Lohejooksja. Khaled HosseiniЧитать онлайн книгу.
aurutatud mantu ja praetud pakora lõhna.
Kuid kõik, mida ma kuulsin – kõik, mida ma suutsin kuulda –, oli vere tümpsumine mu peas. Kõik, mida ma nägin, oli sinine lohe. Kõik, mida ma haistsin, oli võit. Pääsemine. Lunastus. Kui Baba eksis ja Jumal ikkagi oli olemas, nagu nad koolis rääkisid, siis laseb Tema mul võita. Ma ei teadnud, mille nimel teine poiss mängis, vahest lihtsalt oma õigustega hooplemiseks. Kuid see oli minu ainus šanss saada kellekski, keda vaadati, mitte ei nähtud, kuulati, mitte ei kuuldud. Kui Jumal oli olemas, oli ta juhtinud tuuli, lasknud neil puhuda minu heaks nii, et ühe nöörisikutamisega olin vabaks lõiganud oma valu, oma igatsuse. Olin kannatanud liiga palju, läinud liiga kaugele. Ja äkki, hetkega, muutus lootus teadmiseks. Ma võidan. Küsimus oli vaid ajas.
See pidi juhtuma varem või hiljem. Tuulepuhang tõstis minu lohet ja ma kasutasin selle eelise ära. Andsin nööri järele, tõmbasin üles. Silmustasin oma lohe sinise peale. Hoidsin positsiooni. Sinine lohe teadis, et ta on hädas. Ta üritas meeleheitlikult ummikust välja manööverdada, kuid ma ei lasknud tal seda teha. Hoidsin positsiooni. Rahvahulk tajus, et lõpp on ligidal. Koor „Võta ta alla! Võta ta alla!” muutus valjemaks, just nagu roomlased oleksid skandeerinud gladiaatoritele: „Tapa! Tapa!”
„See on peaaegu tehtud, Amir-agaa! Peaaegu tehtud!” hingeldas Hassan.
Siis saabus see oodatud hetk. Ma panin silmad kinni ja lõdvendasin haaret nööril. Nöör lõikus taas sõrme, sest tuul vedas seda. Ja siis… Mul polnud vaja kuulda rahva möirgamist, et teada. Mul polnud vaja ka näha. Hassan karjus ja heitis käsivarre ümber minu kaela.
„Braavo! Braavo, Amir-agaa!”
Avasin silmad, nägin sinist lohet metsikult pöörlemas nagu ratas, mis tuleb kiiresti sõitva auto alt lahti. Pilgutasin silmi, katsudes midagi öelda. Mu suust ei tulnud ühtki heli. Äkki ma hõljusin õhus ja vaatasin ülevalt alla enese peale. Must nahkpintsak, punane sall, pleekinud teksased. Kõhn poiss, veidi kahkjaskollane, ja natuke lühike kaheteist eluaasta kohta. Kitsad õlad ja vaevunähtavad mustad rõngad kahvatu-pähkelpruunide silmade ümber. Kerge tuul sasis ta helepruune juukseid. Ta vaatas üles minu poole ja me naeratasime teineteisele.
Siis hakkasin ma karjuma ja kõik omandas värvi ning heli, kõik oli elav ja hea. Heitsin vaba käsivarre Hassani ümber ja me hüppasime üles-alla, mõlemad naerdes, mõlemad nuuksudes. „Sa võitsid, Amir-agaa! Sa võitsid!”
„Meie võitsime! Meie võitsime!” suutsin ainult öelda. See ei saanud olla juhtunud. Kohe ma pilgutan silmi ja ärkan sellest imekaunist unenäost, ronin voodist välja, kõnnin kööki hommikust sööma ja mul pole rääkida kellegagi peale Hassani. Panen riidesse. Ootan Babat. Loobun. Tagasi oma vana elu juurde. Siis ma nägin Babat meie maja katusel. Ta seisis katuse serval, raputades mõlemat rusikat. Kisendades ja plaksutades. Ja see hetk oli minu kaheteistkümne eluaasta tipphetk – näha Babat katusel, lõpuks ometi minu üle uhkust tundmas.
Kuid nüüd andis Baba märku, vehkis tungivalt kätega. Siis ma taipasin. „Hassan, me…”
„Ma tean,” ütles Hassan mind lahti lastes. „Inšallah, me tähistame seda hiljem. Nüüd aga kavatsen joosta selle sinise lohe pärast ja tuua see sulle,” sõnas ta. Ta laskis pooli lahti ja pani jooksu, rohelise chapan’i palistatud äär lumes järele lohisemas.
„Hassan!” hüüdsin talle järele. „Tule sellega tagasi!”
Ta hakkas juba ümber tänavanurga pöörama, kummijalatsid peksid lund üles. Ta peatus, pöördus. Pani käed suu ümber torusse. „Sinu jaoks, kas või tuhat korda!” hüüdis ta. Siis naeratas ta oma Hassani naeratust ja kadus nurga taha. Järgmine kord nägin teda naeratamas niisama avalalt kakskümmend kuus aastat hiljem, tuhmunud polaroidfotol.
Hakkasin oma lohet alla tõmbama, sel ajal kui inimesed jooksid mind õnnitlema. Surusin neil käsi, tänasin neid. Nooremad põngerjad vaatasid mind ja nende silmades oli aupaklik sära. Mina olin kangelane. Käed patsutasid mind seljale ja sasisid mu juukseid. Tõmbasin nööri ja vastasin igale naeratusele, kuid mu mõte oli sinise lohe juures.
Lõpuks oli lohe mul käes. Keerasin jalge ette kuhjunud vaba nööri poolile, surusin veel käsi ja sörkisin koju. Kui sepisrauast väravateni jõudsin, Ali juba ootas. Ta torkas käe aiavarbade vahelt läbi. „Õnnitlen,” ütles ta.
Andsin oma lohe ja pooli tema kätte, surusin ka tema kätt. „Tašakor, Ali-jan.”
„Ma palvetasin kogu aja sinu eest.”
„Jätka siis palvetamist. Me pole veel lõpetanud.”
Tormasin tagasi tänavale. Ma ei küsinud Alilt Baba kohta. Ma ei tahtnud teda veel näha. Oma peas olin ma kõik läbi mõelnud: kõnnin uhkelt sisse, kangelane, hinnaline trofee veriste käte vahel. Pead pöörduvad ja silmad peatuvad minul naelutatult. Rostam ja Sohrab teineteiselt mõõtu võtmas. Dramaatiline vaikusehetk. Siis kõnnib vana sõdalane noore juurde, kaisutab teda, tunnustab tema väärilisust. Süüdistustest vabaks saamine. Pääsemine. Lunastus. Ja siis? Oh… muidugi õnnelikult kuni lõpuni. Mida siis muud?
Wazīr Akbar Khāni tänavad olid nummerdatud ja üksteisega täisnurga all nagu võres. Sel ajal oli see uus, alles arenev piirkond. Igal tänaval olid kahe ja poole meetri kõrguste müüridega piiratud territooriumide vahel tühjad krundid ja pooleldi valmis majad. Jooksin läbi kõik tänavad, otsides Hassanit. Kõikjal olid inimesed tegevuses toolide kokkupanemisega, pakkisid kokku toitu ja köögiriistu pärast pikka pidutsemispäeva. Mõned, ikka veel katusel istudes, hõikasid mulle õnnesoove.
Neli tänavat meist lõunasse nägin Omari, Baba ühe insenerist sõbra poega. Tema ja ta vend triblasid jalgpalliga oma maja ees murul. Omar oli üsna hea poiss. Me olime neljandas klassis olnud klassivennad ja kord oli ta andnud mulle täitesulepea, niisuguse, mida pidi täitma padruniga.
„Kuulsin, et sa võitsid, Amir,” ütles ta. „Palju õnne.”
„Tänan. Kas sa Hassanit oled näinud?”
„Sinu hazarat?”
Noogutasin.
Omar lõi palli vennale. „Olen kuulnud, et ta on kõva lohejooksja.” Vend lõi palli talle tagasi. Omar püüdis selle kinni, viskas õhku ja püüdis kinni. „Ehkki olen alati imestanud, kuidas ta sellega hakkama saab. Ma mõtlen, et nende väga pilus väikeste silmadega, kuidas ta üldse midagi näeb?”
Ta vend naeris, vaid lühike purtsatus, ja nõudis palli. Omar ei teinud tast väljagi.
„Oled sa teda näinud?”
Omar näitas pöidlaga üle õla, osutades edela poole. „Nägin teda veidi aega tagasi basaari poole jooksmas.”
„Tänan.” Sibasin edasi.
Ajaks, kui ma turuplatsile jõudsin, oli päike juba peaaegu mägede taha vajunud ning videvik taeva roosaks ja purpurseks maalinud. Mõni majablokk eemal Hadži Yaghubi mošeest möirgas mulla, kutsudes usklikke palvevaipu lahti rullima ja kummardama pead palves lääne poole – oli saabunud azan’i aeg. Hassan ei jätnud kunagi ühtki neist viiest igapäevasest palvusest vahele. Isegi kui me mängisime, palus ta vabandust, võttis õuel olevast kaevust vett, pesi end ja kadus hütti. Mõni minut hiljem tuli ta välja, naeratas, leidis mu istumast kas seina vastu toetudes või puu peal kössitamas. Täna õhtul pidi ta aga palvuse vahele jätma, minu pärast.
Basaar tühjenes kiiresti, kaupmehed olid selleks päevaks tingimise lõpetanud. Sörkisin mudas tihedalt täis pakitud tillukeste putkade ridade vahel, kust võisid ühest putkast osta äsja tapetud faasani ja kõrvalputkast kalkulaatori. Liikusin läbi hõreneva rahvahulga – lonkavate kerjuste, kellel seljas kihid räbaldunud kaltse; müüjate, kellel õlgadel vaibad; kangakaupmeeste ja lihunike, kes selleks päevaks kauplusi sulgesid. Ma ei leidnud Hassanist märkigi.
Peatusin ühe leti ees, kus müüdi kuivatatud puuvilja, kirjeldasin Hassanit ühele vanale kaupmehele, kes laadis muulale pakk-korve seedripähklite ja rosinatega. Mehel oli peas kahvatusinine turban.
Ta peatus ja silmitses enne