Joomahullu päevaraamat. Juha VuorinenЧитать онлайн книгу.
“Me ei otsi oma ettevõttele tegevjuhti ega saa seetõttu teie avaldust läbi vaadata. Ometi täname huvi eest selle ametikoha vastu.”
Taoline kohtlemine ärritas mind sedavõrd, et kirjutasin Merita Liisingule vastuse.
“Hoidke oma kuradi juht endale! See koht polekski mind huvitanud. Pankrotti lähete niikuinii. Tšau!”
Halbu pingeid maandades läks tuju nii heaks, et otsustasin viinapoodi kõmpida. Kõigepealt aga käisin Meritas ja sulgesin oma arve. Püüdsin sulgeda ka kõigi oma sõprade arved, aga selleks pidavat mul olema mingid kuradi volitused. Otsustasin hankida need pisut hiljem. Mulle näkku ei nikuta.
Õhtul vaatasin Soome ja Rootsi mängu. Sain 1:0 kaotusest nii hirmsa vihahoo, et viskasin teleka aknast välja. Uinusin oma uue unelaulu saatel.
“Mats Sundin är homoseksual, homoseksual, homoseksual, Mats Sundin är homoseksual…”
Reede, 8.5
Käisin õuest oma telekat otsimas. Ei leidnud. Märkasin, et naaber oli oma autole katuseluugi hankinud. See oli ilmselt alles pooleli, sest luuki seal veel ei olnud. Käisin oma väikese rahatagavara eest uut telekat ostmas. Sain kasutatud mustvalge kantava teleka. Mõnus on vaadata Eurovisiooni läbi 12-tollise mustvalge perseaugu. Hokimängudes ei olnud isegi litrit näha. Otsustasin tappa Mats Sundini. Selle pede pärast ei olnud mul enam värvitelekat.
Laupäev, 9.5
Tohterdasin päev läbi pohmakat. Päeval põrkasin kokku naabriga, kes oli vihast täitsa segane.
“Kas sa tead, kes oma teleka aknast välja viskas?”
Tegin, nagu oleksin hämmastunud. Naaber rääkis, et keegi sitapea oli visanud teleka läbi ta auto katuse. Läbi katuse paiskudes oli telekas plahvatanud ja kogu armatuurlaud, istmed ja polster olid täiesti tuksis. Üritasin olla kaastundlik.
“Kas su poroloontäringud jäid terveks?”
Naaber vaatas mind vihaselt.
Õhtul vaatasin Eurovisiooni. Otsustasin Soome laulule sõnad kirjutada. Olles kuulanud ära Marika Krooki esitatud loo, järeldasin, et sõnad oleks pidanud kirjutama juua täis peaga. Ehmatasin jubedalt, kui Soome sai esimesed punktid. Mu 12-tollises telekas algas selline jahumine, et otsustasin tapetavate nimekirja lisada ka lauluvõistluse kommentaatorid. Ma ei tea, mida nad seal seletasid. Võitjaks tuli Dana International Iisraelist. Peab ütlema, et pandava välimusega tšikk. Pärast võistlust helistas sõber ja rääkis, et võitja oli algselt olnud mees. Ma ei uskunud oma kõrvu. Olin pannud mitmeid hoopis koledamaidki eitesid. Viskasin jälle teleka aknast välja ja käisin oksendamas. Ma ei saanud und, sest olin täiesti kindel, et olin kunagi pannud meest. See Dana oli ju nii ilus naine, või õigemini…
Pühapäev, 10.5
Ma ei tahtnud kodunt välja minna, sest mu eelmisel ööl aknast välja visatud telekas oli maandunud rullnokk-naabri auto kapotile. See pole jama jutt, et Datsun kestab.
Esmaspäev, 11.5.1998
Ärkasin hommikul õuest kostva hirmsa vituvandumise peale. Naaber rebis peast juukseid ja karjus nagu siga, kellel on elektripiits pärakus.
“Kes kuradi segane see loobib telekaid mu auto kapotile?” märatses naaber ja mõõtis pilguga meie maja aknaid.
Otsustasin veel sellegi päeva kodus püsida. Palusin, et sõber tooks mulle kotitäie õlut. Ma poleks suutnud kaine peaga kodus istuda, eriti kui telekat kah polnud. Ma ei kippunud ka uut telekat koju tooma, kuni naaber mu vana teleka tükke Datsuni-risu kapotist välja kougib. Mulle oleks võinud langeda ebameeldiv kahtluse vari.
Sõber tõi vene piiritust. Ta polevat viitsinud õllepudeleid trepist üles tassida. Ütlesin sõbrale, et kui mul sellest piiritusest silmanägemine ära läheb, ostab tema mulle juhtkoera. Sõber oli lahkes tujus ja lubas pealekauba veel valge kepi ka. Mu naerutuju läks üsna ära, kui ma seda piiritust nuusutasin. See haises nagu küünelakieemaldaja. Proovisin kõikvõimalikke lahjendamismooduseid, aga miski ei võtnud sellelt piirituselt ära kohutavat petrooli maitset. Lõpuks hakkasin seda jooma lihapuljongiga. Hiilgav idee, polnud enam tarvis mõelda, kas olen söönud või ei ole. Oli ilmselt esimene kord, kui ma kustusin lihapuljongitassi juurde.
Teisipäev, 12.5
Olin ilmselt veel hommikulgi täis, sest ärkasin selle peale, et kusin riidekapis. Hakkasin pisut murelikult mööda korterit ringi käima, sest mul ei olnud hommikust sitahäda, nagu tavaliselt. Lõhna järgi leidsin pasa raamaturiiuli sahtlist. Mu pask nägi üsna veenev välja, sestap koristasin hunniku kenasti ära. Otsustasin, et enam piiritust ei joo. Õnneks oli mul veel silmanägemine alles.
Päeval sain Kempelist kirja. Olin saatnud mingisse elektrifirmasse oma töösooviavalduse. Nad olid minust huvitatud. Helistasin kohe sinna ja ütlesin, et võiksin hakatuseks oma suvepuhkuse välja võtta. Nemad imestasid, et mis kuradi suvepuhkuse. Selgitasin neile, et kõigis korralikes töökohtades on kombeks suviti puhata. Lisaks teatasin neile, et ma pole nõus tegema mitte mingeid elektrimontööritöid, sest sain kaks aastat tagasi korraliku elektrilöögi. Mu sõber oli ostnud Pattayalt mingi imeliku elektrilise peenisesuurendaja. Hakkasime vindise peaga seda imelüpsimasinat katsetama. Torkasin oma vello masina avast sisse, sõber aga pani stepsli seina. Lendasin selg ees oma viis meetrit elutoast otse vastu esiku seina. Pool minutit ei teadnud ma, kes ma olen, ehkki olin kogu aeg teadvusel. Vinge tunne oli seista, selg vastu seina, munni ümber suitsev juhtmepundar, ja mitte teada, kes ma olen. Kui olin sellest elektrifirma juhatajale rääkinud, tahtis ta mind kohe näha. Tuleb ilmselt minna Kempelisse vähemalt puhkuseraha välja võtma.
Õhtul vaatasin sõbra juures, kuidas Soome Tšehhit lüpsis. Libistasime õlut ja röökisime täiest kõrist, kui värav löödi. Lõpuks röökisime lihtsalt lustist. Enne kustumist tundsin, et kurk oli meeletult valus.
Kolmapäev, 13.5
Sõber helistas hommikul, et ta oli lärmamise pärast korterist välja tõstetud. Lubasin helistada sõbra majavaldajale.
Käisin jälle kasutatud telekat ostmas. Müüja kahtlustas, et teen kasutatud telekatega äri. Küsisin müüjalt, kas ta on kunagi televiisoris olnud. Müüja vastas eitavalt, mispeale ma lõin talle teleka läbi ekraani pähe.
“Nüüd oled,” vastasin ma ja lonkisin järgmisesse telekapoodi.
Lõpuks õnnestus mul leida oma eelarvele vastav telekas. Ainus viga selle juures oli, et seda ei saanud ära kustutada. Tirisin õnnest segasena 28-tollise värviteleka koju. Naaber passis õues, kes uut telekat koju toob. Tassisin teleka sisse külmkapi kastis. Loodetavasti ei viska keegi külmkappi naabri Datsuni katusele.
Mängu täna ei olnud, sestap otsustasin helistada sõbra majavaldajale ja selle väljatõstmise asja korda ajada. Selgitasin valdajale, et 70-ndate alguses oli keegi snoob läinud jalgpallimängu ajal Brasiilias ühes bensiinijaamas telekat sulgema just sel hetkel, kui brasiillased olid väravat löömas. Bensiinijaama tüübid lasid vana sealsamas maha ja vaatasid mängu lõpuni. Brasiilia kohus otsustas hiljem, et snoob oli teinud enesetapu. Seda kuulnud, tunnistas majavaldaja, et lärm oli tegelikult kostnud vist ühest teisest korterist. Majavaldajad on lollid… Sitaks lollid.
Neljapäev, 14.5
Mu telekas töötab üllatavalt hästi, ehkki on mänginud juba kaks ööpäeva järjest. Ma ei tea, kumb oli Tšehhi-matši ajal kuumem, minu pea või telekas. Toppisin pudrumulku rulli majapidamispaberit, et mind ka korterist välja ei tõstetaks. Naaber pani kindlasti imeks, et mis kuradi korin see minu juurest kostab, kui ma üritasin, suu majapidamispaberit täis, Soomele kaasa elada. Torkasin pika nõelaga majapidamispaberitroppi augu, läbi mille sain kõrrega valget veini sisse imeda. Olin pärast matši higisem kui Soome mängijad. Tropp ei tahtnud enam suust välja tulla ja ma olin sunnitud poole paberist alla neelama. Lõpuks mõtlesin, et kui süüa peldikupaberit, kas siis on üldse tarvis perset pühkida.
Reede, 15.5
Hakkas tekkima õige kena