõpuks selgeimal päiksepaistel näha laskis kõige kaunimat valdust, mida iganes võib mõelda.
Nende silme ees laius suur, ainult praktilisele vajadusele pühendatud aed. Hoolimata sellest, et seal kasvas rikkalikult viljapuid, mis vaadet varjasid, nägid nad kogu aeda ometi nagu peopesal, sest see oli rajatud mitmes järgus, olgugi üldiselt libajale, kuid astmete kaupa küll kõrgendatud, küll süvendatud maa-alale. Selles aias oli hulk eluhooneid, nii et koht näis kuuluvat mitmele omanikule, kuid seda valitses ja asutas siiski üksainus isand, nagu Fitz kinnitas. Sealpool aeda silmasid meie rändurid lõpmata avarat, hästi ülesharitud ja täisistutatud maastikku. Selgesti nägid nad rohelusest eralduvaid järvi ja jõgesid.
Nad olid allamäge tulles mõisale ikka lähemale jõudnud ja arvasid, et nad nüüd sedamaid aeda võivad astuda, kui Wilhelm järsku jahmunult peatus ja Fitz oma kahjurõõmu ei varjanud: nende ees avanes mäejalamil sügav kuristik, näidates teisel pool üht senini pilgu eest peitu jäänud, väljastpoolt küllalt järsku müüri – see ümbritses kogu aeda. Niisiis lahutas sügav kraav ja kõrge müür rändureid aiast, kuhu nad ülalt otse sisse võisid vaadata.
«Meil tuleb sissepääsemiseks veel üsna suur ring teha,» seletas Fitz, «kui tahame jõuda teele, mis mõisa viib. Kuid ma tean üht sissekäiku ka sellest küljest, läbi selle saame tubli tüki lähemalt. Need võlvialused, mille kaudu mägedest sööstev vesi vihmavalingute puhul aeda sisse juhitakse, avanevad siin; need käigud on küllalt kõrged ja laiad neist üsna mõnusalt läbiminekuks.»
Kui Felix võlvistikust kuulis, ei saanud ta võitu ihast sellesse sissekäiku astuda. Wilhelm järgnes lastele, ja nad sammusid koos selle juurdevooluvõivistiku täiesti kuivadest, kõrgetest astmetest alla. Pea viibisid nad valguses, pea pimeduses, vastavalt sellele, kuidas valgus külgavaustest sisse langes või piilarite ja seinte taha varju jäi. Lõpuks jõudsid nad katmis tasasele rajale ja astusid aeglaselt edasi, kui nende läheduses järsku lask kõlas, samal ajal kaks varjatud raudvõre kinni langesid ja rändurid mõlemast küljest sisse piirasid. Küll mitte kõiki: vangistatud olid ainult Wilhelm ja Felix. Sest Fitz hüppas otsekohe, kui lask kõlas, tagaspidi, ja kokkulangev võre haaras vahele ainult ta laia varruka; poiss aga, ülikähku kuuekest seljast maha heites, põgenes, ilma et ta silmapilkugi oleks peatunud.
Mõlemal vangivõetul oli vaevalt aega oma hämmastusest toibuda, kui nad kuulsid inimeste hääli, mis tundusid pikkamisi lähenevat. Varsti astusidki võre äärde relvastatud mehed tõrvikutega ja uudishimuliku pilguga – millise saagi nad küll võisid tabanud olla. Nad küsisid ühtlasi, kas vangisolijad heaga alla anda tahavad.
«Siin ei saa mingist allaandmisest juttugi olla,» vastas Wilhelm, «oleme teie võimuses. Pigem on meil põhjust pärida, kas teie meid säästa tahate. Ainsa relva, mis meil on, annan teile üle.»
Nende sõnadega ulatas ta oma jahinoa läbi võre; viimane avanes sedamaid, ja rahulikult viidi vahistatud edasi. Kui nad mööda keerdtreppi üles olid toodud, leidsid nad end peagi kummalisest kohast. See oli ruumikas, puhas tuba, mida valgustasid väikesed, otse simsi all asetsevad aknad, mis hoolimata tugevatest raudvarbadest küllaldaselt valgust andsid. Oli hoolt kantud istmete, magamisasemete ja kõige selle eest, mida muidu ühes mõõdukas võõrastemajas võis nõuda, ning sellel, kes siin viibis, ei näinud peale vabaduse midagi puuduvat.
Wilhelm oli sisse astudes otsekohe istet võtnud ja mõtles olukorra üle järele; Felix seevastu, olles esimesest hämmastusest toibunud, sattus uskumatusse raevuhoogu. Need järsud seinad, need kõrgelasetsevad aknad, need kinnised uksed, see luku taga istumine, see vabadusepiiramine – kõik see oli talle täiesti võõras. Ta vaatas ümber, jooksis sinna-tänna ja trampis jalgadega, nuttis, raputas uksi ja tagus rusikatega nende vastu, oleks koguni peaga vastu seina jooksnud, kui Wilhelm poleks teda kinni võtnud ja jõuga tagasi hoidnud.
«Silmitse seda targu ja ainult täielikus meelerahus, mu poeg,» alustas isa, «sest kannatamatus ja vägivald ei aita meid sellest olukorrast välja. Küllap see saladus laheneb; ma peaksin kas üliväga eksima või pole me sugugi halbadesse kätesse sattunud.