Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.

      1

      Kui saaks rännata ainult ajas, teeksin kindlasti seda. Ruumis rändamine mulle ei meeldi, vähemalt mitte tänapäevasel moel; mulle ei meeldi liinilennukid, lennujaamad ja hotellid. Aga ajas ei saa rännata, rändamata ka ruumis. Vahel päris kaugele, näiteks Ameerikasse. Ameerikaga on minul nagu paljudel keerulised, ambivalentsed vahekorrad. Ma ei kujuta ette, et selle maa vastu saaks tunda niisugust armastust nagu tunneb eestlane Eesti, lätlane Läti või juut Iisraeli vastu. Ameerika on maa, kuhu ei mindud enamasti sellepärast, et taheti minna nimelt Ameerikasse, vaid sellepärast, et oli vaja kodumaalt ära minna ja Ameerika oli koht, sageli ainuke koht, kuhu minna sai. Nii mindi ja jäädi ja jääjatel sündisid Ameerikas juba lapsed ja lastel omakorda lapsed. Oli aeg, kui minagi mõtlesin, et tahaksin siit maalt ära minna, võibolla ka Ameerikasse. See tahtmine tuli, kui sain kokku mõnede inimestega, kes olid lahkumas, kes Iisraeli, kes mujale. Siis oli hetketi tunne nagu rändlinnul puuris, keda haarab rahutus, kui ta kuuleb öösi lõunasse lendavate sugulaste hääli.

      2

      Kõik reisid algavad ammu enne algust, nii seegi. Kord küsis minult S, kas ma tahaksin minna Stanfordi, seal ülikoolis olevat huvi Baltikumi vastu, nad võiksid mind kutsuda ja seal vastu võtta. Ma mõtlesin ja ütlesin jah, kuigi erilise innuta. Olin viimase kümne aasta sees olnud Ühendriikides ja Kanadas mitu korda. Kanada meeldis mulle rohkem, oli ühtaegu tsiviliseeritum ja looduslikum. Ühendriikide poliitika on mulle vahel olnud nii tülgastav, et seegi on võtnud tahtmise seal maal käia. Vahel saan hästi aru Noam Chomskyst, kes on kurvalt mõtisklenud, miks USA, mis on demokraatlik maa ja kus inimestel on suhteliselt hea elada, on mujal maailmas käitunud nii metsikult ja hoolimatult. Mul oli meeles Lahesõda, mille järel kurdid ja šiiidid ameeriklaste ja liitlaste õhutusel Saddami vastu üles tõusid, kelle ülestõus Saddamil aga lasti veriselt maha suruda. Mul oli meeles Guatemala, Tšiili ja muud paigad, kus jänkide koolitatud piinajad, poojad ja tapjad käitusid sama jõledalt kui nende Moskva koolitusega ametivennad Ida-Euroopas või Aafrikas. Teisalt: kuigi ameeriklased aitasid võimule Pinocheti, leidsid Ameerikas varjupaiga Pinocheti eest põgenevad vasakpoolsed. Samal ajal kui Ameerika valitsus oli valmis toetama ka kõige mustemaid jõudusid kommunistide ja vasak-sotsialistide vastu, juurdusid Ameerika ülikoolides marksistlikud arusaamad ajaloost ja sotsioloogiast.

      Emotsioonide häda on see, et nad vajavad üht, ühest objekti. Ameerika, mida vihkad või armastad, on sellisena ka olemas, kui aga võtad Ameerikat mõistusega, leiad, kui õigus oli Soome Televisiooni Washingtoni korrespondendil Risto Johnsonil, kui ta pani oma Ameerika-raamatule pealkirja Maa, mida ei ole olemas. Üht Ameerikat, mida võiks armastada või vihata, ei olegi mõistusega võttes olemas. Ameerikal on mitu nägu ja loomust. Maia-indiaanlastele Guatemalas on Ameerikal teine nägu kui eestlastele.

      Vahepeal, kui president Clintonit tõepoolest paistis ähvardavat impeachment ja maailma kõige võimsama maa parlament ja ajakirjandus tegelesid ennekõike tema seks-seikluste uurimise ja kirjeldamisega, mõtlesin, et ei lähe sinna. Kui aga rahva terve mõistus ka rahvaesindajaid mõistuse juurde tagasi tooma hakkas ja paistis enam kui tõenäoline, et Clinton jääb ametisse, tundsin suurt kergendust. Paistis, et ka seekord ei lähe fundamentalistide ja konservatiivide legalistlik riigipöördekatse läbi. Et ameeriklased tõestavad siiski ja veel kord, et on osavad leidma arukaid kompromisse.

      3

      Minna oli mitu põhjust. Vahepeal oli kutsujaid ilmunud muudestki ülikoolidest, nii et tekkis võimalus peatuda mitmes kohas, näha maad ja inimesi nii Lääne- kui Idarannikul. Olin – esimest korda elus – küsinud Kultuurkapitalilt sõiduraha. Lazar Stanfordist, kes mind oli kõigepealt kutsund, teatas, et ülikoolid võivad maksta külalisesinejale küll esinemistasu, kuid ei maksa kinni lennupileteid Euroopast sinna. Kultuurkapital aga oli valmis maksma kinni need, nii et moraalsed ja materiaalsed takistused sõidule langesid ära.

      Kultuurkapitali abita oleks see raamat jäänd kirjutamata.

      Oli veel midagi, mis meelitas minema. Mullu aprillis kingiti mulle Varssavis raamat mu vanavanaisa vennast kunstnik Leon Kaplinskist. Seal leidsin vastuse küsimusele, mis mind oli ammu kiusanud: kas Kaplinskite suguvõsa on Poola või juudi päritolu. Uku Masing ütles omal ajal, et see peab olema juudi perekonnanimi, Kaplanid, Kaplanskid ja Kaplinskid olevat olnud juudid, kes elasid kirikumaadel. Ometi ei olnud meie perekonnapärimustes sellest räägitud, vähemalt ei teadnud mu ema midagi oma mehe juudi esivanematest. Tean mitmeid Kaplinskeid küll isiklikult, küll kirjanduse ja interneti järgi – pooled nendest on Poola, pooled juudi päritolu.

      Raamatus oli aga selgelt öeldud, et meie suguvõsa pärineb niinimetatud frankistidest, kuulsa sektantide juhi Jakob Franki pooldajatest, kes 1760. aasta paiku läksid katoliku usku. Lootsin, et leian Ameerika raamatukogudes midagi Franki ja tema sekti kohta. Tahtsin ka rääkida mõne rabiga Frankist ja juutlusest üldse. Kuigi mõistusega võttes ei ole inimese põlvnemislool nii suurt tähtsust, tundsin ometi, et pean oma enneminevikuga tegelema, et tahan mõista, mis inimesed olid mu esivanemad, kes liitusid Franki “antitalmudistliku” liikumisega, mis neid traditsioonilisest judaismist eemale viis. Selleks aga tuli judaismiga tõsisemalt tutvuda, kui olin seni teinud. Pilt, mille sellest annavad ja saavad protestandi teoloogid, on puudulik ja erapoolik. Mind ei rahuldanud, kuidas kujutati juudi õpetlasi – varisere ja kirjatundjaid – kristlikus kirjanduses evangeeliumidest saadik. Tundsin, et pean ise kohtuma nende järglastega – rabidega, kes on hoidnud ja hoiavad suurte õpetlaste – Hilleli, ben Sakkai, Gamalieli ja teiste traditsiooni. Teadsin, et getodes ja shtetlites kuju saanud elu- ja kirjatarkus elab ja areneb edasi ka maailmalinnas New Yorgis.

      Saatsin Lazarile Californiasse e-maili, et tulen.

      4

      Inimesel, kes tihti reisib, on Tartus tülikas elada. Kaks pool tundi bussisõitu kohvritega on tihti kogu reisi kõige tüütum osa. Ja kui on vaja minna varasele lennukile, tuleb Tallinnas leida öömaja. Sõprade juures või näiteks Kirjanike Liidu külalistekorteris. Hotell on meiesugusele liiga kallis nii omal maal kui väljamaal. Sõbrad-tuttavad Stanfordis, Waterburys ja New Yorgis olid kirjutand, et ma saan olla ööd nende pool. Muidu oleks mu odüsseia olemata jäänd. Aga ma olin otsustand, et ei taha seekord mitte lihtsalt seal käia, vaid ka olla, elada, võtta endale aega inimeste, looduse, linna, muuseumide, raamatupoodide jaoks. Sõprade ja tuttavateta, kelle pool, kelle töötubades ja laia ilma õppima läinud laste tubades mulle öömaja anti, oleksin ma Ameerikast näind vaid seda, mida näeb tavaline külalislektor või konverentsile kutsutu – lennujaamu, hotelle, restorane ja loengusaale. Mina nägin rohkem.

      5

      Ärkasin veerand kuus hommikul. Tiia magas nii sügavalt, et ei ärganudki. Ei ärganud ka siis, kui ma kell kuus oma kahe kotiga lahkusin, et Draamateatri juures takso võtta. Mulle on vastumeelt nii taksod kui telefonid, nii oli lihtsam minna ise taksopeatusse, sel kombel pääsin vähemalt helistamisest. Lennujaamas tuli meelde, et olin jätnud külalistekorterisse külmkappi pätsi musta leiba, mis oli külakostiks kaasa võetud. Ameerikas nagu mujal Lääneilmas seda üldiselt ei tunta – Torontos küll olen näinud kilekotti kirjaga Estonian bread – ja mõned kaasmaalased (nii väliseestlased kui välisvenelased) peavad sellest lugu. Hea, et raamatud ja paar pudelit Viru kangetki kaasa said.

      Lennuvälja ääres olid suured hanged ja madalatest pilvedest tõotas lund juurde tulla. Päike hakkas just tõusma, kui tõusime läbi pilvede ja võtsime suuna läände. Selles suunas pidi mu sõit jätkuma veel kaksteist tundi, algul Tallinnast Kopenhaagenisse, siis sealt üle Gröönimaa ja Kanada arktilise saarestiku Seattle’isse.

      Taanimaa oli ülaltvaates sama lumine ja talvine kui Eesti, enne starti Ameerika poole uhuti lennuki tiivadki üle jäätumisvastase vedelikuga, mis sealt härmatise maha võttis. Kastrupi lennujaamas, mis on mulle juba üsna tuttavaks saanud, ostsin New Yorgi linnaplaani ja pakikese kurgupastille. Kurk oli kergelt valus, ma ei teadnud, kas külmetusest või kuivusest. Mäletan, et omal ajal Burjaatias, Mongoolia piiril matkates valutas mul kurk pidevalt. See oli kindlasti kuivast, olime ju ühes maailma kõige kontinentaalsemas paigas.

      Mul on raske taluda kuiva kliimat, ka Eestis tunnen end põuaga väga halvasti. Vihmane suvi võib olla tüütu, aga hingata on rõske ilmaga parem. Minusugune inimene ei ole loodud Mongoolia, Egiptuse või California jaoks. Pigem Iirimaa, Briti Columbia või Norra jaoks, kus taevas on rohkem pilves kui selge. Jah, ka selget põuataevast on mul raske kaua taluda,