Doktor Proktor ja suur kullarööv. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
„Norra valevorstidest”?”
„Norra millest?? Mes sa selle all silmas pead?” küsis Hallgeir ja vaatas üle oma päikeseprillide.
„Kas te olete tulnud meid jälle intervjuuga haneks tõmbama?”
„Haneks tõmbama millega?”
„Et Bulle maailma päästis. Kas te teate, mis juhtus, kui te meid viimane kord üritasite haneks tõmmata? Ema nuttis kolm päeva järjest ja mina ei saanud koolis oma nägu näidata, sest rahvas naeris mu üle. „See on ju selle valevorsti õde” nagu.” Tüdruk oli nii tige, et isegi vistrikud tema näos hakkasid punaselt hõõguma. „Nii et me teeme näo, nagu oleksime kõik Bullega seonduva ära unustanud, saad aru?”
„Ma … ee, usun küll. Aga on äärmiselt tähtis, et me ta üles leiaksime. Kuhu ta on põgenenud?”
„Ma ju ütlesin, et ma ei tea ühtki Bullet! Ja üleüldse olen ma sellele tatikale ema haua nimel lubanud, et ma ei ütle kellelegi, kus ta end peidab.”
„Ema haua nimel?”
Tüdruku suunurgad tõmbusid allapoole koledaks grimassiks.
„See päkapikk andis mulle viiskümmend krooni, et ma ema haua nimel vannuksin.”
Salajased kaardiväelased vaatasid üksteisele otsa.
„Aga kui me annaksime sulle sada?” küsis Helge ettevaatlikult.
„Kelleks te mind peate? Ma olen ikkagi tema õde!”
„Siis küll,” ütles Hallgeir ja mehed keerasid end minekule.
„Oodake!” ütles tüdruk.
Nad keerasid uuesti ümber. „Jah?”
Tüdruk pööritas silmi ja sirutas käe välja.
„Kakssada.”
Vana abielupaar vaatas alla innuka punapäise poisi poole, kes oli nii tibatilluke, et kadus peaaegu leti taha ära poes, kuhu nad sisse astunud olid.
„Ei,” ütles mees. „Me ei taha mingeid deltaplaane, ma ütlesin ju, et me oleme lihtsalt veidi eksinud. Nii et kui sa nüüd palun seletaksid meile, kuhu me sõitma peame, siis pääseksime sellest neetud pärapõrgust tagasi inimeste juurde.”
„Te saate kolmkümmend protsenti allahindlust ja lisaks telgivaiade komplekti, nii et saate deltaplaanist ka telgi teha, kui juhtumisi mägedes maandute …” ütles pisike punapea samal ajal leti peal üles-alla hüpates. „… ja kauba peale veel koti grillsütt!”
„Kuula nüüd, mu naisel on kõrgusekartus ja me ei satu kunagi …”
„Ja see pole veel kõik!” hüüdis poiss. „Te saate lisaks veel Lõuna-Trøndelagi, Lääne-Rootsi ja poole Ida-Norra kaardi!”
„Ei, ei ja veel kord ei! Kus on peatee, poiss?”
„Kui te ostate ühe, vaid ühe deltaplaani, siis saate kaardi, mille abil siit minema pääseda, Göteborgi või Kirde-Totenisse välja. Ja kuna täna on nõnda kaunis päev, otsustasin ma just, et annan teile lisaks veel ühe paki – ei, mitte ühe, vaid KAKS pakki kakaod! Noh?”
„Ei!” kõmistas mees ja virutas rusika nii kõvasti letile, et tema ärevil ja kõrgusekartlik naine võpatas ja tema kübar vajus peas pisut viltu.
Punapäine poiss noogutas. „Ma vaatan, et sul on veel veidi järelemõtlemisaega vaja, kena härra. Heakene küll, mul on hea meel teile selgitada, kuidas te siit minema pääsete. See ei ole just eriti raske, nagu te näete, sellega on ka teised hakkama saanud. Ma mõtlen vaid, kas ma julgen olla nii otsekohene ja paluda teil panna minu eest postkasti see kaart, kui olete tagasi tsivilisatsiooni jõudnud. Jaa, see on minu sõpradele Lisele ja doktor Proktorile.”
Naine noogutas, lükkas kübara taas paika ja võttis vastu kaardi, mille poiss talle ulatas, samal ajal mehele tagasiteed tsivilisatsiooni juhatades. Naine luges, mis kaardile kirjutatud oli.
Lise ja doktor Pr-
oktor Kanonveien Oslo Norra
Armsad – – sõbrad!
Siin on iga päev pidu!
Petter ja mina – – lahutame meelt
kõigi kunstide järgi.
Joome kakaod, mängime Hiina kabet ja müüme deltaplaane nii et tuul taga!
Tervitab Bulle
Punapäine poiss seisis poe kõrval ja lehvitas autole, mis kadus enda järel tolmu üles keerutades mööda külateed. Mootorimüra kadus ja oli kuulda vaid ettevaatlikku linnulaulu suurtest metsadest, mis ümbritsesid maja ja angaari, mida ehtis suur silt, kus oli kirjas: ALLAHINDLUS! DELTAPLAANID -30 %. OSTA KOHE! Samal ajal kui Bulle seal seisis, kuulis ta veel midagi. Üht häält. See kostis kõrgelt õhust tema pea kohalt.
„Hoo, hoo, Bulle! BULLE! Vaata!”
Bulle tõstis käe päikese kaitseks silmade kohale ja vaatas üles deltaplaani poole, mis tema kohal õhus ringe tegi. Deltaplaani all rippus kitsasse punasesse treeningtrikoosse riietunud inimene, kelle kõhu ümber trikoo eriti kitsalt istus ja kelle peas olid nii paksude klaasidega prillid, et neid võis klaaskuulideks pidada.
„Vaata mind! Ma olen Petter! Ainult mina olen Petter! Uus rekord, Bulle! Ma lendasin peaaegu Taani ja tagasi! Hurraa Petterile!”
Inimene, kelle nimi oli tõenäoliselt Petter, naeratas laialt alla Bulle poole, kes talle ägedalt lehvitas:
„Hästi, Petter,” hüüdis Bulle vastu. „Aga vaata ette, et sa ei …”
Kõlas kõva mürts ja ragin, kui deltaplaan vastu majaseina kihutas, TV-antenni pooleks murdis ja maha kukkus.
Bulle jooksis Petteri juurde, kes oli end juba vrakist püsti ajanud ja pühkis oma punnkõhu pealt kruusa ja rohtu.
„Oh sind küll, Petter, sa pead ju ette vaatama!”
„Mispärast, ma nagunii ei näe midagi,” vastas Petter ja kohendas prille. „Ma lendasin rannikule, Bulle! Varsti suudan ma Kopenhaagenisse lennata ja osta meile kakao kõrvale Viini saiakesi. Mis puudutab kakaod …”
„Ma lasen meie hommikuse kakao soojaks,” ohkas Bulle.
Pool tundi hiljem istusid nad köögis ja jõid kumbki omast kruusist, samal ajal kui Petter kõvasti keskendunult Hiina kabe lauda jõllitas.
„Ma olen mõelnud,” alustas Petter.
„Jah,” ütles Bulle. „Sa oled üle kahekümne minuti juba mõelnud ja pole ikka veel esimest nuppu liigutanud. Võib-olla oleks aeg …”
„Ma ei räägi Hiina kabest. Ma mõtlen, et sa oled siin juba kaua olnud. Mitte et selles oleks midagi halba, kui keegi külas on, aga …”
„Alandus, Petter, alandus. Kõik naeravad mu üle nii koolis kui ka kodus. Kõik mu sõbrad …”
„Kõik? Kui palju …”
„Olgu, mõlemad sõbrad… Nad hoiatasid mind. Ütlesid, et ma peaksin suu pidama selle kohta, et me päästsime maailma mingite nähtamatute kuukoletiste käest, et keegi ei usu meid nagunii. Aga mina, selline idioot, nagu ma olen …”
„Ära ole enese vastu nii karm, Bulle! Sa ei ole mingi idioot!”
„Just see ma olen!”
„Ei, ei! Sa oled palju targem kui … kui näiteks mina.”
„Ei, seda ma küll pole.”
„No oled ikka küll, Bulle!”
„Ei.”
„Jah!”
„Olgu, ju ma siis olen,” ütles Bulle ja lürpis kakaod.
„Tasa,”