Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
siis pöördus preester kolme ratsamehe poole, kes toimuvat sadulast jälgisid. „Kas te tulite selleks, et uputatud saada, head isandad?”
Sparr köhatas. „Ma sain uputatud juba poisieas ja minu poeg oma nimepäeval,” vastas ta.
Aeron turtsatas. Ta ei kahelnud põrmugi, et too Steffarion Sparr oli varsti pärast sündimist Uppunud Jumala omaks saanud. Ta teadis sedagi, kuidas see käis – kiire kastmine mereveega täidetud vanni, nii et imiku pea vaevu märjaks sai. Polnud siis ime, et raudsaarlased, kelle võim ulatus vanasti kõikjale, kuhu kostis lainete müha, olid nüüd alla heidetud. „See pole mingi õige uputamine,” kostis ta ratsanikele. „See, kes ei sure päriselt, ei või loota ka surnuist tõusmist. Milleks te siis tulite, kui te ei taha oma usku kinnitada?”
„Isand Goroldi poeg tuli sulle sõnumit tooma.” Sparr viipas punase mantliga noormehe poole.
Välimuse järgi otsustades ei olnud poiss vanem kui kuusteist. „Nii, ja milline neist sa oled?” päris Aeron.
„Gormond. Gormond Goodbrother, mu isanda lahkel loal.”
„Lahket luba peame küsima Uppunud Jumalalt. Kas sind on uputatud, Gormond Goodbrother?”
„Minu nimepäeval, Märgjuus. Mu isa saatis mu, et ma su üles otsiksin ja tema juurde viiksin. Ta tahab sind näha.”
„Siin ma olen. Las isand Gorold tuleb ja vaatab mind, palju tahab.” Aeron võttis Rusi käest nahklähkri, mis oli värskelt mereveega täidetud. Preester tõmbas korgi pealt ja rüüpas sõõmu.
„Mul kästi sind lossi tuua,” sõnas noor Gorold hobuselt maha tulemata.
Ta kardab sadulast maha tulla, et mitte saapaid märjaks teha. „Ma pean tegema jumala tööd.” Aeron Greyjoy oli prohvet. Ta ei kannatanud, et väikeisandad teda käsutasid, nagu oleks ta mõni trääl.
„Gorold sai sõnumi,” ütles Sparr.
„Meister saatis Pyke’ilt linnu,” kinnitas Gormond.
Mustad tiivad, mustad sõnumid.„Kaarnad lendavad üle soola ja kaljude. Kui sellel sõnumil on minuga pistmist, siis laske kuulda.”
„Sõnum, mille me toome, on mõeldud vaid sinu kõrvadele, Märgjuus,”
sõnas Sparr. „Ma ei tahaks neist asjust siin nende teiste ees kõnelda.”
„Need teised on minu uputatud mehed, jumalasulased nagu minagi. Mul pole ühtegi saladust nende ega meie jumala ees, kelle püha mere ääres ma seisan.”
Ratsanikud vahetasid pilke. „Ütle talle,” sõnas Sparr ja punase mantliga noormees võttis oma vapruse kokku. „Kuningas on surnud,” ütles ta napilt. Kolm nappi sõna, kuid isegi meri võpatas, kui ta need kuuldavale tõi.
Westerosel oli neli kuningat, kuid Aeronil ei pruukinud küsida, millisest jutt käis. Raudsaarte üle valitses Balon Greyjoy ja ei keegi muu. Kuningas on surnud. Kuidas see küll juhtus? Aeron oli oma venda näinud alles viimase kuuloomise ajal, kui ta Kivisele rannikule tehtud rüüsteretkelt tagasi Raudsaartele jõudis. Preestri äraoleku ajal olid Baloni hallid juuksed pooleldi valgeks värvunud ja tema turi oli rohkem kühmus, kui see oli olnud pikklaevade teelemineku ajal. Muidu aga oli kuningas olnud igati terve moega.
Aeron Greyjoy elu püsis kahel vägeval sambal. Need kolm sõna olid ühe samba pikali tõuganud. Mulle jääb nüüd vaid Uppunud Jumal. Tehku ta mind sama tugevaks ja väsimatuks nagu on meri. „Räägi mulle, kuidas mu vend suri.”
„Tema Kõrgus läks Pyke’il parajasti üle silla, kui ta alla kividele puruks kukkus.”
Greyjoyde kants seisis sakilisel neemel ja selle vahi- ja kaitsetornid olid ehitatud vägevatele kaljurahnudele, mis merest esile kerkisid. Pyke’i sidusid kokku sillad: tahutud kivist kaarsillad ja õõtsuvad kanepiköitest ja puuplankudest tehtud rippsillad. „Kas ta kukkus alla tormimöllus?” küsis Aeron sõnumitoojatelt.
„Jah, nii see oli,” vastas noormees.
„Tormijumal tõukas ta alla,” kuulutas preester. Tuhat korda tuhat aastat olid meri ja taevas vaenujalal olnud. Merest olid pärit raudrahvas ja kalad, kes andsid neile toidust ka südatalvel, tormid aga tõid ainult häda ja õnnetust. „Mu vend Balon tegi meid jälle suureks ja tõmbas sellega endale Tormijumala viha. Nüüd pidutseb ta Uppunud Jumala veealuses kojas ja näkineiud täidavad iga ta tahtmise. Nüüd peame meie, kes me siia ahtrasse ja trööstitusse hädaorgu jäime, tema suure töö lõpule viima.” Preester korkis oma veelähkri kinni. „Ma tahan sinu auliku isaga rääkida. Kui pikk maa on siit Alasisarveni?”
„Kaheksateist penikoormat. Sa võid mu pärasadulas ratsutada.”
„Üks mees ratsutab kiiremini kui kaks. Anna mulle oma hobune ja Uppunud Jumal õnnistab sind.”
„Võta minu hobune, Märgjuus,” pakkus Steffarion Sparr.
„Ei. Tema ratsu on tugevam. Anna oma hobune, poiss.”
Nooruk kõhkles silmapilgu, tuli siis sadulast maha ja ulatas ratsmed Märgjuuksele. Aeron pistis palja musta jala jalusesse ja vinnas ennast sadulasse. Talle ei meeldinud hobused – need olid roheliste maade loomad ja nende tõttu jäid mehed nõdraks – kuid seekord ei jäänud tal üle muud kui ratsutada. Mustad tiivad, mustad sõnumid. Lained ütlesid preestrile, et tulekul oli torm, ja tormid tõid ainult kurja. „Kohtume Kruusarannas isand Merlyni torni juures,” ütles ta oma uputatud meestele ja pööras hobuse pea minekusuunas.
Tee oli raske – ülesmäge ja läbi metsa ja kiviste kurude, mööda kitsast rada, mis sageli näis hobuse kapjade alt kaduvat. Suur-Wyk oli Raudsaarte seas suurim – nii lai, et mõnede sealsete isandate valdused ei ulatunud püha mereni. Gorold Goodbrother oli üks selliseid. Tema kants asus Kõvakivi mägedes, Uppunud Jumala võimualast kaugemal kui ükski teine koht saartel. Goroldi alamad rühmasid Goroldi kaevandustes, kivises pimeduses maa all. Mõned neist elasid ja surid, ilma et oleksid soolast vett kordagi ihusilmaga näinud. Mõni ime siis, et sealne rahvas on eriskummaline ja veider.
Ratsutades läksid Aeroni mõtted taas oma vennale.
Raudsaarte Isanda Quellon Greyjoy niuetest oli sündinud üheksa poega. Harloni, Quentoni ja Doneli tõi ilmale isand Quelloni esimene naine, kes pärines Stonetreede suguvõsast. Balon, Euron, Victarion, Urrigon ja Aeron olid tema teise, Soolakalju Sunderlyte soost pärit naise pojad. Kolmandaks naiseks võttis Quellon ühe neiu rohelistelt maadelt, kes sünnitas talle põdura nõdrameelse poja nimega Robin – seda venda polnud tal tahtmist meenutada. Preester ei mäletanud ei Quentonit ega Donelit, kes olid surnud imikueas. Ta mäletas vaid ähmaselt Harlonit, kes istus akendeta tornikambris, näost hall ja kange, ja kõneles sosinal, mis nõrgenes iga päevaga sedamööda, kuidas hallsoomustõbi ta keele ja huuled tarretas. Ükskord sööme me koos kala Uppunud Jumala veealuses kojas – meie neljakesi ja Urri ka.
Quellon Greyjoy niuetest oli sündinud üheksa poega, kuid ainult neli neist olid täisikka jõudnud. See oli tavaline selles külmas maailmas, kus mehed püüdsid merel kala ja kaevasid maad ja surid, naised aga tõid nurgavoodites ilmale lapsi, kellele polnud pikalt elupäevi antud. Aeron oli neljast kaheksajalast viimane ja väikseim, Balon vanim ja söakaim – ägeda ja kartmatu loomuga poiss, kes elas vaid selle nimel, et taastada raudsaarlaste muistne hiilgus. Kümneaastaselt ronis ta Ränikaljudele, Pimeda Isanda kummitavasse torni. Kolmeteistkümneselt tuli ta toime pikklaeva aeruga ja oskas sõrmetantsu paremini kui ükski teine mees saartel. Viieteistkümneselt seilas ta koos Dagmer Haralõuaga Jalgkividele ja rüüstas seal terve suve. Ta tappis seal esimest korda mehe ja võttis endale kaks esimest merenaist. Seitsmeteistkümneselt oli Balon kapten omaenese laeval. Ta oli kõike seda, mida üks vanem vend olema peaks, kuid Aeroni suhtes oli ta üles näidanud vaid põlgust. Ma olin nõrk ja üdini patune ja põlgus oli mulle paras palk. Parem olla Balon Vapra põlualune kui Euron
Varesesilma lemmik. Ja kuigi vanus ja mure Baloni ajapikku kibestunuks muutsid, tegid need ta ka sihikindlamaks kui ühegi teise elava inimese. Ta sündis üliku pojana ja suri kuningana, kelle tappis kade jumal, mõtles Aeron, ja nüüd